Karupüksid, kudujad memmed ja funky estoniaana

Liina Viira (28) on Rootsi-Eesti tüdruk, kes andnud Eesti rahvariidele uue värske vungi, varsti käime me kõik tema kirevates karupükstes.

Aasta on 2006. SuperNoova moekonkursi vanemas kategoorias tuleb kolmandale kohale keegi uustulnuk nimega Liina Viira Eesti etnograafia teemalise kollektsiooniga. Viira modellid marssisid lavale, jalas puutallaga platvormpastlad, üll palja seljaga muhumustrilised kampsun­kleidid, rahvariide triibukangast vallatud kokteilikleidid ja sokikirjalised retuuspüksid. Igati professionaalne ja rabavalt värske kollektsioon. Ja milline julgus Eesti rahvariiete tõlgendamisel!

Liina Viira nime polnud aga meie moeringkondades varem keegi kuulnud. Press kirjeldas teda kui “Tartu filoloogiatudengit”. Mõnes mõttes oli reporteritel õigus – Liina Viira õppis SuperNoova ajal Tartu ülikoolis eesti keelt. Tegelikult olid tüdrukul seljataga ka moe- ja juurdelõikusõpingud tuntud Rootsi moekoolis Tillskärar Akademin. Sulaselge eesti nimega piiga sünnikohaks ongi Rootsi ning Eestisse tõi teda soov oma esivanemate maad avastada ja Eesti keele oskust täiendada.

Liina plaan oli aastake Tartus veeta ja siis tagasi Rootsimaale minna. Läks aga nii, et SuperNoova kollektsiooni tegemise käigus armus ta ülepeakaela Eesti etnograafiasse. Liina ütleb, et rahvariided justkui ärkasid tema jaoks ellu ning on aidanud tal leida omaenese identiteeti.

Ühesõnaga: äkki avastas Liina, et tal on Eestis liiga huvitav ja liiga palju tegemist, et tagasi Rootsi pöörduda. Nii ta müüski oma Stockholmi korteri, kolis Pärnusse kunagi vanavanaisale kuulunud majja ja tegeleb seal agaralt moega Eesti etno võtmes. Ehkki Liina on ise suur osavnäpp, kasutab ta oma kollektsioonides Eesti käsitöömeistrite oskusi. Oma esimesed abilised leidis ta Viljandi Käsitöö Koja kaudu, nüüdseks on tal aga sidemeid üle Eesti. Küll Kihnus, küll Saares, küll Rakveres, ning võrgustik aina kasvab, sest kuuldus etnohuvilisest rootsi-eesti tüdrukust on levinud ja inimesed tulevad ise tema juurde.

Selle üle on Liina aga ainult rõõmus, ehkki ta vahel veidi muretseb, et kas rahvariidespetsid tema mängulist lähenemist pahaks ei pane. Mis aga saaks Eesti rahvariide ellujäämisele parem olla, kui et seda serveeritakse nüüdisaegses kastmes, nii et ta ka nooremale põlvkonnale omaks saab. Ei tea, kas on asi Eesti juubeliaastas, kuid tundub, et eestlased on viimasel ajal tõesti oma identiteedi ja etnovaramu üle uhked, nii et ka Liina karupüksid ja muu funky estoniaana on kõikjal väga sooja vastuvõttu leidnud.

Kui Liina teeb koostööd partneritega üle ­Eesti, siis ka oma moeloomingut eelistab ta esitleda väljaspool Tallinna. Nii on tema töid nähtud Pärnus, Tartus, Muhus, Kihnus, Saaremaal ja ka EASi korraldatud Eestit tutvustaval turneel novembrikuus Saksamaal. Tallinna moelavale jõudis Liina lõpuks 2008 sügisesel moenädalal. Uue kollektsiooni inspiratsiooniks oli teadagi mis – Eesti etno! Seekord olid aga riided valminud põhiliselt masinkudumistehnikas, mille heaks küljeks on Liina sõnul see, et see on odavam ning tema looming muutub seeläbi inimestele kättesaadavamaks. Ning muidugi jõuab nii ka rohkem toota. Milline värske mõtlemine ajal, kui enamik teisi Eesti moeloojaid põhiliselt oma ateljeedes kalleid eratellimusi teeb.

Kuid ka käsitöömeistritega jätkub tihe koostöö, sest Liina tahab, et kollektsioonis oleks tasakaal eksklusiivse käsitöö ja masintoodangu vahel, mõlemal on oma koht.

Mis aga saab siis, kui Eesti-teema ühel heal päeval ära tüütab? Seda juba ei juhtu, arvab Liina ja näitab õhinal oma pooleliolevat projekti – rahvariidemustriga vöösid, mis ei ol e mitte tavapärased kitsad paelaribad, vaid kootud efektses, üle-elusuuruses mõõtkavas, nii et äkki muutuvad nad modernseks ja uueks. Tõepoolest, tahaks endalegi sellist, kannaks seda nagu laia korsettvööd, hiidsuure haaknõelaga kinnitatult – väga funky! Ja üldse mitte Vabaõhumuuseumi eksponaat.