Kas aprillis nalja ka saab?
Arnold Rüütel,
Vabariigi President:
“Aprillikuu on tõsine ja vastutusrohke aeg, mille tähtsust eesti põllumajanduse arengule on võimatu ülehinnata. Kahetsusväärne komme 1. aprillil lobajuttu ajada ja komejanti teha on pärit nõukogude okupatsiooni ajast. Rahvakalendri järgi tähistas see päev hoopis piima- ja lihakarja ümberpaigutamist suurel kiirusel hulgakaupa põllumajanduslikust abihoonest avatud maastikule, kus leidub looduslikul teel valminud koresööta – ehk siis karjalaskepäeva. 14. aprillil ehk künnipäeval organiseeriti põllumajandustehnika esimene kohtumine haritava maaga. Ning tõsisemad kevadised põllutööd läksid lahti jüripäeval, 23. aprillil.
Meil siin Kadriorus on praegu käed-jalad tegemist täis, ei ole aega kohvigi juua. Mõte on parki peenraid juurde teha, eks omakasvatatud kraam tuleb ikka odavam kätte kui poest ostes. Ja paar seapõrsast tahaks võtta ja lehma. Saage palun õieti aru: ma olen suur huumorisõber ja armastan head nalja, aga mingi piir peab naljategemisel ikkagi olema. Huumor ja põllumajandus ei sobi kokku, vanasõnagi ütleb, et narrid põldu üks kord, narrib põld sind üheksa korda.”
Mart Laar,
sõja-ajaloolane:
“Kõige paremad naljad juhtuvad ikka iseenesest, nõnda et tegija ise vahest ei aimagi. Võtame kas või minu hea kolleegi Lauri Vahtre monograafia Eve Kivist – täielik eksituste komöödia. Lauri kirjutab näiteks, et Eve Kivi kehal olevad armid viitavad filmidiiva osavõtule Vene-Jaapani sõjast. See on täielik nonsenss! Helmut Piirimäe 1978. aasta uurimus tõestas, et teine sõda, kus meie võluv proua Eve halastajaõena osales, oli Vene-Krimmi sõda.
Esimene Eve Kivi kaasalöömisel peetud sõda oli Vene-Mahtra sõda. Samuti kirjutab minu oponent – viidates Hillar Palametsa klassikalisele teosele “Õhtumaa allakäigust” –, nagu olnuks Eve Kivil romaan tuntud ameerika shockrokkari, ansambli Velvet Underground liidri Lou Reediga. Uutele arhiivileidudele tuginedes võib aga väita, et tegemist oli hoopis tuntud ameerika kommunisti ja idasaksa filmitähe Dean Reediga.
Et niisugused eksimused elementaarsete tõdede vastu esinevad tuntud ja igati austatud ajaloolase töös, on tõepoolest kohutavalt naljakas.”
Mihkel Välk,
uuriv ajakirjanik:
“Kevadise täiskuu ajal muutuvad hullumeelsed aktiivseks ja kahjuks annab see uuriva ajakirjanduse töös tunda. Neil päevil sain ühelt oma anonüümselt allikalt intrigeeriva vihje, nagu tegutseks Draamateatris garderoobitädide maffia. Ajal, mil heausklik teatrikülastaja saalis pahaaimatult kunsti naudib, aetakse etenduse ajaks riidehoidu antud kasukate, jopede ja mantlitega ebaseaduslikku laenutusäri. Ehk teisisõnu – ajavahemikus 19.00st kuni 21.00 on igal soovijal võimalik teatrisse sisse astuda ning väikese tasu eest panna selga võõraid riideid. Nõnda väitis see anonüümne allikas, kelle isik on toimetusele teada. Loo tegi eksklusiivseks asjaolu, et nõnda kõmulisest kuritarvitusest pole eestikeelses pressis varem juttu olnud. Kahjuks selgus, et tegemist oli blufiga – ei google.com, ükski andmebaas ega register öelnud suurejoonelise petuskeemi kohta sõnagi. Ilmaasjata sai hulk aega internetis surfatud ja mobiiltelefoniga räägitud, teised allikad ei kinnitanud selle allika informatsiooni. Käisin ketside lirtsudes mitu korda ümber Draamateatri hoone ja mõtlesin: kas müsteeriumi kohalt kerkib kunagi saladusloor? Aga mis pärast välja tuli – allikas tahtnud lihtsalt natuke nalja teha! Hakkasin allika tausta hoolega uurima ja mis välja tuli?
Tegemist on vaimuhaige inimesega, kes Seevaldis arvel. Üks hullumeelne teeb nalja, aga eesti uuriva ajakirjanduse maine saab järjekordselt kannatada!”
Tati Jututar,
kirjaneitsi:
“Sestsaadik, kui spiraali üles leidsin, saab meie kodus kogu aeg nalja. Alo enam üldse Tartus tööl ei käi, muudkui teeme kahekesi koomuskit! Jube lõbus.
Ning omavahel öeldes – ma ei olegi enam neitsi, vaid juba küps kirjanaine!”
Jerzy Kaplinn-Johannesburgski,
kolumnist:
“Hea nalja vastu pole mul midagi. Aga tänapäeva Eestis serveeritakse huumori pähe mõnitusi ja ilkumist. Hiljuti kirjutasin ajalehte kolumni moraalsest poliitikast, 8000 tähemärki. Aga kui järgmisel hommikul ajalehe lahti lõin, ei uskunud oma silmi – m-täht oli kolumnist välja jäetud, nii et moraalist sai oraal ja minu kolumnist seksjutt. Ma ei saa aru, mis siin naerda on?
Väga traagiline, kui moraalist saab oral! Teine kord kirjutasin essee eetikast, 12 000 tähemärki. Aga mis seitungis seisis? Eetika asemel, selgus, olin kirjutanud essee kosmeetikast! Pärast tuli välja, et toimetaja oli tahtnud pisut nalja teha ja minu arvamuslugusid omavoliliselt “toimetanud”.
See pole huumor, vaid sulaselge sigadus!”
