Kanada Ühendriigid JESUSLAND"'i vastu
See juhtus päev pärast USA presidendivalimisi. Mu postkasti saabus ahelkiri, teemaks "Divided States of America". Nüüdseks olen oma Ameerika päritoluga mailiaadressile saanud neli erinevat, aga sama sõnumiga maakaarti. Sõnumiks muidugi see, et ühe USA sees on kaks eri riiki. Sõltub kaardi autori ja levitaja päritolust, mismoodi on seal tähistatud traditsiooniliselt vabariiklasi toetavad ehk siinkeeli punased osariigid - kas Jeesusemaa, Võhiklikud maakad, Teksase ühendriik, Tõelised patrioodid... Sinised osariigid ehk need, kes valisid seekord Kerryt, on kujutatud osadel kaartidel üheks riigiks Kanadaga, teistel omaette riigina, nimeks Vabaduse ja Hariduse Ühinenud Osariigid, Inimesed, kes võhiklike maakate pärast häbenema peavad... või hoopis põlastavalt Anti-Ameerika. Sinisesse punti kuulub kogu USA läänerannik ning riigi kirdeosa; teisisisõnu, läänelike suurlinnade piirkonnad: California, Washingtoni osariik, Washington DC, New York, Uus Inglismaa ja Suure Järvistu piirkond.
Teine huvipakkuv materjal, mis mitu korda mu postkasti tabanud, on palvekiri Kanadale, kus USA sini-osariigid paluvad end adopteerida. Kiri on päris naljakas, opereerides samas reaalsete majanduslike faktidega: demokraatlikele osariikidele kuulub lõviosa USA majanduse ja hariduse alustaladest.
Kas see on nali? Auru välja laskmise vahend? On inimesi, kes ideega sõbralikult mängivad, stiilis: "Bushi ja Kerry Ameerikad peaks lihtsalt kätlema ja sõbralikult lahku minema, nagu tshehhid ja slovakid seda tegid." Aga suur osa noori siniosariiklasi on tõsiselt tigedad ja täis indu moodustada iseseisev riik. "Miks peame meie, paremini areneva majandusega osariigid, maksma kinni nende lollusi alates Iraagi sõjast ja lõpetades lihtsa faktiga, et nad vajavad isegi oma maanteede korrashoiuks meie raha?!" kõlab näiteks küsimus ühest netifoorumist. Poliitikafoorumites, aga samamoodi ka ajalehtede arvamus- ja kirjakülgedel arutatakse (pool) tõsiselt USA jagunemise teoreetilisi võimalusi ning praktilisi tagajärgi. Tegu on klassikalise küsimusega, kas rahvastel on õigust enesemääramisele ning suurest riigist lahkulöömisele. Kas baskidel on see õigus? Põhja-iirlastel? Tshetsheenidel? Vastus on enamasti ei. Aga kui enesemääratlejateks pole mitte pisike rahvusgrupp, vaid suur osa maailma võimsaimast riigist -mis pealegi üritab kõiges olla avatud ja demokraatlik? Ajaloolise näitena on praegusele USA käärimisele kõige lähem paralleel Kanada Quebeci lahkulöömise katse. Provints jäi küll Suur-Kanada osaks, aga sai endale suured omakeelsed õigused. Ja mis peaasi, referendum toimus!
