Venelased niisugust vahetegemist ei harrastanud: esimene eestlane tehti kangelaseks juba vähem kui kuu aega pärast sakslaste kallaletungi algust. Lisaks Kuldtähele jagati eestlastele kamaluga ka muid, madalamaid aumärke. Punatähe, Punalipu, Kuulsuse, Isamaasõja ordeneid ja igasuguseid medaleid.

Saksa poolel sõdinud eestlased said madalamate aumärkidena I ja II klassi Raudriste, II klassi Teeneteriste mõõkadega, Haavatumärke jm. Neidki jagati suurel hulgal. Näiteks I klassi Raudristi anti välja ca 450 000, II klassi oma ca kolm miljonit ning sama klassi Teeneteristi kogunisti üle kuue miljoni.

Nõukogude Liidu kangelased

Nõukogude Liidu kõrgeim sõjaline teenetemärk Nõukogude Liidu Kangelase Kuldtäht asutati 16. aprillil 1934. Kullast valmistatud Kuldtähega autasustati isiklike või kollektiivsete riiklike teenete eest, mis seotud kangelasteo sooritamisega. Sellega kaasnes ka Lenini orden. Teise maailmasõja ajal anti välja kokku üle 11 800 Kuldtähe, neist 11 said eestlased: Arnold Meri (1941), Endel Puusepp (1942), Arnold Pappel (1943), Joosep Laar (1943), Heinrich Hindreus (1943), August Allik (1944), Albert Repson (1944), Eduard Tähe (1944), Jakob Kunder (1945), Ludvig Kurist (1945). Kui Rüütliristi ei saanud ükski naine, siis Kuldtähe küll, nende hulgas ka üks eestlanna – Leen Kullman.

Paljud Kuldtähega vääristatud kangelasteod on hilisemal uurimisel osutunud kui mitte väljamõeldiseks, siis tugevasti liialdatuks. Pahatihti ei antud kangelase tiitlit tegelikule sangarile, vaid selleks valiti samast väeosast keegi laitmatu poliitilise taustaga isik. Kõik see kehtib ka eestlastest kangelaste kohta.

Esimese eestlasena sai Nõukogude Liidu kangelaseks reamees Arnold Meri. Kuldtäht anti talle väeosa staabi kaitselahingu juhtimise eest Dno lähistel 17. juulil 1941. “Kommunistlik noor Meri sai kolm rasket ja ühe kerge haava, kuid ei lakanud võitlemast vaenlase vastu. Olles haavatud, roomas ta laskemoona ja granaatide järele, tiivustades käputäit võitlejaid pidama kaitset ning takistama sakslasi pääsemast staabi juurde. Kui saabus meie abivägi, põgenesid sakslased, jättes lahingupaika üle 30 laiba,” kirjeldab ametlik ajalugu. 

See on müüt. Tegelikult juhtis kaitselahingut kapten Georg Loog, kuid endise Eesti Vabariigi ohvitserina ja parteituna ta ei kõlvanud kangelaseks. Sobiv isik Kuldtähele esitamiseks leiti Meri näol, kes oli politruki asetäitja ja aktiivne komnoor. 15. augustil 1941 saigi Meri N Liidu kangelaseks ja kannab Kuldtähte tänaseni.

Seersant Joosep Laar oli esimene eestlane, kes sai Kuldtähe oma elu hinnaga. Ta hävitas 1943. aastal Leninskoje küla lähedal Kubanimaal 16 fašisti ja kaks kuulipildujat. “Nüüd sai ta ülesande panna vaikima kaks maruliselt tulistavat dzotti. Esimese dzoti juurde roomates haavas vaenlase granaat teda kõhust. Kogudes viimast jõudu, surus ta oma keha ambrasuuri ette ja sundis vastase kuulipilduja vaikima.” Suure tõenäosusega on see uhke lugu väljamõeldis.
Leitnant Jakob Kunder sai Kuldtähe samuti postuumselt, seda märtsis 1945 Kuramaal Blidene raudteejaama juures sooritatud kangelasteo eest. “Lähenedes pesale, et lõplikult seda vaenlastest puhastada, tabas leitnant Kunderit pesast surmavalt ühe ellujäänud vaenlase kuul. Saades aru olukorrast, viskus leitnant Kunder tulistamisava ette ja sulges selle oma elu hinnaga.” Niisiis kordab Kunderi sangarilugu Laari oma, erinevus on vaid selles, et Kunderit tabas kuul, mitte granaat. Kuigi mälestustahvlit kandev laskepesa on tänaseni alles, on kogu lugu muinasjutt.

