See oktoobri viimane nädal, mil mina rändasin mööda Peloponnesust, juhtus olema kuiv ja kuum. Õhk oli enne talvevihmu veel küllastununult paks ja väsinud, mäed taamal olid kogu aeg mässitud vinesse.

Ma ei osanud oodata, et Kreeka oleks nõnda mägine. Kuid need mäed ei olnud sellised, mida oleks silitada tahtnud. Need mäed oleks silitaja peopesad kohe marraskile kraapinud – vormitu kiviklibu, erosiooni-kammiga sisse veetud vaod ja üksikud kidurad oliivisalud jätsid meelde pildi trööstitust ja mitte kõige sõbralikumast loodusest. Kuid eks kevadel on looduses lootust ikka rohkem.

Kuid iseenesest oli ajastus – oktoobri lõpp – Kreekas rändamiseks ideaalne. Pilusilmsed ja muud rändrohutirtsuparved olid oma töö teinud ning jätnud suure osa kultuuriloost omapäi. Nõnda juhtuski päris mitu korda, et ma sattusin mõne hingematava vaatega mäe otsa nõnda, et peale minu seisis seal vaid imeliste proportsioonidega dooria tempel. Kultuuriga kahekesi jäädes saad temast ju palju paremini aru. Nagu loodusestki. Ning üksi rännates on ka objektiiv palju teravam – mul ei ole tavaliselt kombeks minna magama kell 10 ja tõusta kell seitsme ajal. Kuid kui pole mõnusat seltskonda, kellega õhtul päikest ära saates veini libistada ja siis järgmise veiniga tähtede sära tähistada, on võimalik näha ka päikesetõuse. Need kõige karmimad turismimagnetid tasukski käia läbi koos tõusva päikesega – valgus on ilusam ja õhk hõredam.

Seega minu soovitus oleks võtta Kreeka ette märtsis või oktoobris.

Ateenast

Vaevalt, et on palju inimesi, kes nimetaks oma lemmiklinnana Ateenat. Üsna taluvuspiiri lähedaselt on seal kaost, prahti ja rämpsinfot. Kuidas küll on nõnda, et linn, mis on suutnud 2500 aasta eest püsti panna ühe kaunima arhitektuurikompleksi Akropoli näol, suudab praegu vaid koledaid punkreid püstitada? Risti-rästi ja üksteise otsa. Siis ma küll mõtlesin, et mida nad siin ilguvad Tallinna peaarhitekti kallal – talle tuleks kiiresti ordenid rinda panna, et ta meil siia Ateenat püsti ei paneks! Kuid lõppude lõpuks on samas maja vaid tühipaljas katus, pea-asi, et suhted jumalatega korras.

Ning eks neil kreeklastel aja närvi krussi ka see, et kuhu aga kopa lööd, sealt irvitab vastu kadunud aegade hiilgus. Siis frustratsiooniga ei tahagi muud kui kiiresti kuidagi mindagi majalaadset püsti panna, et arheoloogid ei tuleks veel su krundinatukest lusikatega laiali kandma.

Võtmest

Kreekas rändamine annab päris kindlasti päris mitu võtit ka kaasaegsete kultuurikoodide lahtimuukimiseks. Kreeka kultuuriloos on 2 kõige olulisemat märksõna antiik ning bütsants. Mõlemad märksüsteemid on läbi imbunud usust millegi võimsama vastu kui inimloomus.

Nende jumalate inimlikkus, kes elasid Olümposel on lausa liigutav. Ning kui uurida veidi antiiksete pühapaikade taustsüsteeme, siis mingi hetk ei saa ka ise enam aru, kus lõppeb müüt ja algab ajalugu. Jumalad rajasid linnu ja tegid surelikega sugu. Kuni Schliemanni arheoloogiliste väljakaevamisteni 1860ndatel ei olnud ka Mükeene või Trooja midagi muud kui müütiline linn “Iliases” ja “Odüsseias”. Ma ei imestaks sugugi kui järgmisena kaevandaks mõni fanaatikust ajaloolane välja Poseidoni ja Aphrodite skeletid.

