Visiitkaardi järgi on tegu OÜ Tallinna Tivoli presidendiga. Plaanis on rajada 50 miljonit dollarit ehk 600 000 miljonit krooni maksev lõbustuspark Tallinna ­Stroomi ranna kõrvale, suuruseks 15–20 hektarit. Raoul on teinud uurimis­tööd Soomes ja Rootsis, Kanadas ja USAs ning leiab, et ei ole ühtegi lõbustusparki, mis raha ei teeniks. Langvee ja tema äripartnerid Kalev Kallemets ja Priit ­Aakre loodavad, et igal hooajal maist septembrini külastab parki vähemalt 600 000 inimest. See teeks keskmiselt 4000 külastajat päevas. “Kui pooled neist oleksid eestlased, oleks väga hästi,” sõnab Langvee optimistlikult.

Langvee on Torontos Eesti Maja mänedžer ning Eesti meeskoori esimene tenor. Ta on käinud Tallinnas kahel viimasel laulupeol. Lisaks on ta veel löökriistamängija ja mängis möödunud suvel ööklubis Amigo. Lõbustuspargi rajamise mõte tuli Langveel siis, kui aasta tagasi koos teiste Kanadast kodumaale sõitnud perekondadega juttu aeti. Istuti ja räägiti juttu, kuid lastel ja noortel polnud midagi teha. “Hakkasin mõtlema, et Eestis on igav. Probleem on õhus ja vajab lahendamist.”

Kolm meest püüavad investoreid leida Peterburist, Lätist, Eestist, Rootsist ja USAst. Mõnede väga tuntud investoritega on juba räägitud. Üks nimi on isegi väga tuntud, kuid nagu tavaks saanud, ei tohi tema nime ei öelda, sest muidu on projektil kohe lõpp...

Kolm kompanjoni on oma taskust algkapitaliks kokku pannud 2,5 miljonit eesti krooni. Pole just eriti palju. Aga uhkete atraktsioonidega lõbustusparki on Stroomi alal plaanis näha juba aastal 2013.

“Me teame, et saame hakkama, aga see ei juhtu ühe nipsuga. Praegu on väga hea aeg. Eestis lihtsalt ei ole lõbustusparki,” tõestab oma kavatsuste kaalukust Langvee.

Kallemetsa sõnul oleneb kõik sellest, kui kiiresti õnnestub teostada detailplaneering. “Kõik sõltub Tallinna linnast ja sellest, kui palju keegi hakkab kaikaid kodaratesse loopima. See kõik ei ole ebareaalne, aga kui inimesed hakkavad takistama, siis võtab loomulikult palju aega.”

Langvee lappab paksu projekti. Nägin värvilisi kaarte, kuhu oli joonistatud, mis kujuga ja kuhu kohta täpselt lõbustuspark tulema peaks. Neid ei julge Langvee avalikkusele esitleda, sest siis võiks linnavalitsusega probleeme tulla. Seni pole olulisi tagasilööke olnud, sest nagu Langvee ütleb: “Me ehitame uksi sinna, kus need peavad olema.”

Park looks Stroomi rannale 50 püsivat ja 350 hooajalist töökohta. Tegu on teemapargiga, millel veel teemat ei ole. Seda alles otsitakse. Lisaks veepark, mida saaks talvel kasutada. Mõeldud on ka kino loomisele. “Ja muidugi kuluks Jõuluvana teema sinna ära,” unistab Langvee.

Päevapileti hind oleks 200–250 krooni. Rikkaks saamine ei ole Langvee sõnul tema ainus eesmärk. “Püüame hoida kõike tasakaalus. Samas ei taha me ka odavalt teha. Sa näed ju, et ma ei tee seda ainult selleks, et rikkaks saada. Ma hoolin Eestimaast.”

“Ma usun sellesse sada protsenti, mida ma teen,” sõnab ta. Ja visiitkaarti ulatades ütleb: “Näed, ma ütlesin, et ei ole rikkuse peal väljas, isegi visiitkaart on arvutist välja trükitud.”

Ärimees läheb trammi peale. “Milleks mulle auto?” küsib ta. Üürikorteris kesklinna vahetus läheduses ei oota teda mitte tema tütar, kes on Austraalias, ega poeg, kes on Kanadas, ega prantslannast eksnaine, vaid koer Molly, keda ta peab oma teiseks tütreks.

Raoul Langvee autentne väliseesti õhin, kohatine naiivsus ehitusasjade ajamises Tallinna linnavalitsusega ja vapper pealehakkamine tekitavad tunde, et üheksakümnendad on Eestisse tagasi tulemas. Võib-olla olemegi siin juba liiga küünilisteks ja nahkseteks muutunud värvikirevate uute idee suhtes. Igal juhul – welcome to Estonia, Raoul!