"'Karikas on veel šampusega koos!"'
"Plaan oli tulevaks aastaks tagasihoidlikum võistluskava võtta, aga, kuraam!, meistritiitel sunnib noortele lahingut andma. Ei saa kinkida!" praalib rohelises tunkes ja nokamütsiga võidumees Silver Tammemägi oma isatalu koduõuel. Talutare kõrval heinamaal seisab kaks "viiskümmend kolme". Viimase võidusõidu veel maha pesemata hallika porikihi alt aimub võistlusmasinate nr 1 ja 10 "sõjamaaling" – valgeid kabiine limpsavad erkpunased leegid rattakoobastest, mootorikatte äärtelt ja uste alt. Muljetavaldav on autodel ka veokasti asendav turvatorustik – siililegi selge, et need riistad talutöödel ei aita. Kuigi Võrumaal Varstu vallas Matsi külas veokikrossi meistrit otsides hakkame uskuma vastupidist, sest võidusõiduks kohandatud veoautosid leidub seal iga talu õuel, nagu kuuluks säärane masin Matsi mail loomuldasa muude põlluriistade hulka.
Maamehe tehnikasport
Tammemägi Hansitalu tunneme lõpuks ära vaid tänu sellele, et tema taluhoonete esine org peidab endas porist krossirada, mille mees mõni aasta tagasi endale ja pojale harjutamiseks ehitas.
"Veoautokross on üks odavamaid tehnikaspordi alasid, just maamehele paras. Meie eeskujul on naabripoisid ka asjaga tegelema hakanud. See ju hea huvi noortele, kui ei kipu enam kärakat panema ja vargil käima," kiidab Tammemägi autokrossi pisiku levimist ümberkaudsetes taludes. Lisaks Võrumaale on veokiga krossitamine levinud veel Virumaal. Sealsel Tapa rajal, ala tänavusel viimasel etapil Tammemägi oma meistritiitlit kaitseski. Tahtmatult. "Terve hooaja juhtis poeg Sigmar. Tegime sellist tiimitaktikat juba algusest peale - ma pärast videost näitan -, aga näe, tema auto sai stardis räsida." Murelik isa näitab poja masina nr 10 lömmis esiotsa. "Radiaator läks lõhki ja vesi jooksis välja. Mootor küll hävis, aga vedas ikka lõpuni välja. Poiss tuli etapi kuuendaks. Mul ei jäänud muud üle, kui ise tiitel võtta, poiss sai koguarvestuses teise koha. Järgmine aasta meil siis õuel autod number üks ja kaks,” nendib Tammemägi muheda muigega, kui poeg talle helistab ja pärib, kas motokrossimehed on juba platsis. Selgub, et majatagune rada, mis algselt vaid endale harjutamiseks mõeldud, kõlbab ka muuks kui veokiga poris võiduajamiseks.
Isiklik krossirada
"Plaan on siin 23. oktoobril motokrossi etapp korraldada. Enne oli kuulus kross Meegomäel, aga nüüd on omanikud seal raja ära jaganud ega taha enam masinatest kuuldagi. Teeme siis siia mõned hüpped ja tõusud juurde. Leokid ja teised peaksid kohe jõudma. Näitavad, kuhu hüppeid tahavad," räägib Tammemägi, kui suundume rada uudistama. "Ei tea, kuhu see buldooser nüüd põrutas?" on rajaperemees hetkeks nõutu. "Hääl nagu kostab, aga…?" Vanadest Vene veokikabiinidest ümbritsetud taluhoonete tagant algav rada laskub orgu, linttraktori mürin kostab oru keskele ulatuva "poolsaare" tagant. "Autospordi liidust kiidavad, et hea looduslik rada. Võistlusest on publikule palju näha. Vanasti käis siit hobusetee, keskmise künka otsas oli põld, vanaisa sai need maad Vabadussõjas võitlemise eest. Ma nii suurt põldu hobi korras pidada ei jõua, sajast hektarist piisab. Riigitöö tahab ju ka tegemist, egas mõisaköis lohiseda saa," räägib Tammemägi. Kell on päeval kahe ringis. Kas siis riigitöö saab nii ruttu tehtud, pärin. "Arestimajas on täna asjad juba paigas jah," raporteerib peremees rangelt, kui künka tagant hakkab kerkima oranž linttraktor. Tammemägi ruttab päevinäinud nokamütsiga traktoristile juhiseid andma. "Nad tahtsiva siia veel üpet, ja toda tee vähe teravamass," kostub üle müra rajaperemehe korraldusi. Hetk hiljem asub "Kagu-Eesti turbast appi saadetud" traktor lintide lõginal künkast alla roomama. Mäetipust vaadates paistab buldooser müttavat väga järsu kaldega künkaveerel, kust jalgsi alla saamisega oleks tükk tegu – mis siis veel mootorrattaga üles sõitmisest rääkida. "Eks katsugu Martin Leok ja teised siit üles tulla!" naljatab Tammemägi ja tonksab ketsiga rajakatet ehk pori. "Maru märg oli, kui alustasime. Tea, kas nüüd on vähe kuivem?" Mees libastub mudasel mäeveerul. "Hähää – ikka veel märg."