Usust

Kreeklane on väga religioosne. Rahva seas jalutades jääb tihtilugu kõrva pärliteklõbin, mis tuleb lihtsatest plastmassist palvehelmestest meeste pihkudes. Kusjuures mitte vaid ättide kortsus sõrmede vahel – ka potensiaalse rullnoka jaoks on suhted vägevamaga endiselt olulised.

Kui ootasin ühe kloostri ees olevas paviljonis oma bussi, siis nägin kuidas iga kord kui mõni kohalik must mööda kihutas lõi endale risti ette. Muidugi mitte minu, vaid mu selja taga seisva kloostri pärast. Seda tegid ka noored nolgid rollerite seljas. Mul kargas selle peale pähe muidugi jumalakartlik mõte, et huvitav, mitu neist on selle ristimärgi tegemise ajal põõsasse sõitnud.

Bussisõidust

Bussiga Kreekas ringi põrutada on ootamatult mugav. Bussid on enamasti konditsioneeriga ja käivad šokeerivalt täpselt graafiku järgi.

Peale mugavuse pakub bussisõit midagi ka ilumeelele - õnneks ei ole kreeklased nii rikkad kui sakslased ja nõnda sik-sakitavad bussid laugelt maalt pärit turisti rõõmuks mäest üles-mäest alla, mitte ei sõida kogu aeg läbi mägede lõhatud pimedates tunnelites. Mäed tekitavad minus alati mõnusat ülevustunnet – nemad on ainsad, mis olid täpselt sellised ka siis kui spartalased nende vahel rividrilli tegid.

Veel on jube tore sõita maaliinibussidega, mis kurseeriavd väiksemate külade vahel. Siis oleks nutikas istuda kuhugi veidi tagapoole, kust avaneb hea vaade esimestele pingiridadele, kuhu on kogunenud kohalikud. Kreeklased on kohutavalt uudishimulikud – nende kaelad on kogu aeg pikad ja pilk ootav, et kes nüüd küll bussi peale tuleb. Ning siis läheb lahti omavaheliseks mõnusalt robustseks naljatamiseks. Nagu pilkudest aru saada olid mõned naljad üsna šovinistlikud, aga mustadesse rüütatud mutikesed ei jää võlgu.

Väärikusest

See, millise väärikusega kreeka vanamutid kannavad musta, on imetlusväärne. See on alati triigitud ja harjatud ka siis kui kleidi allääres haigutavad rusikasuurused kulumisaugud.

Suitsetamisest

Tsitaat Lonely Planet`ist “Kui keegi leiab mõne koha, kus on suitsuvaba tsoon, siis andke ka meile teada!” See ei ole nali. Sarnaselt Itaaliaga tõmbavad seal rõõmusmuretul ilmel suitsu ka poemüüjad ja isegi konduktorid bussis. Üks armas suurte silmadega kreeka kioskimüüjanna, kelle käest ma tahtsin Sparta bussijaamas pudelit vett osta, peitis küll kliendiga rääkides oma koni häbelikult laua alla ja vaatas turist võimalikult süüdlaslikul pilgul, kuid laia alt imbus ikka mõnusalt reeturlik suitsupilv. Minu pärast suitsetage, proua – teile sobib see suurepäraselt!

Turistidest

Suur osa turiste tundavad jubedad friigid ikka küll. Üks kübaraga daam (tundus, et inglane), saabus oma rendiauto, kahe poja ja mehega Sounion`i templi jalamile. Ning nähes, et silmapiirilt on vuramas templi poole ka turistibuss, sööstis see naine kui nõelatult kübara lehvides autost välja ja asus vägesid juhatama. Minu kamandas ta templist eemale ja hakkas kui pöörane fotoaparaadiga ümber templi tiirutama. Kusjuures lapsed pidid temaga samas tempos kogu aeg iga samba ette ilusasse poosi sättima. Pildilised asitõendid kultuurireisist peavad olema väärikad!

