Tundub, et igal teisel kandidaadil on valimisnänniks pastakas.

Isegi sel tuttaval tüübil, kes miskipärast kandideerib EKREs. Ta ütles, et kogu auto on pastapliiatseid täis.

Lõpp soovimatutele ­pastakatele, otsustasin. Minu valimisnänniks saab hand-made kiluvürts. Kuid mitte tavaline, vaid indiapärane (garam masala, nelgi, lambläätse, kurkumi, ingveri, tähtaniisi, timutipipra, musta himaalaja soola, kardemoni, karrilehtede ja asföötidaga), nagu maailmale avatud kilulinnale kohane.

Must himaalaja sool ja asföötida lõhnasid võimsalt (nagu ka toored räimerümbad, mis esinesid kilude rollis), kui Delfi maitsetoimetaja Martin Hansoniga segu katsetasime. Miskipärast meenus Delhi pearaudteejaam palaval keskpäeval.

Kohale lendles juhatuse assistent, aga sugugi mitte päevalille poole sumiseva kumalase kombel, vaid alarmeeritult.

„Mida te siin teete?“ nõudis ta.

„Rüvetame kilusid,“ teatasin ausalt (spontaansed vastused on vahel mu nõrk koht).

„Sa oled kogu toimetuse ära rüvetanud,“ teatas assistent. „Jumal tänatud, et ma rase ei ole, muidu hakkaksin oksele.“

10 päeva valimisteni

Tuttav baaridaam deklareeris, et kui ta ei saa valida mind, ei vali ta üldse. Pühapäeval pole tal aga plaanis kuhugi jaoskonda minna, lisas ta ähvardavalt, seega on ainus valik hääletada veebis. Mida ta aga ei oska. Seega otsigu ma välja ID-kaardi lugeja ja näidaku, kuidas see kunsttükk käib.

Mõtlesin, kas ma mitte valimissaladuse põhimõtet ei riku, aga väntasin muidugi kohale. Tunneme teineteist nii kaua, et meil saladusi põhimõtteliselt polegi.

Internet keris ja keris ja möödus veerand tundi, enne kui baaridaam, prillid ninal, sai kandidaatide nimekirja alla ketrama hakata. Ja mina teatasin valjult, et pööran nüüd selja ja ei vaata, kelle poolt ta hääle annab, kuigi igaks juhuks selgitasin, et üksikkandidaadid on kõige lõpus.

9 päeva valimisteni

„Ma andsin sulle oma hääle,“ saatis lapsepõlvesõber hommikul sõnumi (lapsepõlv 1990ndate tähenduses).

„Aitäh. Olen sõnatu,“ tänasin mina.

Ja siis tegin postituse Facebooki:

Kuid tegelikult neist häältest (kui hääli mandaadi jagu kokku tuleb) saaks nii mõnegi sõna, saaks lauseid, küsimusi ja ettepanekuidki.

Mida ma siis teeks ja tahaks? Püüaksin esmalt mitte toetada pahatahtlikke ja tagurlikke ideid (primum non nocere), kuid tahaks Tallinna, mis oleks vabam, võrdsem, rohelisem, hoolivam ja tähelepanelikum nii jalakäijate kui loomade, nii jalgratturite kui sotsiaalses plaanis end nurkamänginute vastu. Ja avatum nii uute ideedele kui inimestele.

Mõned mõtted viieteistkümnest www.vabatallinn.ee lehel äratoodust on tehtud väikse pilkega silmanurgas, kuid tulevikuvisioonina meeldiks mulle küll, kui meie lennujaam saaks globaalse haarde. Või kui Tallinna lahes püüaks pilku suur vigrikuju.

Unistusi peab olema. Ja veidi usku.

#1516

Üldiselt tundub siiski, et valimisstress hakkab vaikselt mõistusele

Kui hakkasin õhtul ratast lukust lahti võtma, tardusin: ketti polnud enam. Esimene mõte oli, et varas on luku ära varastanud, kuid siis sain aru, et olin saabudes hoolitsevalt ketiga kinni aheldanud naaberratta.

Täiesti kindlalt mõjub valimis­stress väljanägemisele. Olen muutunud Tõnu Trubetskyks (kes muide kandideerib ka, kuigi Keskerakonnas). Mind on temaks peetud juba neli korda sel nädalal, kuigi legendaarne punkar peaks olema minust 12 aastat vanem ja sama palju sentimeetreid lühem. Nagu näiteks täna Tallinna TV stuudios, kuhu mind oli väga üksiku kandidaadina kutsutud.

„No tere, Facebooki-sõber,“ hüüatas grimeerija.

„Tere,“ vastasin. Ma ei tunne päris kõiki, kes mu Facebookis on.