Jälle heliseb telefon. Nüüd on motomehed liinil, lubavad kohe jõuda. "Tuleval aastal võiks siin mitu motokrossi pidada. Tahavad veel, et talvel saaks mootorsaanid kah rajale. Taotlesin siis SAPARDi kaudu abi, et ehitaks siia ilusa kohtunike paviljoni, rahvast mahub raja äärde küll. Viimati, kui veokid krossitasid, oli siin kaks ja pool tuhat inimest, pileteid müüsin 1600. Siiski üritusi on nüüd nii palju, et ei tea... Rahvas ei jõua igale poole," ütleb Tammemägi. Tema esialgu isiklikuks otstarbeks ehitatud rada on Autospordi Liidu krossikalendris kindlalt sees ja publikupuuduse üle kurta ei saa. Pealegi hakkab veoautokrossi populaarsus taastuma.
Juhiloata rajale
"Fantast pilt, kui siin kuraditosin autot korraga stardis möirgab," kirjeldab Tammemägi möödunudsuvist tipphetke. "Tuleval aastal peaks veel rohkem olema, siis saavad need noored ka osalema, kel juhiluba veel polegi. Tegime autokomiteele sellise ettepaneku, noh, et 16aastased – mõnel on auto valmis juba – saaksid siis ka rajale. Poiss mul hakkas neli aastat tagasi sõitma. Mäletan, laupäeval sai load ja pühapäeval juba võistles, tuli siis kolmandaks. Kõva sõidumees. Mul endal tuli aasta enne seda, üheksakümne üheksanda jaanuaris vana tuhin tagasi. Vaatasime üht etappi, nägin, et ligi kuuekümnene Ülo Värnik veel sõidab. Mõtsin, et pole ka nii vana. Järgmisel etapil Valgas sain teise koha, see süstis energiat juurde. Siiamaani jätkub." Need Tammemägi meenutused käivad veokikrossi 51/52 masinaklassi kohta. Tema eestvedamisel juurutati kahe aasta eest aga masinaklass 53, kus võidusõiduautole kehtivad ranged piirangud – mootorit, käigukasti ega sildu ei tohi ümber ehitada. “[Jaanus STRONG>] Ligur ja [Jaan] Mölder ajasid 51/52 klassi ümberehitamisega nii hulluks ja kalliks, et külapoistel polnud enam mõtet rajale tullagi. 53ga on kõigi võimalused võrdsemad," põhjendab Tammemägi uue masinaklassi ellukutsumist. Irvhambad Autospordiliidust ristisid uue ala mitteametlikult Tammemägide masinaklassiks.
"Aga vene ajal oli ikka sadakond autot stardis," jätkab mees meenutamist. "Meegomäel peeti Liidu etappi, sealt saingi selle pisiku. Esmakordselt käisin ise ühe kolhoosiautoga võistlustel aastal 1983. Siis korraga üks parteifunktsionär Moskvast keelas veoautospordi ära. Olevat veel öelnud: "Või veoautosport, häh. Veokid vedagu vilja!" Hakkasime just Roosikule rada tegema, olin algataja. Aga ala sai siis veidi muudetud - vahepeal lasid õhupüssi, viskasid granaati ja siis mõnus autokross. ALMAVÜ rajoonikoondise hõlma all kõik toimus, nimetati seda VTK mitmevõistluseks." Tammemägi näost ei kao muhelus ka siis, kui ta räägib, kuidas vene aja lõppedes veokikross mõõna langes ja ärkas uuele elule alles aastal 1997.
"Mõnele viin, mõnele naised."
