Läbiotsimised Selveris ja G4S peakontoris! Kurjad sõnavõtud leiva ja Tallinna joogivee hindade osas! Otsekui valjusti haukuv valvekoer on Konkurentsiamet sattunud viimasel ajal uudistesse aina sagedamini ja sagedamini. Kuid vanglakaristustega, mida Eesti seadustik – üks ­karmimaid Euroopas – ebaausa konkurentsi eest määrata lubab, kohtud veel nuhelnud ei ole. Ka rahatrahvid on jäänud esialgu kaugele veerand miljardi krooni suurusest maksimumist.

Konkurentsiameti kontor Pelgulinna väiksel kõrvatänaval pole jalgu nõrgaks võtvalt imposantne – nõukaajal asus selles tagasihoidlikus kolmekorruselises tellishoones (kus Konkurentsiameti käes on vaid üks korrus) lihtsalt taatlemiskeskus. Ka palgad on mõnegi teise riigiasutuse tasemest kaugel – peadirektor Märt Otsa kuupalk lisatasudeta oli mullu alla 30 000 krooni.

Astume edasi piki hallikasroosa linoleumiga kaetud koridori, möödudes avatud ustest – päid tõstvad prouad seiravad möödujaid külmal pilgul; õhus on kummalist lõhna, mis meenutab lastehaiglat. Ja siis ­peadirektori enda kabinet – sisustatud aastaid tagasi, tihedalt akna ette tõmmatud riba­kardinate abil kaitstud välismaailma eest.

Laual on taldrik, millele asetatud hõredalt maiustusi – üksteist soola­biskviiti, kuus kompvekki, neli šokolaadiküpsist. Märt Ots nende poole ei vaata; vastab küsimustele hoopis luterliku tõsidusega; heites aeg-ajalt käsi enda ette lauale – nii et käsivarred ülikonnakäistest välja vupsavad –, lükkab oma keha samal ajal hooga vastu tooli seljatuge. Hillitsetud pinge tema olekus näib meenutavat, et iga selle laua taga peetav vestlus lõppeb kellegi jaoks enamasti ebameeldival kombel.

Krister Kivi: Kuidas te kartelli defineeriks?

Märt Ots: Kas või nii, et istuvad kolm osapoolt maha ja otsustavad, et homme müüvad kõik sama hinnaga mingit toodet.

Kivi: Nii et kui Ristiku tänaval räägiks kaks toidupoodi pidavat prouat kokku, et tõstavad üheskoos kohukeste hinda, on nad sooritanud – kriminaalkuriteo?

Põhimõtteliselt küll.

Kivi: Aga kui nad enne maha ei istu? Kui üks kehtestab lihtsalt uue hinna ja pool tundi hiljem teeb seda ka järgmine?

(Justkui käegarehmaval toonil) See pole [kartell]! Seda võib loomulikult teha.

Tarmo Vahter: Kuidas te asitõendeid saate?

Ütleme, et ... kasutame samasuguseid menetlusviise nagu politsei.

Vahter: Telefone te pealt kuulata tohite?

Seda ma ei saa kommenteerida!

Vahter: Küsimus on põhimõtteline – millised õigused teil on?

Nagu kõigil uurimisorganitel.

Kivi: On õigus teostada läbiotsimisi, võtta ära asitõendeid, arvuteid, arreteerida inimesi?

(Napilt) Põhimõtteliselt küll.

Vahter: Jälitustöötajad, kes käivad sabas?

(Hääl tõuseb) Ma ei saa seda kommenteerida, sellepärast et.. . see puudutab menetlustoiminguid.

Kivi: Kui mitu kartelliuurimist teil hetkel menetluses on?

Kümmekond.

Vahter: Ja neist vanim on alustatud – millal?

2008 – see on prügikartell.

Vahter: (Unelevalt) Mis seal nii kaua uurida?

Kahtlemata tuleb leida asitõendeid, asi ära tõestada...