Siis juhtusin ma Mükeene arheoloogiamuuseumisse sisenema koos kahe trullaka 40ndates naisega (dresscode: lühikesed retuusid ja xl-t-särk), kes röögatasid absoluutselt iga eksponaadi eest : “AAAAGH… LOOK AT THIS! UNBEALIVEABLE! GEORGEOUS!… AAAGH”. Igal juhul alustasin tänu ähkivatele muttidele oma tuuri muuseumis tagantpoolt ja minu veendumus, et vahet pole, kes võitis presidendivalimised, sai järjekordse tõestuse.

Ning siis veel sügisesed pilusilmad. See kuidas neid on jube kerge mingi lihtsa trikiga pöördesse ajada, sai illustreeriva näite Aphaia templi juures Aegina saarel. Peale seda kui kohaliku turistipoe müüjannal oli õnnestunud müüa kild pistaatsiajäätist plastmasstaldrikul seitsme euro eest ühele neist, hüüdsid varsti kõik pilud läbisegi: “Seven euro! Ice cream! Seven euro! Ice crem!” ning peagi seisis iga kui viimane persoon sellest bussist oma jäätisekilluga parkimisplatsis, et enne bussile minekut saada kraamiga ühele poole.

Kummituslinnadest

Ma tegelikult läksin Kreekasse kindla plaaniga saada osa ka bütsantsi kultuurist. Ning hoolimata minu kõrgetest ootustest, jätsid kaks kummitustelinna – Paleohora Aegina saarel ja Mystras Lõuna-Peloponnesusel – mulle sügavama jälje kui klassikaline antiik. Need linnad on kaugel vaadates mäed ja mida lähemale kõnnid seda enam hakkad eraldama mäeküljel kirikuid ning varemeid nende vahel.

Paleohora asustasid inimesed, kes pagesid 9. sajandil saare rannikualadelt mereröövlite eest. Saatuse irooniana mõjub ka tõik, et ikkagi ei õnnestunud pageda mereröövlite valimatu julmuse eest - kurikuulus Barbarossa tegi 16. sajandil selle linna pea maatasa. Isegi Barbarossat olin ma pidanud Kreeka-sõiduni muinasjutukangelaseks…

Nõnda ma turnisin pool päeva mööda mäe kulge, et käia kirikust kirikusse. Sest kirikud olid ainsad, mis olid linnadest alles jäänud. Kuigi need hooned olid ülimalt lihtsad, mõjusid nad tänu mahakooruvatele seinamaalingutele kuidagi jube intensiivselt. Kusjuures Kreekas vist ei eksisteeri sellist asja kui mahajäetud kirik – nende fanaatiline religioossus sunnib kedagi märkamatult ikka lilli tooma või mõnd postrit jumalapojaga seinale riputama. Paleohoras olin ma kogu oma rännaku ajal absoluutselt ainuke uudishimulik ning Mystras oli rändureid paarkümmend. See võimendas kindlasti kohtade pühapaistet.

Paleohoras kavasid ainsate puudena mäeküljel mandlipuud. Et viljad juhtusid olema just valmis, siis lõin ma kõva koore kahe kivi (loodetavasti ei olnud need killud mõnest ioonia kapiteelist) vahel puru. Mõnusalt mõru on röstimata mandel. Just sama kirbe kui loodus ümberringi ja väikesed arhailised kirikud.

Surmast ja söögist

Robustse köögi ihailejaile on Kreeka õige koht. Mereäärses baaris grillib vanahärra sardiine ja kaheksajalgu ning loobib samal ajal vette järjekordse sööda. Kaheksajalg on kergelt kõrbenud, parasjagu soolane ja sidrunine, kuid ei tekita minus esimest korda elus tunnet, et ma mälun tükki kustukummist.

Teine, veelgi robustsem pilt, avaneb siis kui te juhtute Ateena lihaturule. Mingil mulle tundmata põhjusel on nülitud jänestele jäetud alles mustad silmad, mõnedele ka karvased sokid ja sabatutid. Nõnda nad ripuvad reas lae all – mustad silmad põrnitsemas kauplevaid kodanikke ja tekitades tunde, et nad võiks kõik kenasti plehku panna. Kuid see pilt kuulub nüüd küll pigem horror-filmi kui minu kultuurireisi Kreeka jumalate juurde.