Luuraja Leen Kullman sai Nõukogude Liidu kangelaseks eestlastest viimasena, seda alles 1965. aastal ja postuumselt. Ametliku eluloo järgi langes Leen Võrumaal 1943. aasta algul sakslaste kätte ja tapeti hiljem ühe vangivalvuri poolt. “Metsistunud ss-lased proovisid kõige rafineeritumaid piinamisvõtteid, et tütarlast rääkima panna. Kuid kõik oli tagajärjetu – Leen vaikis. Ta tapeti raevunud fašistide poolt,” jutustab kangelaslugu.

Tegelikult Leen Kullmani ülekuulamistel ei piinatud ja jutt tema tapmisest on samuti väljamõeldis. Kullman hakkas kohe sakslastega koostööd tegema, kes vastutasuks kinkisid noorele neiule elu ja uue identiteedi. Sõja lõpul põgenes Kullman tõenäoliselt Saksamaale, kus ta suri umbes 1970. aastate lõpul.

Kuigi kangelasi valiti hoolikalt, sattus nende hulka ikkagi oma must lammas. Seersant Eduard Tähe pälvis Kuldtähe kangelasteo eest Kuivastu dessandi ajal 28. septembril 1944. “Olles luuraja, sai ta Virtsu sadamas ülesande võtta osa dessandist ning püstitada Muhu saarel punane lipp. Ägedas lahingus dessandi maaletoomisel hävitas ta granaatidega vaenlase tähtsa tulistuspunkti ning püstitas saarel punase lipu,” kirjeldab ametlik ajalugu.

Ometi on see müüt: Tähega samas polgus teeninud rühmakomandöri Leonhard Korjuse andmetel oli Tähe pataljoni ülema asetäitja poliitalal ning viibis lahingu ajal hoopis paar-kolm kilomeetrit eemal tagalas.
31. detsembril 1950 lasi viinauimas Tähe oma naise revolvrist maha. Kangelase aunimetus ühes ordenitega võeti Tähelt ära ja ta mõisteti vangi. Niisiis üheteistkümnest kangelasest kogunisti viis pole tõsiseltvõetavad.

Saksamaa rüütlid

Saksamaa kõrgeim sõjaline teenetemärk Raudristi Rüütlirist asutati Teise maailmasõja alguspäeval 1. septembril 1939. Hõbedast valmistatud Rüütliristiga autasustati erakordse vapruse eest lahingus ning seda said ka Wehrmachti või SS-i kuulunud välismaalased. Ühtekokku anti välja 7361 Rüütliristi, neist 43 välismaalastele. Viimaste seas oli ka neli eestlast: Alfons Rebane, Harald Nugiseks, Paul Maitla ja Harald Riipalu. Nende kangelastegusid pole ajaloolased kahtluse alla seadnud. Eestlastest Rüütliristi kavaleride kangelasteod on ka “igavamad” kui Kuldtähe kavaleride omad – ei dzotile viskumist ega üksinda vastase vaat et poole armee hävitamist.

Esimese eestlasena sai Rüütliristi sturmbannführer Alfons Rebane jaanuaris 1944 Novgorodi lähistel Vaškovo küla kaitselahingus 658. idapataljoni juhtimise eest. Rebase pataljon pidas vastu ülekaaluka vastase paljudele rünnakutele, võimaldades sellega Saksa suurte väeüksuste taandumise. Ka Eesti jaoks ei olnud see lahing mõttetu – Rebase pataljoni ja teiste eestlaste üksuste vastupanu 1944. aasta talvel alanud Punaarmee pealetungile hoidis siis ära venelaste sissetungi Eestisse.

