Kanter: “Arvasin, et enam kehvemini heita pole võimalik, aga...”
Favoriidina Berliini MMile läinud Gerd Kanter naasis sealt enda
kohta keskpärase tulemusega, kolmanda koha ja pettumusega. Kanteri
esinemine teisipäevasel BIG Kuldliiga lõppvõistlusel, kus
kohal olid kõik MMi medalimehed, läks samuti pehmelt öeldes
aia taha.
Kõik märgid näitasid, et intervjuu tuleb
teha ülimalt nirus tujus ja lontis enesehinnanguga kettaheitjaga. Aga
võta näpust.
Pärast Berliini uskusin, et
tegemist oli õnnetu juhusega. Kadrioru võistluse järel
tundub, et kriis on põhjalikum.
Kadrioru tulemus
oli Berliini järelkaja. MMil sain korralikult haavata. Seal
löödi mu sisemine enesekindlus kõikuma.
Kadriorus
soojendusel nagu sujus, heited kandusid kuhugi 67–67,5 meetri kanti, mis
on väga hea, et võistlustel tubli tulemus teha. Eks ma läksin
võistlusse suure tahtega tõestada, et mu seis pole nii hull. Aga
pärast kahte esimest vooru... seal lagunes sooritus ka tehniliselt.
Mu lootus oli, et esimese kolme katsega peaks midagi korralikku tulema.
Kui ei tulnud, siis oli sealt midagi tõsisemat raske välja
võluda.
Sa pole ammu sääraseid
tagasilööke kogenud. Magada said normaalselt?
Ega ma ei saa nüüd öelda, et läksin rahuliku
südamega magama. Samas ei saa seda seisu võtta nii, et
nüüd ongi maailma lõpp. Kui ma oleksin nii nõrguke,
siis mu elu ja karjäär jäänukski kuhugi sinna 2003. ja
2004. aasta suurvõistlustel kõrbemiste aega. Toonastest
põrumistest õppisin, leidsin sisemise kindluse ja olen
pärast seda viis suurvõistluste medalit järjest
võitnud. Aga jah, praegu on üks selline ajutine aeg, kus tunnen end
nagu puuga pähe saanu.
Kõik saavad aru, et
igale tõusule peab järgnema langus, kuid selleks ei anta
võimalust.
Eks ta nii olegi. Mingis mõttes
ongi see kõik üks lõputu tõestamine. Kui oled lati
väga kõrgele ajanud, siis selle ületamist ka oodatakse.
Kevadel oodati, et teed uue maailmarekordi. Seda ei tulnud.
Räägiti, et sul oli üleväsimus. Mis laadi see oli?
Minu puhul siiski füüsiline
üleväsimus, millele mingil hetkel võis lisanduda ka teatavat
laadi vaimne väsimus.
Kevadel ma tõesti treenisin
väga kõvasti. Tõstsin selliseid raskusi, mida varem polnud
tõstnud. Esialgu tuli vorm, millest poleks varem osanud undki näha,
aga hiljem kaotasin teravuse ja värskuse. Ilmnesid üleväsimuse
märgid. Sellest väljatulek võttis mitu head nädalat, aga
pitseri jättis ta muidugi kogu hooajale.
Juuni
lõpus heitsid hooaja tippmargi 71.64. Tundus, et oled probleemidest
üle.
Ei, seal oli lihtsalt üks hetk, kus tundsin
end hästi ja olid üle keskmise head võistlustingimused.
Kevadel, kui Ameerikast tulin, olid ehk kolm nädalat üsna
ebastabiilsed. Tulemused polnudki teab mis kehvad, aga just enesetundes polnud
stabiilsust. Kogu keha oli pehme. Hommikuses trennis võis olla ok,
pärast oli väga pehme olek. See oli märk, et ületrenn.
Selline pooltühi tunne.
Berliini läksid
olümpiavõitja, tiitlikaitsja, maailma edetabeli juhina. Sinu ja
sakslase Robert Hartingu vastasseisuga reklaamiti MMi. Tundsid seetõttu
lisapinget?
Tegelikult mitte. Vähemasti enne
võistlust mitte. Olümpia eel olid pinged palju sügavamad.
Aga eks Berliinis olin uudses seisus. Kunagi varem
polnud ma nii selge favoriidina võistlusse läinud. Pekingi
olümpial ja Osaka MMil olin küll üks favoriitidest, aga mitte
ainus.
Võistlustel mängis see pinge su
üle.
Analoogset situatsiooni olen varemgi tundnud.
Kui 2003. aastal täitsa rohelisena kvalifikatsioonis kõrbesin, oli
see pingetunne siiski tõsisem.
Berliinis, kuigi jalg
läks pehmeks ja kiirust ega jõudu ei jätkunud, suutsin
tehniliselt täitsa normaalseid heiteid teha.