„Lugesin täna su postitust anarhia teemadel,“ jätkas grimeerija usinasti mu nina pintseldades.

Ohkasin nagu sukelduv grööni vaal.

Usutleja Tallinna TVs oli erakordselt sõbralik. Muudkui päris nagu lapselt, et miks ma seda küll teen (demokraatlikus ühiskonnas on kõigil õigus esinduskogudesse kandideerida, selleks ei pea kuuluma erakonda, vastasin) ja mitu häält loodan saada.

Kahtlustan, et see intekas läks rubriiki „Friigiminut“.
Krister Kivi. Kohalikud valimised 2017

8 päeva valimisteni

Telefon helises kell 4.37 hommikul. Tundmatu number. „Tere, Juku-Kalle siinpool,“ teatas kõlistaja väga malbelt. „Ma sind tegelikult nii palju ei tunne, et sellisel kellaajal helistada, aga kuna ma seda juba teen, siis tahaksin sulle veidi nõu anda. Esiteks, ära kanna enam seda õudset punast pintsakut! Vaatasin praegu, et Trubetsky on TTV uudistes! Teiseks, rõhu sellele, et oled 40 aastat töötanud Eesti Ekspressis. See on sinu tugevus! Oled näinud elu viisidel, mida poliitikud kunagi kogenud pole. See töötab! Ja pealekauba... (kõneleja näis kokkulangevusest hetkeks üllatuvat) on see ka tõsi.“

„Ma olen eluaeg valinud sotse!“ karjus nüüd fooniks keegi pisut kähedamalt, parodeerides lauset, mida kaheksa tunni eest tõepoolest Tallinna TVs ütlesin. „Mingu v**tu! Va*akpo*lne pederast!“

„Ära kuula teda,“ keelas Juku-Kalle leebelt ja rõhutas, et oleks „väga tšill ja punk“, kui me koos volikogus oleks, aga kahjuks hääletab ta ise Nõmmel.

Umbes sellega ootamatu ja meeldiv kõne lõppeski.

Õhtul läksin Stockmanni, et võtta pakiautomaadist välja sada X-baari jaoks tellitud Extra Safe kondoomi, millest koos kleepsuga „Ise valid!“ pidi saama mu valimisnänn LGBT-hääletajatele. Kuid pakist vaatas vastu sada Extra Lights kondoomi. Tore. Iga kord, kui geiklubis jagatakse lights-kondoome, jääb kuskil auto alla väike jänku. Enam kui 170 uue nakatunuga sel aastal pole see üldse naljakoht.

Läksin Tartu maantee sekspoodi, mida viimati külastasin siis, kui saate „Seks ja küla“ jaoks oli piitsa vaja, ning ostsin kotitäie kõige kõvemaid kumme. Ja libestit, millega kleepisin valimiskleepsud „Ei mingit ila“.

Mõnele see kindlasti ei meeldi, aga asjadest tuleb rääkida nii, nagu nad on.

7 päeva valimisteni

Läksin jalgrattaparandusse, et velo kätte saada. Taas kord klaasikilluauk ja pärast kuue tunni möödumist eelmisest kummivahetusest. Vannun, käsi Kuu poole, et kui linnavolikogusse saan, võtan kõnniteede korrashoiu üheks oma südameasjaks.

Õhtul leidsin trepilt Jaan Kundla valimissedeli. Selles tõotati maha võtta kõvasti puid: Toompea nõlvadelt ja Skoone bastioni äärest, ikka heakorrastamise tähe all.

Tundsin alaväärsust. Kundla tundus fotol nii tark, nii elunäinud. Mina jutustan liberaalsusest ja sellest, kuidas kumalaste jaoks võiks linnapargis heinal kasvada lasta, kuid tema teeb. Mina pole käega teinud värdjapesagi.

Õhtul küsisin sõbrannalt, mida kampaania raames veel tegema peaks. „Valgenda hakatuseks hambad ära, et sa oma reklaamplakatile sarnaneks,“ teatas ta valge veini abil saavutatud otsekohesusega.

Oh jah. See hambasädeldus häiris kõvasti ka ekskolleeg Karin ­Paulust, kuigi selgitasin, et tegemist on irooniaga.

Nagu ütles peatoimetaja Erik M., on Eestis palju inimesi, keda häirib väga, kui kellelgi üldse hambad suus on.

6 päeva valimisteni

Käisin vaatamas Sitsi tänava süstlavahetuspunkti. Mida tegelikult ei tohi nimetada süstlavahetuseks, vaid kahjude vähendamise keskuseks (sest nad jagavad ka kondoome ja rasedusteste ja narkarite lähedastele naloksooni, millega inimene üledoosist välja tuua). Augustis kogus Convictus ainuüksi Tallinnas kokku umbes 50 000 kasutatud nõela. See näitab, kui hull fentanüüliepideemia Eestis on.

