Peaminister Ansip nimetas ettevõtjate manifesti “mõttetuks”. Oli see pettumus?

Inimesel on õigus oma arvamusele, aga see, kuidas Äripäev seda kirjeldas – et peaminister selle prügikasti saatis –, on selgelt ülepingutatud. Kõik loevad seda, arutavad, kümnes päev ma annan intervjuusid. Tähendab, asi väärib seda. Ei ole prügikastikaup.

Te Ansipiga rääkinud olete?

Ei ole. Ma tulin just Rootsist äsja. (Veskimägi oli teisipäeva õhtuni Visbys Swedbanki majandusseminaril koos Sandor Liive ja Toomas Annusega – EE.)

Teil kolmel ilmselt teineteisemõistmisega raskusi pole?

Ei ole. Liive on tööandjate volikogu liige ju ka veel.

Miks seda manifesti vaja oli? Miks te pidite praegu vee nii mudaseks ajama?

Aga öelge teie – kas seal on ükski asi, mis ei puudutaks meie igapäevaelu?

Oo, kuidas puudutab! Ja jääbki mulje, et neil, kes on töövõtjad, läheks elu selliste reformide järel veelgi halvemaks.

Vaadake. (Veskimägi suunab pilgu aknast välja) 30. augustil, kui me selle dokumendi avaldasime, siis ma esitlusel kaks korda toonitasin, et see ei ole mustvalgel mingi piibel, et siin on ruumi diskussiooni jaoks. Aga keegi pidi midagi tegema, sest ajakirjanikud on ise ka kirjutanud, et on tekkinud mingi stagnatsioon, et reformid on peatunud.

Minul on jällegi tunne, et Eesti on nagu naine, kes on lõputul dieedil – niipea kui üks lõppeb, algab teine. Ja lõpuks tahaks hüüda, et küllalt on juba närutatud krooni ja majanduse ja euro pärast; et ühel hetkel võiks veidi lõdvemalt võtta. Aga ei – kogu aeg tuleb uusi kärpeid või reforme.

(Pikalt vait) Ma ei teagi, mis selle kohta arvata. (Veel vait) Üks põhjus, mida poliitikud ja majandusinimesed väga hästi teavad, on see, et niisugust arutelu on lükatud edasi paratamatu probleemi – valimiste tõttu. Me kogu aeg liigume valimistest valimistesse ja poliitikud ei taha kunagi teha midagi ebapopulaarset valimiste eel.

Te vähemalt möönate, et teie ettepanekud on ebapopulaarsed?

No kindlasti osa on sellised, mis valmistavad kellelegi ebameeldivusi. Aga ühel päeval tuleb hakata ebapopulaarseid otsuseid tegema, vastasel juhul me kiilume kinni. (Poolihääli ja justkui kobamisi lause lõppu) Mina.

Standardis on palgakulud kukkunud (aastaga 55 miljonilt 39 miljonile, firma keskmine palk oli mullu 11 610 krooni bruto – EE).

(Järsult) Ma Standardi sellesse värki ei segaks! Standard on Standard. Standardi töötajad teavad väga hästi, millega ma tegelen.

Aga ei ole jätnud see kriis kedagi puudutamata. On langetatud palkasid, kasutatud osalist tööaega. Selle tulemusel, et sai vastu võetud uus töölepinguseadus, on paljud ettevõtted ellu jäänud. Suureks abiks on olnud ka see, et veel kõige raskemal ajal sai tõstetud töötukassa tariife.

Selle maksab kinni ju töövõtja!

Töötaja ja tööandja mõlemad. Aga peamine kasusaaja on töövõtja.

Tööandjal on samas lihtsam lasti üle parda heita...

Ma ei väljendaks ennast niimoodi. Ükski tööandja ei heida head töötajat üle parda. Heade nimel käib võitlus, headel tõstetakse palka võib-olla isegi.

Manifestis öeldakse, et “kõrgema lisandväärtusega töökohtade tekkeks tuleks sotsiaalmaksuseaduses seada tasutavale sotsiaalmaksule ülempiir, mis võiks ulatuda maksimaalselt kolmelt keskmiselt statistiliselt kuupalgalt arvestatud summani”. Millise löögi see sotsiaalsüsteemile annab?

See on diskussiooni ja läbirääkimiste küsimus, kuhu piir panna. Aga kui üks osapool ei pane mingitki numbrit ette, siis pole millestki ka alustada.

Sotsiaalmaksu laekumine jääks väiksemaks.

(Möönvalt) Üsna tõenäoline. Aga ettevõtjad, keda see eriti puudutaks – näiteks IT-sektor, kust see lae panemise idee on tulnud –, saaks seeläbi luua uusi töökohti, mis jälle toetab maksu laekumist.

Teie ettepanek oli ka hakata sotsiaalmaksu maha võtma töötajate palgast. Mis peaks motiveerima inimesi Eestisse tööle jääma?