Kodust kaugel, Sileesias sai Rebane piiramisrõngast läbimurde juhtimise eest märtsis 1945 Rüütliristi juurde ka Tammelehed – selle teenetemärgi järgmise järgu (Rüütliristil oli neid kokku viis). Tammelehed Rüütliristi juurde asutati 3. juunil 1940. Ühtekokku anti välja 890 Rüütliristi Tammelehtedega, neist vaid üheksa välismaalastele. Väljavalitute hulgas olid näiteks Soome marssal Mannerheim ja Jaapani suuradmiral Yamamoto.

Suurimat tähelepanu osutati ajakirjanduses järgmisele Rüütliristi saajale unterscharführer Harald Nugiseksile. Ta oli esimene (ja ainuke) eestlasest sõdur, keda kõrge autasuga vääristati. Samuti oli ta noorim, siis vaid 22aastane. Märtsi algul 1944 sõdis Nugiseks Narva rindel. Kui üksuse ohvitserid haavata said, võttis Nugiseks rünnaku juhtimise enda peale ja vallutas raskes lähivõitluses vaenlase positsioonid. “Nugiseks on bolševike kaevikus!” Jah, Nugiseks on suutnud väsinud ja ülepingutatud käputäie mehi viia vaenlase kaevikusse, vaatamata sellele, et ta on saanud kolm korda põrutada,” kirjeldas lahingut sõjakirjasaatja Karl Gailit.

Rüütlirist riputati Nugiseksile kaela Türi haiglas 20. aprillil. Lahingust tuli ta terve nahaga välja, kuigi kirjutati tema põrutada saamisest. Nugiseks haigestus hoopis grippi, millele järgnesid tüüfus ja kopsupõletik. Arstid pidasid olukorda lootusetuks. Ja siis toodi Berliinist lennukiga kohale meditsiiniprofessor, kes vaatas haige üle ja kirjutas rohud. Rüütliristi kavaler ju ei tohtinud lihtsalt haigustesse surra. Nugiseks sai terveks ning on ainsana neljast Rüütliristi kandjast tänaseni elus.

Obersturmbannführer Harald Riipalu ja hauptsturmführer Paul Maitla said Rüütliristi ühel ja samal päeval, 23. augustil 1944. Needki kaks Eesti ohvitseri pälvisid tunnustuse lahingu juhtimise eest – Riipalu Auveres ja Maitla Sinimägedes. Auvere lahing juuli lõpul 1944 oli võtmetähtsusega, sest siitkaudu kavatsesid venelased tugeva löögiga ära lõigata Narva rinde üksuste taandumise Tannenbergi liinile. Lisaks säästis Riipalu ka oma meeste elud, aimates reetmist. Ta jättis maha valmis positsioonid ja lasi kiiresti ehitada uued. Hiljem selguski, et venelastel oli Eesti üksuste asukoht detailselt teada ja tühjad kaevikud tehti maatasa.

Maitlale anti Rüütlirist selle eest, et ta 29. juulil 1944 Sinimägedes vallutas oma üksusega tagasi Grenaderimäe ja tõrjus tagasi kõik venelaste uued rünnakud. Neljast Rüütliristi kavalerist elas sõja üle kolm – Maitla tapeti taganemisel Tšehhis maikuus 1945.

Ja veel üks ristikandja

Rüütliristi kõrval oli sakslastel veel üks kõrge sõjaline teenetemärk – Saksa Rist Kullas, mis asutati 28. septembril 1941. Saksa Ristiga Kullas autasustati erilise vapruse eest lahingus neid, kel olid juba olemas I ja II klassi Raudristid. Seda peeti ka omamoodi vaheautasuks I klassi Raudristi ja Raudristi Rüütliristi vahel. Ühtekokku anti välja 24 204 Saksa Risti Kullas, neist vaid 14 välismaalastele. Nende hulgas oli ka üks eestlane: SS-diviisi Wiking kuulunud Narva pataljoni kompaniiülem Hando Ruus.

Obersturmführer Hando Ruusile annetati see aumärk detsembris 1944 koos ülendamisega hauptsturmführeriks. Ruus ise aga ei saanud neist mõlemast kunagi teada. 23. septembril langes Ruus Ambla lähedal laskurkorpuse meeste kätte vangi. Ta saadeti peagi Leningradi ja märtsis 1945 mõisteti Ruus surma.