Karu kihvade vahel

Eesti - karude paradiis. Mesikäpaga kohtumine on Euroopas erakordne kogemus, paljudes riikides karusid lihtsalt enam pole.

Kui prantsuse kirjanik Richard Millet mõne aasta eest Eestisse sattus, tunnistas ta avameelselt, et teda tõi siia romantiline igatsus kuulata huntide ulgumist. Teda valdas kinnismõte, et kui ta ühel meeldejääval õhtul metsa vahel bussist maha astub, püüab tema kõrv pimedusest kinni kauge hundikarja ulu. Tõsi, hundid jäid Millet'l seekord kuulmata, kuid paganlikku, kauget ja salapärast kohtas ta Eestis küllaga. Sellest sündis tänavu eesti keeles ilmunud reisiraamat "Märkmeid Eestist".

Hundid-karud kadusid suuremast osast Mandri-Euroopast sadakonna aasta eest. Prantsusmaal lasti viimane hunt 1937. aastal. Suurkiskjate kadumisega haihtus vähehaaval ka hundi- ja karuhirm - sellest sai hoopis suur eksootika. Kui veel sajandi eest oli kangelane see, kes metsas karuga võitles, siis nüüd on kangelane see, kes karu eest ära jookseb. Trehvamine karuga meenutab pigem lotovõitu: 99,99% tsiviliseeritud inimestest ei kohta elu jooksul ühtegi looduses elavat suurkiskjat.