03.04.2009, 00:00
Kas G20 tippkohtumisel päästetakse maailm?
Finantskriisi tõttu mängivad maailma majanduses praegu kõige
olulisemat osa valitsused (ning keskpangad). Ja alates sügisest on maailma
majanduse tervis ainult halvenenud. Seetõttu oodataksegi Londoni G20
kohtumiselt “maailma päästmist” ehk signaali, et
“meil on plaan” ning “me kavatseme selle ellu viia
koordineeritult ja distsiplineeritult”.
Põhimõtteliselt domineerivad kaks seisukohta. Esiteks see, et
G20 peab kohtumisel midagi dramaatilist ette võtma. Kui seda ei tehta,
siis olla globaalne majanduslik depressioon vältimatu ning sügiseks
on peamine probleem majanduse asemel vägagi kiiresti murenev illusioon
geopoliitilisest tasakaalust.
Teine seisukoht on fatalistlikum
– isegi kui “midagi dramaatilist” tehakse, järgneb peagi
üleilmse majanduse täielik kollaps, mille tuhast tõuseb
paremal juhul (mitme?) aastakümne järel ilusam ja parem maailm.
Olgu seisukohtadega, nagu on, naiivne oleks loota sellisest kohtumisest
tõelist ahhaa-uudist. Härrased saavad taas kord kokku, ütlevad
pressikonverentsil, et nad on tegelikult sõbrad, ning teevad “asja
kallal tööd”.
Tegelikkuses on töö muidugi
ära tehtud varem – see sai kinnitust nädalavahetusel aset
leidnud infolekke kaudu. Nimelt avaldati Saksa meedias kohtumise
lõppdokumendi visand, et G20 riigid kavatsevad oma majandusi tänavu
stimuleerida kahe triljoni dollariga. Nii Angela Merkel kui ka Gordon Brown
nimetasid seda sammu “ajaloo suurimaks maksukärpeks”, mis
vähemalt teoreetiliselt võiks kuue kuni üheksa kuu
perspektiivis anda maailma majandusele märkimisväärse positiivse
tõuke. Muuhulgas aitaks säilitada ligi 20 miljonit
töökohta.
Teiseks oodatakse G20 tippkohtumise
alguspäeval Euroopa Keskpangalt järjekordset 50baaspunktilist
intressikärbet – rääkimata sellest, et kõigis G7
riikides on baasintressid viidud juba üpriski nulli lähedale. Sellist
poliitikat peeti nii eurotsoonis kui ka Suurbritannias veel mõni kuu
tagasi täiesti võimatuks.
Hämmingut tekitab ka
asjaolu, et kolme nädala jooksul teatasid USA, Suurbritannia, Jaapani
ja Šveitsi keskpangad, et nad asusid “raha trükkima”.
See lubab valitsustel oma laenuvajadusi võimalikult odavalt
finantseerida.
Selline pretsedenditu koordineerimine on tekitanud
olukorra, kus suuremate valuutade liikumised ei ole üksteise suhtes enam
kuigi dramaatilised – turud on mõistnud, et monetaarpoliitiliste
meetmete kompleks on igal pool samasugune ning protektsionistlik ja seega
hirmuäratav devalveerimiste spiraal on vähemalt siiani
jäänud olemata.
Seega on suhteliselt
suured rattad käima lükatud ning G20 tippkohtumine kujuneb
nentimiseks, et “tore, asjad liiguvad”.
Ilmselt antakse
paremal juhul ka mingeid üldisemaid signaale sellest, mida kavatsetakse
teha süsteemselt oluliste pankadega ning makromajanduse poolest
kõige nigelama tervisega riikidega. Võtmesõnaks
loomulikult “päästmine”.
Mis
tekitab küsimuse, milleni see kõik veidigi pikemas perspektiivis
viia võib. Suure pauguga lõppenud erasektori võla
supertsükli tagajärgi likvideeritakse... praegu avaliku sektori
võlakoormuse jõulise kasvatamisega. Milline aga tuleb avaliku
sektori võla supertsükli lõpp? Ja millal see toimub? See
diskussioon kuulub ilmselt aga juba filosoofia ja usuliste (vabandust,
poliitiliste) veendumuste valdkonda.
Loo autor on SEB
privaatpanganduse Balti strateegiaüksuse juht.