KILULINN KOHTUB MAAILMAGA: Taipärane laimileht ja galangal ning indiapärane garam masala koos timutipipra ja karrilehtedega sobivad nende kilumarinaadi, kes konventsioone murda julgevad.
Vahetuspunkt oli päris kõle. Ja tühi. Ainult vahepeal üks vanem proua (ketikese otsas maksavorsti meenutav koer) käis ukse taga karjumas, kuidas lapsed näevad rõdudelt narkomaane ja kuidas keskuse inimesed „normaalsed“ pole.

Ma ei näinud küll ühtki klienti. „Kardavad,“ selgitas Anna Heinsoo Convictusest. Lastekodu tänaval julgetakse käia küll, seal ei vaena majaelanikud ega passi press ukse taga.

Küsisin, kas peaks tegema ka turvalised süstimistoad. Nagu Läänes. Anna vaatas mind kui kuu pealt kukkunut. „Eesti ühiskond ei jõua selleni ka 20 aastaga,“ kartis ta.

Küsisin, kas fentanüülisõltuvusest võib lahti saada. Mul on üks sõber, kes selle ainega kimpus on.

„See on krooniline probleem,“ oli Anna ettevaatlik. „Aga ma tean inimesi, kes on olnud kained juba kolm, viis või kümme aastat.“

Õhtul said kilud valmis ja saabus aeg mõõta täis vürtsipakid, millega tänaval oma programmi tutvustada püüan. Kultuuritoimetaja Kadri K. ja kujundaja Evelin S. aitasid poole hommikuni bali pipraid uhmerdada, lusikaga aromaatset kurkumit doseerida, minigrip-kotte sisukirjelduse ja kleepsudega varustada. Tuli poolsada kotikest.

Muusikatoimetaja Siim N. (Eiki poeg) vaatas öises toimetuses vürtsipäkapikkude töötuba mõtlikult, veidi justkui habemes kõhvitsedes.

„Kindlasti tuleb see pilt sulle kodust tuttav ette,“ tähendasin ma.

Magama sai kella viie paiku hommikul.

5 päeva valimisteni

Delfi stuudios käis linnapeakandidaatide debatt. Üksikkandidaadid pole muidugi kutsutud, ka rohelised mitte. Ähvardasin Kärt Anvelti moepärast, et jooksen, punane pintsak seljas, debatisaali sisse, kuid selgus, et see pole otsesaade. Kärt ei karda nagunii.

Sajab ja tormab. Just selline päev, kui kontaktiguru Rainer „Tulge-valimistel-appi!“ Vakra tänavatööd tegema minna ei soovitanud.

Mida tänaval öeldagi. „Aidake?“ võib-olla. Või siis: „Halastage?“ „Päästke häbist välja?“

„No sa võid oma programme aknast välja loopida,“ soovitab poliitikatoimetaja Mikk S.. Ja lisab trööstivalt: „Süsteem on tehtud selline, et üksikkandidaat ei saa nagunii sisse. (Paus) Edgar Savisaar võib-olla saaks.“

Veerand tundi hiljem seisan korvi ja vihmavarjuga Jõe tänava nurgal. Vihm peksab näkku ja ma muudkui ulatan kätt möödujate suunas. Polegi nii hirmus. „Kas tohib teile kinkida?“ tundub töötavat, vähemasti naiste puhul, kuid enamik mehi mööduvad minust mühinal nagu SS Californian Titanicu merehädalisest.

Veerand tunniga on pakid jagatud. Taas soojas toas ja kruus kuuma kohvi.

„Ma täiesti kaalun, kas mitte sulle oma häält anda,“ ütleb Andrei H., kes ise kandideerib sotside nimekirjas Lasnamäel.

Ma tänan neid sõpru, kes on ausalt öelnud, et meie vaated ei kattu piisavalt. Eriti sõber Martin Palmi, kes teatas, et tema toetab alati kõige nõrgemat ja valis Jüri Mõisa. Ma tänan kõiki neid 17 protsenti valijaist, kes augustikuises küsitluses ütlesid, et võiksid toetada üksikkandidaati. Ja ennekõike kõiki neid, kes mind ongi usaldanud. „Valisin üksikkandidaati esimest korda elus,“ on öelnud mõnigi sõber.

Need on olnud ägedad kuus nädalat, huvitavad ja õpetlikud. Need on mind pannud mõtlema, et muudatused ongi võimalikud. Kui mitte nüüd, siis tulevikus.