Mina pakun, et töötajate sissetulekud ei lange. Võib ju kokku leppida, et tööandjad on nõus maksukoormuse languse arvelt palku tõstma. Või siis võiks jagada, 50/50 näiteks. Küsimus on selles, et töötaja ise tunneks, et ta maksab riigile, ja julgeks siis ka nõuda sotsiaalteenust selle eest.

Ja tuleks erinevad maksumäärad? Sotsiaalmaks 10% neile, kes valivad võimaluse osta kohe uus diivan ja loobuvad samas tulevikus võimalikust maksasiirdamisest näiteks?

Me pole läinud nii detailidesse, aga sotsiaalmaks 33% on 1992. aastast ainus maks Eestis, mis on veel reformimata, mis veeretati täielikult tööandja kaela, siis, kui olid veel suured riigiettevõtted.

Kuulge, kui suur sotsiaalmaks siis peaks olema teie meelest?

Mm... jätame välja selle (surub käe särgikrae vahele, justkui miski nööriks äkki). See on partneritega läbirääkimise küsimus – valitsus, ametiühingud. Mul pole mõtet numbrit välja käia. Pakkusime midagi, aga saime ainult sõimata. Mis mõte siin on.

Mõned mu kolleegid küsisid emotsionaalselt: mida Tööandjate Keskliit nende ideedega ülepea saavutada soovib? Me loeme, kuidas inimene peaks elama, et ta oleks hea ühik tööandjale ja riigile, aga mis selles manifestis võiks töövõtjat vaimustada? Mida lubavad teha tööandjad?

Loodame saavutada otsuseid, mis tagavad Eesti majanduse konkurentsivõime jätkuva tõusu. Kergitame Eesti majandust Euroopale järele.

Teie manifesti ehk teravaim kriitik Andres Langemets avaldas oma “Väikses röögatuses” mõtte, et pensioniea tõustes puudub noortel ülepea võimalus tööturule siseneda, kuna tööandjad eelistavat sel puhul vanemaealisi, kes kuidagi 67. eluaastani oma kohta säilitada püüavad...

Arvan, et ta polnud manifesti ise lugenud, vaid kirjutas kommentaari AK uudistesaatest saadud hetkeemotsiooni pinnalt. Tuleks mõista, et mida madalam on pensioniiga, seda rohkem leiavad pensionärid võimalust tööl käimiseks. Mida kõrgem on pensioniiga, seda tõenäolisem on, et eakad inimesed pensioniõiguse tekkimisel tööturult lahkuvad.

Ütlete, et 67. eluaasta on “minimaalne piir”. Mis oleks ideaalne teie meelest?

Ideaalis võiks inimene käia tööl niikaua, kui on jaksu! Kui tervis ei luba, peaks olema võimalus minna pensionile varem. Töövõimeliste inimeste pensioniiga võiks tõusta iga kümne aasta jooksul kahe aasta võrra.

Euroopas on 67. eluaasta pensionilemineku piiriks üksnes Saksamaal. Mujal on see 62–65 aasta ringis. Prantsusmaal elatakse keskmiselt 80aastaseks, aga pensionile jäädakse 62aastaselt, Eestis oleks need numbrid 71 ja 67. Kas pole kurb, et eestlane saab olla pensionil 4 aastat, prantslane aga 18?

Me ei saa pensioniõiguse tekkimise küsimuses lähtuda keskmisest elueast, mida Eestis vähendavad peamiselt noorte meeste varajased surmad. Aluseks tuleks võtta vanemaealiste oodatav eluiga, mis Eestis läheneb 80 eluaastani. Seega saab ka pensioniikka jõudnud eestlane nautida vanaduspõlve sarnaselt Lääne-Euroopa kolleegidega.

Kirjutate, et “töötuskindlustuse maksemäärad ei tohi tõusta. Töötuskindlustuse eelarve peab olema ülejäägis.” Kas see pole oksüümoron?

Maksed on praegu tõepoolest kõrged ja ma ei pea õigeks, et neid veel tõsta. Pealegi töötukassa eelarve on ülejäägis. Seega töötukassa võiks enda poolt teenitud raha kasutada paremate tööturuteenuste rahastamiseks.

Mainite, et “tuleb rakendada osalist või täielikku streigikeeldu valdkondades, kus streigi ajal tuleb tagada hädavajalik tootmis- või teenindusmaht”. Mis valdkonnad need on? Kus pole teenindusmahu tagamine hädavajalik?

Selliste valdkondade sätestmise nõue tuleb hetkel kehtivast kollektiivsete töötülide lahendamise seadusest. Täna pole suuremat probleemi tekkinud, aga ähvardusi ühistranspordi või Narva Elektrijaamade seiskamiseks on ametiühingute poolt tehtud ja neid võidakse teha edaspidigi. Kes teid siis kaitseb, kui sellised majandusharud peaksid järsku seiskuma?

