Kalju Kivi: "'See polegi nagu päris töö!"'
Siis käib vaatab üht uhket autot (Lexus). Siis takseerib paari vanalinnakorterit. Kaljule on hädasti vaja rikka poissmehe korterit. Laetalad peavad olema näha ja aknast peab paistma vanalinnakatus ja vannituba peab olema nii peen, et sinna sobiks akvaarium kaladega.
Ja veel üht korterit on tal vaja. See peaks olema selline, kus maitsekus pole oluline, aga kus rumal ka aru saaks, et korteriomanikul on raha laialt käes.
Vahepeal kihutab Kalju Lahemaale (tunniga) ja toob pere maakodust linna (selleks läheb teine tund).
Kell kaheksa õhtul sätib Kalju vanalinnas Laboratooriumi tänava ja Suurtüki tänava nurgal kohvikusisustust.
Filmivõte algab kell kümme õhtul.
***
Musta jopega mees (ta püksisääred on ilmselgelt pikemad, kui vaja), vaatab keskendunud ilmel piki Laboratooriumi tänavat. Sirutab siis käe välja ja hoiab peopesa vertikaalselt (sõrmed püsti) silmade kõrgusel. Seisab mõnda aega liikumatult, siis laseb käe alla, aga vaatab ikka tõsise näoga piki Laboratooriumi tänavat.
See mees on Istvan Borbas, rootsi keelt kõnelev ungarlane, kelle Ilmar Taska oma filmi operaatoriks kutsus. Ta valmistub võtteks.
Ilmar Taska, rezhissöör, must müts peas ja pikk nahast mantel seljas, kõnetab grupi liikmeid leebel nurruval häälel rootsi, inglise, vene ja eesti keeles (Mõni inimene lihtsalt on andekas). Ta jutt ei ole vali, aga levib öises vanalinnas mööda kõveraid tänavaid nagu jasmiiniõie aroom.
Carmen Kass, nii kõhnuke, et pane loodusmuuseumi vaatamiseks välja, silkab edasi-tagasi, suits suus. Tal on tõtakas samm.
Päev tagasi pidi Carmen, teoksiloleva filmi kandev lavajõud, viisteist korda kooki hammustama, sest duubleid tuli teha eesti ja inglise keeles ja nii- ja naamoodi. Ja sama palju pidi Carmen taluma Veiko Tääri nöökeid, et ta läheb paksuks, kui kooki sööb.
***
Kohvik Laboratooriumi ja Suurtüki nurgal (kus Carmeni figuur proovile pannakse) oli eelmises elus lihtne kaltsupood. Kalju tegi kaltsupoest foto, pani foto arvutisse, puhastas sodi välja, joonistas uue sisustuse. Seinad värviti üle, jooniste järgi tehti uus mööbel. Kohvik sai sinise leti ja akna peale puuri elusa sinise kanaarilinnu. Teine lind, samasugune aga suurem (nokast sabani 120 cm) tehti neoonist ja pandi maja seina peale välja.
Laia tänava baarmenid käivad mööda ja ütlevad, et zajebis (kutseharidusega isiku sõnastikus tunnustust väljendav termin)! Et kus siia on alles tekkinud baar! Lõpuks ometi!
Kaljul oli algul teine plaan. Kui ta talvel käsikirja luges, tundus, et võtted võiks teha päriskohvikus. Ja valis välja kohviku Kinga tänava nurgal - suur aken ja tänapäevaselt kalk disain.
Aga tootmisjuht pani Kaljule mõistuse pähe. Katsu sa teha suviseks filmivõtteks raekoja plats inimestest lagedaks!!!
***
Kalju, Tule vaata, kas siin ukse peal kõlbab võtet teha! (Jutt on Põllumajandusministeeriumi maja tagauksest.)
Kalju vaatab.
Kalju, kas sul on võtmehoidja Veiko jaoks?
Kaljul on.
Kalju, väike tööjutt. Kas see valgus sobib?