"Lähme analüüsime natuke videot," kutsub krossimees toa poole. Iidse elumaja uksepiit on nõnda madal, et pikakasvuline fotograaf Ingmar lööb pea ära. Peremees mahub siiski lahedalt liikuma. "Ema elab siin põhiliselt. Me, linnamehed, käime rohkem võistluste aegu või siis talvel korraks pärast tööd autosid ehitamas." Elutoas kiiskavad igat mõõtu karikad, mis täidavad kõiki riiuleid. Toanurgas kõrgub ahi, ei puudu selle juurest ka leso. "Pärast võistlust, kui kere kõik läbi raputatud ja hell, on mõnus siin pikutada. Tunned, kuidas tervis tuleb. Vanasti oli see muidu tööinimesele hädavajalik abivahend," seletab Tammemägi ahjuastet patsutades, kuni videomakk linti õigesse kohta kerib. "Seal on üks hea koht, kus Sigmar pärast võistlust kommenteerib, kuidas aukus rada on soolikad välja raputand. Saatejuht Villu Ester oskab asjatundlikke küsimusi esitada, ta ise ka vana autokrossimees, tunneb asja." Vaatamegi suve algupoole Tapal toimunud krossietapi finaali telelindistust. Korraga hüppab Tammemägi lesolt püsti, veab energiliselt näpuga ekraanile ringe. "Nägid, kuidas taktika käib?" kerib ta pilti tagasi. "Tegime seal poisiga natuke teatrit, ma mängisin, nagu jääks pärast hüpet maha. Ester sai vist aru, pärast küsib ka kavalalt. Kohe näed!" Teistkordsel vaatamisel märkan, et vana Tammemägi auto paiskub lõpukurvi veidi suurema kaarega, nii et poja masin nagu juhuse tahtel ette lipsab. Asja saatejuhile kommenteerides põhjendab mees juba tuttava muheda ilmega (üks silm teisest rohkem vidukil), et põrutas hüppel randme ära, sestap ei suutnud õigel hetkel rooli keerata. "Tegelikult ma natuke põrutasingi rannet, mitu aega andis veel tunda, a egas see roolikeeramist sega," naerab ta valget valet tagantjärele ja asub videokassetti vahetama. Makk on lindi vahele kerinud, asi jääb sinnapaika, sest "motomehed tulevad kohe". Uudistan arvukaid karikaid, mida peremehe jutu järgi peaks tal pojaga kahe peale olema saja ringis. "Näe, Tapa oma on veel šampusega koos." Tammemägi hõõrub karikat varrukaäärega. "Vormelis on suured rahad, meil, kuraam..." Šampus ei tule maha, karikas pannakse riiulisse tagasi. "Noh, ei taha öeldagi. Antakse karikas ja šampusevuss, teinekord saad uue mobiili või tööriistakomplekti. Tapalt sain vist mikrolaineahju või köögikombaini, teagi, pole veel lahti pakkind." Prouale peaks see ju väga sobima, pakun. "Proual on muidu jah teinekord ütlemist, et pühendun autospordile rohkem kui..." Tammemägi telefon heliseb jälle - motomehed on kohal. Samal ajal tuleb traktorist toauksele uusi tööjuhiseid nõutama. Nokamütsi pähe suruv võõrustaja varastab siiski veel hetke kaugete külaliste jaoks. "Tead, see on võrratu tunne, kui võidusõidult tulen - kohe kõik laabub jälle. Hea lõõgastus. Mõnele viin, mõnele naised. Mulle tehnikasport!"
Sätime minekule, protsessid kontrolli alla saanud peremees seirab mõtlikult oma valdusi ning paistab, nagu tahaks ta pealinnameestele veel midagi südamele panna. "Ei tea, kuraam... sellist energiat on," arutleb Tammemägi õlgu kehitades, "vaatan, et siinne majapidamine vajab korrastamist. (Punasest savist kuuri katus laguneb). Panen õige traktorile hääled sisse ja teen tööd kah!"
Masinaklass GAZ 53
300 000 krooni maksab Tapal väljaspool arvestust võistelnud venelase Valeri Dronovi 53 ("Gorki "tehaseauto" on meile püüdmatu.").
50 000 krooni maksab "põlve otsas" krossiveoki tegemine (s.h nõuetekohased istmed ja rihmad 10 000).
6000 krooni on ühe võidusõiduetapi eelarve (Tammemägid tegid tänavu 20 sõitu).
1000 krooni maksab veok, millest krossiautot tegema hakata ("Hull jama! Vanaraua hind tõsteti üles, varem oli odavam autosid muretseda.").
150 km/h jookseb sõiduk sirgel välja (kui hästi häälestada).
130 hobujõudu mootorivõimsust (Tšaika karburaatorid peal, tutvuste kaudu Venemaalt saadud).
130 liitrit kütet läheb võistlustel kahe auto peale (oktaanarvuga 76, ärikad veavad seda Pihkvast).
50 meetrit head veetoru kulub turvaraamistiku peale (varem oli taga puukast, aga see läks igal võistlusel sodiks).
6 kuud kulub ehitamiseks (tavaliselt tehakse seda talvel).
2,3 tonni kaalub võistlusauto ("Poisi oma on veel tsipa kergem.").
1 ümberehitus - bensiinipaak viidi juhikabiini alt tagarataste vahele ("Sest 70ndatel põles Elvas Kulbilohu rajal võistleja autosse sisse.").