Manifestis leitakse: “Selleks, et vältida kohaliku tööjõu konkurentsivõime langust, tuleb Eesti tööturg avada kolmandatest riikidest tulevale välistööjõule. See on oluline eeskätt kõrgemat kvalikatsiooni omava tööjõu osas, kuid vajadusel tuleks soodustada ka lühiajalist töötamist madalapalgalistel ametikohtadel.” Võib-olla on inimestel raske taibata, mismoodi aitab selline manööver kaasa elukvaliteedi paranemisele Eestis, kui tööpuudus on niigi suur.

Välismaailmale suletud ühiskond on iseendale ohtlik. Miks mitte lubada siia noori arenenud riikidest väljaspool Euroopa Liitu. Mispärast nad kehvemad on? Kõik analüütikud räägivad, et tööpuudus on meil kohe-kohe asendumas tööjõupuudusega.

“Kõrghariduse konkurentsivõime tõstmiseks” tahate pakkuda “soodustingimustel õpet riigi kulul ja soodustingimustel elamislubasid”, Eesti tundengitele samas tasuta kõrgharidust kaotades. Miks?

Riik peaks tagama tasuta keskhariduse, kuid kõrgharidusega on suhe keerulisem. Eestist tasuta hariduse saanud arstid töötavad massiliselt välismaa ja riigil pole siin enam midagi õiendada. Pakume riigitellimuste süsteemi asemel nii eestlastele kui välismaalastele ulatuslikku stipendiumide süsteemi, mis seaks esikohale edukamate või vaesemate aitamise.

Ütlete, et “tööõiguse regulatsioon peab seega võimaldama tööjõukulude allapoole paindlikkust majanduslanguse ajal”, “andma tööandjale raskes olukorras suurema võimaluse nii tööaja kui ka palkade vähendamiseks”?

Vaadates, kui vähe langes keskmine palk võrreldes majanduse üldise kukkumisega, siis arvan, et palgad Eestis on suhteliselt jäigad. Jäigad palgad toovad kaasa suure tööpuuduse, sest kulude kokkuhoidmiseks teisi võimalusi peale koondamiste seadus ette ei näe.

Kui te Standardis vahel ei näe sellist vihkavat altkulmupilku oma töötajate silmis?

(Vangutab pead) Ei ole küll märganud. Kui mõni ka mõtleb, siis ta ei näita. Täna ikka hoitakse töökohast kinni, ei loobita avaldusi ega käida palka juurde küsimas. Aga mis me sest Standardist räägime. Mina olen tööandjate juht siin majas (poosis on hetkeks taas midagi väga eneseteadlikku, hertsoglikku).

Mida te üldse arvate Eesti palkadest, siinsest palgatasemest?

Eesti palgatase on täna oluliselt kõrgem kui Lätis või Leedus ja täiesti võrreldav teiste Ida-Euroopa riikidega. Ka tööviljakus on uuesti paranema hakanud. Hullu pole midagi.

Kui kaua kestab olukord, kus Eesti palgad on kordi madalamad kui Soomes või Saksamaal?

Me ei peaks oma palkasid võrdlema Soome või Saksamaaga. Me peaks võrdlema nende riikidega, kellega koos me iseseisvaks saime.

Kuid kui kaua veel? 20 aastat on pikk aeg. Millal tõusevad meie palgad Euroopa keskmisega samale tasemele?

Kui Eesti suudab lähema kümne aasta jooksul kasvatada oma majandust 4% aastas rohkem kui ELi keskmine, siis me jõuaks aastaks 2020 elatustasemele, mis on 90% Euroopa keskmisest. Aga selleks peab pingutama, vaeva nägema, see ei tule iseenesest. Soomes tuldi kümme aastat välja kriisist.

Öelge ausalt – on teil mõnes mõttes hea meel, et kriis tuli?

Nii ei saa öelda, kriis on igatpidi halb, aga see tõi väga paljud inimesed kahe jalaga maa peale. Kui siin vahepeal juba taksojuhid kinnisvaraga hakkasid tegelema, siis...

Nemad tahtsid ka ettevõtjad olla, võib-olla?

(Kuivalt) Eks ikka igaüks peab tegelema sellega, mida ta oskab ja õppinud on.

Ka Veskimägi langes masu ohvriks

? Enn Veskimäele kuulub umbes 2/3 mööblifirmast Standard. Kui 2008 teenis firma 7 miljonit krooni kasumit, siis 2009 tõi 12 miljonit kahjumit.

? Headel aegadel investeeris Veskimägi eraisikuna 5 miljonit krooni Bakuu kinnisvarasse. Bakuu projekt on pankrotis.

? Veskimäe investeerimisfirmal oli läinud aastal pangaarvel umbes 2 miljonit.

? Veskimägi ei taha rääkida, kuidas masu tema elukvaliteeti mõjutas (kuuldavasti loobus pere koristaja teenetest): “Kurat, jätame isikliku elu välja. isegi kui loobusime.”