30.08.2007, 00:00
Karnevali!
Suve teine pool möödus seekord juba
tavapäraselt vaieldes selle üle, kas homoparaad on kena komme
või mitte. Vaielda sai mitme nurga alt, põhiliselt siiski
piirdudes sõnadega ja laskumata füüsilise vägivallani.
Mis on kahtlemata kena.
Tundub aga, et lisaks homoseksuaalsuse aktsepteeritavusele ja inimese eneseksolemise õigusele on vaidlustatavate teemade hulgas järjest enam ka karnevalikultuuri kui sellise lubatavus. Mõistmata karnevalikultuuri siinkohal väga kitsalt defineeritud terminina. Paljud leiavad, et homoseksuaale rongkäigule viiv sõnum on küll kuulamist ning toetamist väärt, kuid seksuaalne orientatsioon ja seksuaalsus ei ole asjad, mida avaliku rongkäiguga demonstreerida.
Rääkimata siis kostüümidest ja elevast peomeeleolust – sellised asjad olevat lihtsalt sobimatud.
Niisuguseid hääli kostab nii heterote kui homoseksuaalide hulgast. On muidugi arusaadav, et orientatsiooni samastamine palaganiga võib tõsist ja stereotüübist erinevat homoseksuaali häirida. Mitte et Tallinnas toimunud rongkäik oleks olnud palagan.
Aga võib-olla ei olekski ka suled sabas tegelikult kellelegi kurja teinud?
Kui jätta hetkeks kõrvale igasugune orientatsioon, tahaksin küll nii mõnigi kord karjuda: “Karnevali! Pidu! Segadust! Kostümeeritud rongkäike avalikus ruumis!” Niimoodi ei saa, et aasta otsa elatakse ühtemoodi. Et reeglid on kogu aeg paigas ja pidudehooajad, avalikud tähtsündmused, festivalid ning meeleavaldused ei riku neid reegleid mitte kuidagi. Mulle tundub, et argireaalsusest väljuvate rituaalide puudumine on ühiskonna haiguse märk, ohtlik selle ühiskonna liikmete vaimsele tervisele. Igaüks ei pea osalema igas rongkäigus ja igal karnevalil ega kaasa tegema iga vana tähtpäevarituaali – olgu tegu siis mardipäeva või Gay Pride’iga. Aga hea on, et selliseid asju toimub. Hea on, kui püha ja kõlvatu, tõsine ja ulakas kuskil kokku saavad. Kui ühiskond mängib, teab ta, kui tõsine asi on mängulust ja kui tõsiseid asju see läbi viib ning alal hoiab, kui tõsiseid sõnumeid saab edastada ja nii mõnigi kord on kõige parem edastada tantsu ja tralli abil.
Ja kui mäng selleks korraks läbi saab, on jälle kergem argirütmis hingata, üksteisest lugu pidada ning tõsist ja naljakat lahus hoida. Sest igal pool ja kogu aeg nad segi minna ei saa.
Lubame endale lihtsalt vahel uut hingamist. Lubame endale karnevali.
Tundub aga, et lisaks homoseksuaalsuse aktsepteeritavusele ja inimese eneseksolemise õigusele on vaidlustatavate teemade hulgas järjest enam ka karnevalikultuuri kui sellise lubatavus. Mõistmata karnevalikultuuri siinkohal väga kitsalt defineeritud terminina. Paljud leiavad, et homoseksuaale rongkäigule viiv sõnum on küll kuulamist ning toetamist väärt, kuid seksuaalne orientatsioon ja seksuaalsus ei ole asjad, mida avaliku rongkäiguga demonstreerida.
Rääkimata siis kostüümidest ja elevast peomeeleolust – sellised asjad olevat lihtsalt sobimatud.
Niisuguseid hääli kostab nii heterote kui homoseksuaalide hulgast. On muidugi arusaadav, et orientatsiooni samastamine palaganiga võib tõsist ja stereotüübist erinevat homoseksuaali häirida. Mitte et Tallinnas toimunud rongkäik oleks olnud palagan.
Aga võib-olla ei olekski ka suled sabas tegelikult kellelegi kurja teinud?
Kui jätta hetkeks kõrvale igasugune orientatsioon, tahaksin küll nii mõnigi kord karjuda: “Karnevali! Pidu! Segadust! Kostümeeritud rongkäike avalikus ruumis!” Niimoodi ei saa, et aasta otsa elatakse ühtemoodi. Et reeglid on kogu aeg paigas ja pidudehooajad, avalikud tähtsündmused, festivalid ning meeleavaldused ei riku neid reegleid mitte kuidagi. Mulle tundub, et argireaalsusest väljuvate rituaalide puudumine on ühiskonna haiguse märk, ohtlik selle ühiskonna liikmete vaimsele tervisele. Igaüks ei pea osalema igas rongkäigus ja igal karnevalil ega kaasa tegema iga vana tähtpäevarituaali – olgu tegu siis mardipäeva või Gay Pride’iga. Aga hea on, et selliseid asju toimub. Hea on, kui püha ja kõlvatu, tõsine ja ulakas kuskil kokku saavad. Kui ühiskond mängib, teab ta, kui tõsine asi on mängulust ja kui tõsiseid asju see läbi viib ning alal hoiab, kui tõsiseid sõnumeid saab edastada ja nii mõnigi kord on kõige parem edastada tantsu ja tralli abil.
Ja kui mäng selleks korraks läbi saab, on jälle kergem argirütmis hingata, üksteisest lugu pidada ning tõsist ja naljakat lahus hoida. Sest igal pool ja kogu aeg nad segi minna ei saa.
Lubame endale lihtsalt vahel uut hingamist. Lubame endale karnevali.