Pärast
neljandat vooru oli ikka selge, et ei tule siit midagi. Olen seda neljandat
heidet analüüsinud, see oli tehniliselt päris hea. Mu arust
parem kui Pekingi võiduheide. Aga see pehmus jalgades, mis oli tingitud
kas ülepingest või mis iganes põhjusest, ei lubanud seekord
rohkem heita.
Ajakirjandusest jäi mulje, et
võistluse võti oli hoopiski fraasis, kus sa olla maininud, et
sakslase Hartingu koht on neljas. Ta olevat seepeale end üles kütnud
ja võitis?
Võimalik, et loetlesin kusagil
enda konkurente ja nimetasin Hartingut kolmandana. Aga sellest järeldada,
et ma pean teda võistlusel neljanda koha meheks, on muidugi täiesti
kontekstiväline.
Kuulsin seda juttu ühe tuttava saksa
ajakirjaniku kaudu.
Aga tead, eks mul on Hartingist oma mulje
kujunenud. Ütleks, et vend on päris taiplik tüüp. Äkki
see on tema enese genereeritud olukord? Mis oleks ju päris kaval
strateegia – ammutada nii sportlikku viha, lisajõudu ja
motivatsiooni. Aga kes teab, kuidas sellega täpselt oli.
Kuidas kettaheitjad omavahel läbi käivad?
Suhteliselt mõnusalt ja sõbralikult. Suuremad
barjäärid on keele tasemel, mõni räägib inglise
keelt kehvemini, mõni paremini. Eks rohkem suhtled nendega, kellega saad
rääkida.
Ja Hartingiga?
Tema
räägib inglise keelt normaalselt, temaga saab suhelda. Üldiselt
on kõik kettaheitjad mõnusad, muhedad sellid.
Harting rääkis enne Tallinna võistlust, et pani Berliini
võidu järel hirmsasti pidu ega tea, kas suudabki siin midagi korda
saata. Ometi võitis. Kas see peojutt oli samuti häma?
Ma usun, et eks ta võis tegelikult ka kettaheitest eemal olla.
Kuidas sa end välja elad?
Kuna ma
alkoholi ei tarbi ja pidu ei pane...?
Üleüldse
mitte?
Üldse mitte. Kuna ma seda ei tee, siis eks mu
põhiline laadimine toimub lähedastega koos olles – vanemad,
abikaasa, lähemad sõbrad. Üritan kõik selle värgi
unustada ja mõelda muudele asjadele.
Mitu
võistlust tänavu veel teed?
Kolm. Pean
püüdma end seal leida. Tahaks selle hooaja positiivse noodiga
lõpetada. Üks väga tähtis võistlus on Grand
Prix’ finaal septembris Thessalonikis. Seal on võimalik
tõestada, et ma pole lõplikult troonilt kukkunud mees.
Seal on võimalik saada ka kolmas kaotus ja veel üks
ränk hoop enesekindluse pihta.
Ega mul siin midagi
kaotada pole. Kui arvasin pärast Berliini võistlust, et nii sitasti
kui seal pole võimalik heita, siis teisipäeval selgus, et on
küll. Raul (Rebane) ütles, et viimane võistlus, kus ma
välitingimustes alla 65 meetri tegin, oli 2005. aasta 17. juuli. Üle
nelja aasta pole ma vähem heitnud. Nüüd siis tuli. Aga sport ju
on selline asi, et ega ei tohi kartma hakata. Kui olukord on selline, siis ta
on selline. S
iit tuleb edasi minna.
Tulevikus saab sinu ja Hartingi
rivaliteet samasuguseks, nagu oli sinu ja Alekna vastasseis.
Ma arvan, et sellesse võrrandisse tuleb veel üsna mitu muutujat
juurde. Ka Malachowski on väga näljane.
See on hea, ja
alale on kasulik. Kui rääkida maailma mastaabis, siis ega seni, kuni
see oli eesti ja leedu mehe omavaheline asi, see maailmatasemel
uudiskünnist naljalt ei ületanud.
Kas MMi
pronksimehena oled nüüd madalama hinnaklassi mees?
Ütleme nii, et olgu sa nii kõva mees kui tahes, kuni sul
tiitlivõistluste medalit pole, pole sul mingit erilist hinnaklassi.
Medalimehena oled oodatud-kutsutud. Olümpiavõitjana.
Olümpiavõitja on vähemalt neli aastat toimiv valuuta.
See võib isegi rohkem olla. Näiteks Alekna pole viimastel
aastatel kõige kirkamaid medaleid võitnud, aga ega tema
hinnaklass pole kuhugi kukkunud.
Ta on nagu klassikaline auto,
mille väärtus on kindel ja selge.