Kapadookia - kaheksas maailmaime
Kapadookia sünnitasid kolm vulkaani (neist kõrgeim 3916 meetrine Erciyes), mis miljonite aastate vältel pursates katsid nendevahelise oru 100-150 m paksuse erineva koostise, kõvaduse ja värvitooniga laavaga. Läbi poorse, suhteliselt pehme tufi tõusid maapõuest kuumad gaasid, mis muutsid “korstnat” ümbritseva laava kõvaks. Milleeniumite vältel uhtusid vesi ja tuul pehmemad laavakihid nende ümbert ära, jättes alles müstilised hiigelseente-kujulised, sageli tumedamate basaldist mütsidega sambad, erineva suurustega koonuste ja püramiidide väljad ning roosad või valged sefiirisarnaselt lainelised mäenõlvad.
Lisaks loodusjõududele on siin aktiivselt maastikku kujundanud ka inimesed.
Kapadookia iidse ja tiheda asustuse tekkepõhjusteks olid muistsete laavaväljade viljakus ja maasiseste hea termoisolatsiooniga elamute rajamise kergus. Juba III aastatuhandel enne Kristust tekkis siin kõrgeltarenenud hetiidi kultuur, kus tunti ka kiilkirja. Tugev Heti riik valitses pikalt enamikku Väike-Aasiast.
Kristuse-eelsetel sajanditel oli siin iseseisev Kapadookia riik, seejärel Rooma ja Bütsantsi provintsid. 1071. a hõivasid piirkonna islamiusulised türgi hõimud seldzukid ja 14. saj osmanid.
Koobaslinnad
Aegade vältel on siinmail elatud mäekülgedesse ja orunõlvadesse uuristatud koobaselamutes, mis tagasid ühtlasema temperatuuri ja kaitsesid hästi loodusjõudude eest. Algul laoti tuffist lõigatud plokkidest vaid avaus väiksemaks ja kaunistati portaal, hiljem tehti aknaid ja ehitati juurde osa hoonest. Selline tihe nõlvalinn pakkus ka head kaitset - elamute ja pühakodade juurde viisid vaid kitsad ja järsud mägirajad.
Aktiivseimad koobastike ehitajad olid rohkearvulised varakristlikud mungad. Apostel Pauluse asutatud kogukond rajas juba 2. saj. Göreme sammasteväljale paljude koobaskirikutega kloostri (nüüd vabaõhumuuseum). Hiljem ehitati Kapadookiasse kümneid koobaskloostreid sadade kirikutega, mille lagesid ja seinu katvad maalingud pärinevad 8.- 11. saj.
Väga põnev oli ronida läbi Cavushini linnaku kõrgele mäele, kus asusid hauakambrid ja avanes ülev vaade ulmemaastikele. Siin on 8. saj. freskodega kirik, vastasnõlvas aga kõigi mugavustega koopahotell.
Veelgi enam on minevik ja kaasaeg põimunud Mustafa Pashas, kus 20. saj. alguseni elasid kreeklased. Siin näete majade fassaadidel võrratuid kivipitse, senini tegutseb bütsantsiaegne kirik ja muidugi mitu mosheed. Praegu kasutatakse koobaselamuid kuuride, lautade ja isegi garaazina. Kahel pool orupõhjatänavat avanevad koopasuud on justkui aknad korruselamutes, siin on ka mitu freskodega koobaskirikut. Linnas valmistatakse Türgi parimaid veine, endises kloostris tegutseb esinduslik vaibafirma.
Piirkonna kõrgeima mäe Uchisari põhjaküljel on paar elamuteks muudetud 5-6 korruselist püramiidmaja ka huvilistele avatud. Alumistel korrustel on suveniirikauplused, kohvik, köök, WC-d ja kaminaga elutuba, ülemistel magamis- ja puhketoad. Kõik seinad ja põrandad on kaunite vaipadega kaetud,
istumis- ja magamislavatsid on tufist voolitud. Raamaturiiulid, panipaigad ja kapid on süvendatud seinte sisse. Kui siia lisada hea soojusisolatsioon ja avarad rõdud, on raske mõnusamat elamist ette kujutada.
Maa-alused linnad
Algselt rajati maa-alused käigud ja ruumid peamiselt lühiajaliseks pelgupaigaks vaenlaste (näit. 6. saj. eKr. pärslaste) eest.
Neid üha laiendades eri perede käigud ühinesid ja tekkisid sipelgapesa sarnased paljukorruselised allmaalabürindid, kus elati üha pikemalt. Kõige rohkem arendasid koobaskülasid varakristlikud kloostrid 2.-9. saj.
Siingi toimis kloostrisarnane ühiseluvorm - maa alla kaevati lisaks elukongidele ühised köögid, söögisaalid, laudad, laod, veinikojad, veereservuaarid, kirikud ja usuõpperuumid. Praeguseks on Kapadookias avastatud ligi 200 koobaslinna, neist suurimad Kaymakli ja Derinkuyu asuvad Nevsehir - Nigde teel.
Kuni 12 korrust moodustavad labürintasumid ulatuvad maksimaalselt 55 m sügavusele, siia mahtus varjule ligi 15000 inimest! Neis on hea ventilatsioonisüsteem - paljud avad olid peidetud, osa kaevudeks maskeeritud, kuid päriskaevud ei avanenud mürgitamisohu tõttu kunagi maapinnale. Siin olid isegi veega käimlad ja õhkküttekäigud. Sissepääsutunnelite sulgemiseks veeretati ette sügavas soones olev veskikivi taoline kiviratas, mille keskel oleva augu kaudu kitsas käigus seisvad ründajad 2-3 kaupa pika oda otsa lükati. Viimased püsielanikud lahkusid koobastest alles 1923. a, nüüd kasutatakse paljusid ruume ladude ja keldritena.
Kuigi paikkond vääriks otse siia lendamist ja vähemalt nädala veetmist,
saime hea mulje ka 3-päevase ekskursiooniga Kemerist. Reiside hinnad on Türgis
soodsad - 52,5 EUR (822 kr) sisaldas lisaks majutusele ka hommiku- ja
õhtusööke, pileteid ning inglise- ja venekeelset giiditeenust.
Mägiste teede tõttu kulus 2
päeva peamiselt sõiduks. Ületasime Tauruse mäeaheliku, mille kõrgeim kuru
teel oli 1825 m. Nautisime võimsaid seedreid ja mägimände ning vaatamata
30-kraadisele palavusele ka võrratuid septembrilõpu sügisvärve mäestiku
põhjanõlvadel. Konyas külastasime pöörlevate dervishite ordu sünnikohta, siis läbisime üle 100 km lagedas stepis, kus tähelepanu
köitsid väikesed tornaadod ja kõrvitsapõllud (kõrvitsaid kasvatatakse vaid
seemnete saamiseks). Nägime ka alumiiniumikaevandusi, 3263 m kõrgust endist
vulkaani Hasani ja tüüpilist, bütsantsi kiriku plokkidest
ehitatud karavansaraid. Need meie postijaamade analoogid rajati
karavaniteede äärde päevatee-pikkuste vahedega. Uskumatu oli sügava kraatrijärvekese erksinine värvus.
