Kambapulmad ja kitshikarneval terrorihirmu kiuste
Üks Portugalis toimunud suurüritus, millega seoses hoiatas isegi USA president oma kodanikke võimalike terroriaktide eest, on nüüd õnnelikult läbi saanud. Tegemist oli ühe maailma (no ilmselge liialdus, aga olgu) suurima muusikafestivaliga “Rock in Rio Lisboa”, kus esines seitsekümmend artisti ning mida väisas kokku ligi nelisada tuhat inimest. Festivali külastanuna saaks siil ka aru, miks selline megafestival suuremate viperusteta möödus – nimelt oli sealne politseinike (ratsa, koertega) erirühmlaste, turvameeste, vabatahtlike turva- ja abitööliste jt kontsentratsioon muljetavaldav. Iga festivalile mineja läbis neli kontrollpunkti – politseinikud, lennujaamast tuttavad turvaväravad, turvatöötaja, kellele tuli ette näidata oma kotisisu, ning veel üks turvatöötaja, kes kontrollis pileteid.
Aga väikest ohutunnet kohtas inimestes küll, nimelt lendasid festivalipargist madalalt üle Lissaboni lennuväljale maanduvad lennukid – pilgud, millega iga ülelendavat lennukit saadeti, olid ühemõttelised.
Samasugust varjatud ohutunnet võib märgata ka linnaliinirongides. Isegi piilun kahtlustavalt iga vähegi magreeblaslikku tüüpi (Põhja-Aafrika araabia riikide elanikud) ja otsin silmadega vedelemajäetud seljakotte. See on paratamatus. Madridi terroriakt toimus ju tegelikult siin valusalt lähedal ja sellest on möödunud vaid napilt kaks kuud. Õli lisavad tulle ajaleheartiklid ja uudistenupud, mille kohaselt on väga tõenäoline, et 11. septembri rünnakute korraldajad suundusid Saksamaalt valedokumentidega kas Portugali või Inglismaale. Samuti on siinne korrakaitsepolitsei pärast Madridis juhtunut registreerunud 11 kahtlustäratavat juhtumit, kus magreebid on kas metroos teostanud rahvahulkade jälgimist või lausa salaja pildistanud ja filminud.
Nii et suuri masse kokkutoovale muusikafestivalile minek oli eneseületus, nagu on ka viie päeva eest alanud Euro 2004 väisamine. Mu unistuste unistus sellisemastaabilist jalgpallivõistlust kohapeal näha on segatud hirmuga. Ei taha ettegi kujutada, milline kaos tekiks mõnel siinsel hiigelstaadionil pärast mõnda hoolikalt planeeritud terroriakti...
Ja sedasi mõtlevad paljud, ka jalgpallihullud portugallased. Nii et pole midagi imestada, kui küsitluste tulemuste kohaselt plaanib EMi külastada vaid napp kolmandik – olgu need turvameetmed või maailma parimad ning tiirutagu Portugali taevas kas või sada NATO luurelennukit. Teatava võidu on terrorism seega juba saanud – “Rock in Rio” korraldajad planeerisid külastajate arvuks 600 000, reaalsus oli kolmandiku võrra väiksem. EMi väljamüümisega mõistagi probleeme polnud; seda on juba näha ka siinsetest hotellidest, mis on hoolimata kolme- ja neljakordistunud hindadest ülebroneeritud.
Juuni keskpaik on Lissaboni pidude kulminatsioon – 13ndal peeti linna kaitsepühaku Santo Antonio päeva, millel linnavalitsus pani oma kulu ja kirjadega paari kuusteist konkursil välja valitud paari (kriteeriumiks reeglina sotsiaalne olukord); Lissaboni peaavenüül toimus aga tõeline kitšikarneval, kus kakskümmend Lissaboni linnajagu koostasid oma esindusgrupi, kes marssisid-tantsisid-laulsid oma linnaosa kiites rahvarõivaste-varieteekostüümide segu meenutavates riietes ja täie hingega. Meediakajastus, mis sellele üritusele osaks saab, on hämmastav. Võitja valitakse välja kahe vooru järel ning sellel aastal oli ürituse eelarveks pool miljonit eurot. Lissabon pidutseb kõigest hoolimata.
