Põhimõtteliselt domineerivad kaks seisukohta. Esiteks see, et G20 peab kohtumisel midagi dramaatilist ette võtma. Kui seda ei tehta, siis olla globaalne majanduslik depressioon vältimatu ning sügiseks on peamine probleem majanduse asemel vägagi kiiresti murenev illusioon geopoliitilisest tasakaalust.


Teine seisukoht on fatalistlikum – isegi kui “midagi dramaatilist” tehakse, järgneb peagi üleilmse majanduse täielik kollaps, mille tuhast tõuseb paremal juhul (mitme?) aastakümne järel ilusam ja parem maailm.


Olgu seisukohtadega, nagu on, naiivne oleks loota sellisest kohtumisest tõelist ahhaa-uudist. Härrased saavad taas kord kokku, ütlevad pressikonverentsil, et nad on tegelikult sõbrad, ning teevad “asja kallal tööd”.


Tegelikkuses on töö muidugi ära tehtud varem – see sai kinnitust nädalavahetusel aset leidnud infolekke kaudu. Nimelt avaldati Saksa meedias kohtumise lõppdokumendi visand, et G20 riigid kavatsevad oma majandusi tänavu stimuleerida kahe triljoni dollariga. Nii Angela Merkel kui ka Gordon Brown nimetasid seda sammu “ajaloo suurimaks maksukärpeks”, mis vähemalt teoreetiliselt võiks kuue kuni üheksa kuu perspektiivis anda maailma majandusele märkimisväärse positiivse tõuke. Muuhulgas aitaks säilitada ligi 20 miljonit töökohta.


Teiseks oodatakse G20 tippkohtumise alguspäeval Euroopa Keskpangalt järjekordset 50baaspunktilist intressikärbet – rääkimata sellest, et kõigis G7 riikides on baasintressid viidud juba üpriski nulli lähedale. Sellist poliitikat peeti nii eurotsoonis kui ka Suurbritannias veel mõni kuu tagasi täiesti võimatuks.


Hämmingut tekitab ka asjaolu, et kolme nädala jooksul teatasid USA, Suur­britannia, Jaapani ja Šveitsi keskpangad, et nad asusid “raha trükkima”. See lubab valitsustel oma laenuvajadusi võimalikult odavalt finantseerida.


Selline pretsedenditu koordineerimine on tekitanud olukorra, kus suuremate valuutade liikumised ei ole üksteise suhtes enam kuigi dramaatilised – turud on mõistnud, et monetaarpoliitiliste meetmete kompleks on igal pool samasugune ning protektsionistlik ja seega hirmuäratav devalveerimiste spiraal on vähemalt siiani jäänud olemata.


Seega on suhteliselt suured rattad käima lükatud ning G20 tippkohtumine kujuneb nentimiseks, et “tore, asjad liiguvad”.


Ilmselt antakse paremal juhul ka mingeid üldisemaid signaale sellest, mida kavatsetakse teha süsteemselt oluliste pankadega ning makromajanduse poolest kõige nigelama tervisega riikidega. Võtmesõnaks loomulikult “päästmine”.


Mis tekitab küsimuse, milleni see kõik veidigi pikemas perspektiivis viia võib. Suure pauguga lõppenud erasektori võla supertsükli tagajärgi likvideeritakse... praegu avaliku sektori võlakoormuse jõulise kasvatamisega. Milline aga tuleb avaliku sektori võla supertsükli lõpp? Ja millal see toimub? See diskussioon kuulub ilmselt aga juba filosoofia ja usuliste (vabandust, poliitiliste) veendumuste valdkonda.


Loo autor on SEB privaatpanganduse Balti strateegiaüksuse juht.