Kas homne päev saab olema tore? Jah

Tere, kallid lugejad. Mina olen alates sellest numbrist Homme uus toimetaja ja oma esimeses juhtkirjas uuel tööpostil jagan ma teiega oma mõtteid sellest, kuidas elu siin planeedil võiks muutuda ja kuidas maailmalõpuhüsteeria on ükskord ometi ka tore asi.

Mõlemad need teemad on praegu väga aktuaalsed just ühe sündmuse pärast – Suure Hadronite Põrkuri (Large Hadron Collaider, edaspidi LHC) käivitamine.

Kui keegi veel ei tea, millest jutt, siis minge Euroopa Tuumauuringute Keskuse kodulehele

cern.ch ja sealt saate lugeda palju-palju ühe kolossaalse teaduseksperimendi kohta, mis vaikselt hakkas susisema selle aasta kümnendal septembril.

Maailma muutumiseni jõuame natuke hiljem, kõigepealt räägin aga, miks on minu arvates lõppkokkuvõttes tore, et see suur teaduseksperiment tekitas maailmas hüsteeriat ja surmahirmu.

Hirmu tekitavad kõiksugused tundmatud asjad ja olukorrad ning selles valguses on täiesti arusaadav, et nii mõnelgi võtab kõhu alt õõnsaks, kui teadlased räägivad midagi vahetult Suure Paugu järgsete tingimuste loomisest ja suurima energiaga osakeste kokkupõrkest, mida inimene on loonud.

Ma ei lasku detailidesse ega selgitustesse, miks teadlaste arvates on need kartused alusetud.

Jah, LHC ehitamine oli teadlastel raske aeg, kuna keeruliste arvutuste kõrval tuli tegeleda ka kohtutega, kus pidi paanikas inimestele tõestama, et maailma lõppu ei selle eksperimendi tõttu ei tule.

Tõepoolest võib aga mõelda nii, et kohtus käimine ja meedias selgituste andmine oli erakordselt efektiivne maailma teavitamine, et midagi suurt on toimumas. See, et kära aluseks sai paanika, pole oluline, kuna muretsevad inimesed on niikuinii pidevalt millegi pärast protesteerimas. Homme on juba uued asjad, mille pärast rindele tormata.

Aga kas pole tore, et paanika tõttu jõudis paljude inimeste kõrvu midagi teadusest? Kas pole mitte tõsi, et enamik meist ei mõtle tõigale, et meie praeguse mugavuse üheks aluseks on näiteks sajandi alguses tehtud avastused kvantelektrodünaamikas?

Need halli peaga ja prillidega kutid, kelle arvates on tore kõige kohta küsimusi esitada ja asju uurida – tänu neile on meil arvutid, SMSid, kõmuuudiste portaalid netis, rate.ee, arvutimängud, digi-tv, GPS, iPhone, iPod, Microsoft Windows, Outlook…

Arusaadavalt ei kajasta ma kogu nimekirja. Sellele leheküljele see ära ei mahu.

Aga miks on tore, et inimesed mõtlevad teadusest ja sellest, miks meil on näiteks mobiiltelefonid? Ma usun, et meie mitmemiljardiline globaalne kamp ei saa edasi areneda, kui inimesed on teadmatuses.

Lihtsam on kindlasti selliste avastustega, kus saadakse näiteks teada, kuidas muuta arvuteid väiksemaks, nanotehnoloogiliseks. Sel juhul tuleb kunagi turule uus seade, mis on eelmisest lihtsalt väiksem, ning inimene ei pea olema teadlik, et seda nautida.

Kui avastused on aga murrangulised ja ehitatakse näiteks efektiivselt töötav termotuumareaktor, antigravitaator, kvantarvuti vms imemasin, siis muutub kogu maailmakorraldus ja inimene peab kohanema. Teadmata, mis toimub …

LHC on uurimustöö sellises mõõtkavas, et sealt võib tulla murrangulisi muutusi.

Igal juhul, kõik, millest te loete siin ajakirjas, on tõenäoliselt tore ja lõbus, kuid neid asju ei oleks ilma kriidiste näppudega meesteta, kelle jutust keegi pahatihti aru ei saa.

Lõpetuseks sobib ühe noormehe kommentaar, mille leidsin Yahoo küsimuste ja vastuste portaalist LHC teemal: “Minu arvates on see fantast iline ja erutav, ma soovin, et ma saaks sellest aru.”