Vahter: Kui te kahe aastaga pole leidnud asitõendeid, siis kuidas te neid enam leiate?

Ütleks nii, et selliste raskete majanduskuritegude uurimine on pikaajaline ja raske protsess.

Kivi: On teil ka eelarve inimestele, kes võiks tulla välja otsustava vihjega?

Ei. Meil ei ole sellist eelarvet.

Kivi: Kuid teil on kodulehel huvitav “leebusprogramm”. Eriti tore oli sõnastus, et “leebuse osas tuleb helistada” ja järgnes telefoninumber. Kui sageli inimesed helistavad?

On helistatud! On tuldud otse siia majja ja tehtud avaldusi.

Kivi: Ja siis avaldaja saab... kui palju soodustust?

Tänasel päeval vastavalt meie seadustele saab avaldaja tõepoolest immuniteedi.

Vahter: (Kerge pilkega) Kes siis leebustelefonil tavaliselt helistavad? Anonüümseks jääda soovivad suurettevõtjad?

(Huumorivabalt) Ei, anonüümsust ei saa üldiselt sellisel juhul kohaldada.

Kivi: Ütleme, et hommikul helistab esimene kartelliga seotu leebustelefonil ja õhtul teine. See teine on juba hiljaks jäänud?

(Ootamatult naerma prahvatades) Jah, ütleme, et... hea näide! Seaduse järgi kohaldatakse leebust ainult esimesele.

Vahter: Läinud nädalal tuli ­teade, et nüüd on meil olemas ka piimakartell. Kuidas see uurimine algas?

Prisma tegi meile avalduse, et neil on kahtlused, et neid survestatakse, kasutatakse ebaausaid võtteid. Sellest sai ka kogu uurimine alguse.

Vahter: Prisma on ju nii suur firma. Kes neid survestada suudab?

Ma arvan, et ikka suudab. Tegemist on ikkagi tavalise kaubandusettevõttega.

Vahter: Mitu kartelli Eestis on kohtus süüdi mõistetud (kartelli loomine on kriminaalkuritegu alates 2002. a – toim.)?

(Järsult käsi enda ette lauale heites) See on hea küsimus. Statistika alusel ma arvan, et vast mingi neli-viis.

Kivi: Vangi pole keegi läinud?

Vangi pole keegi läinud.

Kivi: Kas te saavutate selle, et järgmise aasta jaanipäevaks on tallinlaste veearved veerandi võrra väiksemad?

Ütleks niimoodi, et nüüd on jõustunud uus veeseadus ja 1. jaanuarist tuleb Tallinna Vesi meie regulatsiooni alla; me veel kord analüüsime põhjalikult ettevõtte majandustegevuse läbi ja –

Kivi: Kuid te olete ju juba avalikult öelnud, et vee hind peaks olema 25 protsenti madalam. Kas te saavutate selle?

(Põiklevalt) Me tegutseme selles suunas.

Vahter: Kui suur veetarbija te ise olete?

(Kirglikult) Väike! Ma arvan, et ma maksan vast tuhat krooni kvartalis!

Kivi: Kas vastab tõele, et olete hiljuti asutanud Loomakaitseliidu?

Olen asutanud! Ja miks ma selle liidu asut ... (parandab) liidu liikmeks astusin, on see, et minu vanaisa Vidrik Saar oli omal ajal Viljandi loomakaitseliikumises. Ta lasti 42. aastal Vladimiri vanglas maha. Oma vanaisa mälestuseks tahan selles liidus olla.

Kivi: On juba heidetud nalja, et järgmise reidi teeb Konkurentsiamet nüüd ehk loomaaeda.

Loomaaeda? Kontrollima seal mis kartelli?

Kivi: Et kas ahvid pole milleski kokku leppinud. Või ega kalad ei uju kõik ühes suunas.

Ma ütleks, et kalade ujumine on meil üsna juhuslik ja turbulentne.