Kalju vaatab asja üle.
Kalju, kas see välgumihkel, millel on ameerika vapp peal või see millel ei ole?
Kalju valib vapita mihkli.
***
Kalju viimased suved on möödunud töiselt. Eelmisel suvel (juuni, juuli, august) otsis Kalju Voitkade filmi võttekohti. Kolistas Tallinnast Kundani kõik taluõued autoga läbi. Tunnistab ise ka, et see polegi nagu päris töö. Kinotegemine on teistmoodi töö kui teatritöö. Elad nagu teises rutiinis ja töö mõjub nagu puhkus.
“Kalju, kas sa tahad olla päti vari?”
Kaljul pole midagi selle vastu.
“Uukkivi vari?” (Ivo Uukkivi mängib filmis halba inimest.)
“Heameelega!”
Järgmised kolmveerand tundi seisab Kalju linnamüüri ääres, lamp kukla taga, kusjuures tänavale joonistub tontlik siluett. Maria Avdjuško kõnnib mööda teed (teda jälitab meesterahvaste grupeering kaamera, mikorofoni ja muu varaga) näeb varju, keerab otsa ringi ja kõnnib tagasi. Selline stseen.
Kalju on mänginud filmides taksojuhti, rongijuhti ja laipa, mis see Uukkivi vari siis mängida pole.
Laibamängimine käis nii, et Kalju lamas surnukuuris riiulil. Vasaku käe ulatuses oli ehtne koolnu, paremal, üleval ja all samuti. Kalju poolt kehastatud surnul võeti lina näo pealt ära ja vaadati, kas kadunuke on ikka on õige. Kalju andis oma rollile isikupärase lahenduse. Kolmandaks duubliks tõmbas nimetissõrmega üle esihammaste (ülahuul jääb sellisel puhul ebaloomulikult üles) ja kolleeg, kes Kaljul lina pealt ära tõmbas, elas läbi tõsise hingelise vapustuse. Ta pidi koondama oma professionaalsed oskused tõsiseks pingutuseks, et mitte laginal naerma pursata.
***
Kalju Kivil on olnud suvesid (enamasti kaheksakümnendatel), et juba mais on ta vaba, kaob Lahemaale ja ilmub välja alles oktoobris. Suvel linna tulemine oli Kalju jaoks sel ajal nagu pühaduse rüvetamine. Kui lapsed sügisel linna kooli tulid, olid nad jube pettunud. Endal oli ka imelik – kõik oleks nagu opakad. Naised meigivad nägu ja käivad kõpskingadega. Mehed joovad kallist õlut, selle asemel, et külapoest odavamat osta.
Nüüd Kalju linnas tööd tehes ängi ei tunne.
Tuleb nautida olukorda ja võtta tööst maksimaalselt mõnus, mitte piinelda, et ei ole maal. Ja tükk maad lihtsam on elada.
Siis kargab Kalju aknalaualt üles ja juhib juuresolijate tähelepanu asjaolule, et näe, sel tornil (Plate torn) on teisel korrusel uksel väljaspool tabalukk ees. Et viimane, kes on läinud, on ukse ilusti kinni keeranud.
Tüdrukud (ma ei teagi, kas nad on filmigrupist või ei ole) naeravad nii et ei saa hinge tagasi.
Ilmar Raag, ETV peadirektor astub keset pimedat ööd võttepaltsilt läbi, seisab käed selja peal, ja sosistab: “Tehnika on ikka roppu moodi arenenud!”
Kell on viis minutit neli läbi, kui Oleviste kiriku kuldne muna esimestest päikesekiirtest särama lööb. Kalju paneb rulluisud jalga (need on tal kogu aeg autos) ja kihutab Schnelli tiigi taha lõppu ja tagasi.
Kell viis hommikul saab Kalju koju magama.
PS
Aga korterit on Kaljul endiselt vaja. Õigupoolest peaks selle saama majanduslikult hästikindlustatud daam, keda kehastab Maria Avdjuško.