Teise ajaloolise näitena kipub mõte muidugi ülemöödunud sajandisse, kui USA põhja- ja lõunaosariigide väärtuste põrkumine sõjaga lõppes. Nagu kirjutab Columbia ülikooli professor Simon Schama ajalehes Manchester Guardian: "Ealeski varem pärast kodusõja lõppu pole eraldusjoon kahe Ameerika vahel olnud nii selgelt välja joonistunud, ega ole kuristik kahe kultuuri vahel varem tundunud niivõrd sildadeta." Mis on need kaks kultuuri? Paljude kommentaatorite sõnul on kaks Ameerikat eksisteerinud algusest peale, sest siia maale on kolitud kahel erineval põhjusel: kas raha tegema ja end kindlustama (see on puna-Ameerika, mis võitleb konservatiivsete väärtuste eest nagu madalad maksud ja igaühele isikliku relva lubamine, aga ka abordi ja gaysuhete keelustamine) või idealistid, kes tulid siia uut ja paremat maailma ehitama. Uus-Inglismaa kolooniatest on pärit sinise Ameerika usk, et riigil peab olema sotsiaalne roll oma kodanike elu paremaks tegemisel, tagades näiteks korraliku tervisekindlustuse süsteemi.
"Võõrastega ei julge küll poliitikast juttu teha," tunnistab mu tuttav, kes elab Ohios. See on osariik - Florida ja Pennsylvania kõrval - mille pärast igal presidendivalimisel tegelik võitlus käib. Sest tegu on sinise-punasekirju osariigiga, nii-öelda piiririigiga. Kui mängida fantaasias mõttega Ameerika jagunemisest, ärkaksid nii paljudki ohiolased ühel hommikul ja karjataks samamoodi, nagu paljud praegu seda teevad, nähes netifoorumites virtuaalkaarte: "Oot-oot, ma elan ju valel pool piiri?!"
Ükspuha, kuhu see piir mõttemängus täpselt joonistada, jääks piisavalt sinise mõtteviisiga inimesi elama punasele poolele, ja vastupidi. Nii et ka demokraatia toimiks mõlemas riigis edasi - ainult et keskkonnas, mis mõlema Ameerika rahvast rohkem rahuldaks, väidavad netikommentaatorid.
Kui ma ise Ameerikasse kolisin, ei tajunud ma esialgu vahet sinise ja punase vahel. Kippusin sisemiselt pingesse minema, kui jutt võõraste njujorklastega näiteks laste mänguväljakul või rongis poliitikale läks. "Sa ära põe," selgitas mulle siis abikaasa. "Me oleme New Yorgis! Meil elavad vabariiklased on normaalsed inimesed, nad aktsepteerivad ka teistsuguseid. Aga vaat, kui me Teksasesse sõidaks, siis tuleks küll auto küljest Kerry kleepekas ära võtta, muidu võib keegi meid veel rünnata! Nagu filmis Knight Rider, mäletad, kus kõik kolm peaosalist maha notiti, sest nad olid hipid ja sõitsid mootorratastega ringi - see oli klassikaline sinise ja punase Ameerika konflikt."
Ta kasutab tingivat kõneviisi, sest tegelikult me Teksasesse ei sõida. Meie pere puhkuse veetmise trajektoorid näitavad sama, mis statistika: siniriiklased eelistavad puhata ja kolida siniriikide sees. Me maksame rohkem, et lennata New Yorgist üle kogu riigi läänekaldale San Fransiscosse, kui et sõidaks siiasamma, mõne autotunni kaugusele punasesse Virginiasse.
Kas Ameerika lahkulöömise jutt oleks praegu sama päevakorral ka siis, kui John Kerry oleks presidendivalimised võitnud? Kindlasti, väidavad inimesed, kellega olen sellest rääkinud. Puna-osariigid tunnevad end Hollywoodyst ja New Yorgist peale tungiva kultuuri ees kaitsetuna: reality show'd, kus gay'd suudlevad, terviseprogrammid, kus räägitakse tüverakkude uurimisest... Biotenholoogilised uuringud on nimelt veel üks väärtusteema, mis rahva lahku lööb - respublikaanide poolt peetakse seda ebaeetiliseks ning Georg Bushi valitsus lõpetas uuringute riikliku rahastamise. California aga otsustas uuringuid jätkata oma osariigi eelarvest, astudes sellega üle presindendi otsusest.
Veebipoed, mis müüvad särke ja dressipluuse kahe Ameerikaga,
teevad igatahes head äri.
