Gräzin: Ma olen ainus meie kontori esindaja siin majas ja tahan öelda, et see diskussioon on riigikogule jõuga peale surutud ja me ei taha seda arutada mitte mingil tingimusel! Ma väga vabandan, aga see tuli läbi justiitsministeeriumi ja see on seaduseelnõu, mida me ei saa tagasi lükata! Meil tuleks eelarvet teha ja muide ülehomme lõpetatakse Tartus õigusteaduskond ära, need on minu arust palju olulisemad probleemid, millega on kiire. Aga peame tegelema kurat teab millega.

Priimägi: Minu jaoks isiklikult see seadus vajalik ei ole! Mina ei kavatse kellegagi abielluda ja kellegagi koos elama hakkama. Kui ma aga küsin, et kas kellelgi läheb selle seadusega elu paremaks, siis võin vastata – jah! Kui ma küsin, et kas kellelgi läheb elu halvemaks, siis ma vastan – ei! Riik on inimeste jaoks, mitte inimesed ei ole riigi jaoks. Riik peab tegema, et inimesed oleksid õnnelikud.

Me kõik teame, et Kinsey raport, et 4-10 protsenti igas kogukonnas on homoseksuaalsed, on jama ja teame ka, missuguste metoodiliste vigadega see 10 protsenti saavutati. Sõltumata riigikorrast, rahvusest, kontinendist või rassist on see protsent umbes 2,5 protsenti, see on püsinud konstantsena. Kui võtame, et Eestis on miljon inimest ümardatult, siis see on 20 000 inimest, kellest me praegu siin räägime. See on rohkem, kui ükskõik missugune erakond.

Gräzin: Peale Linnari on siin kõik noored inimesed (pahameelehäälitsus Priimäe suunalt – EE ) ja nad ei ole põhjalikult tutvunud Engelsi surematu teosega „Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine“. Minule õpetati, et perekond on väga muutlik suurus. See, mis oli perekond 3000 aastat tagasi või irokeesidel 200 aastat tagasi, ei puuduta klassikalist õhtumaist abielu. Euroopa kultuur on kadumas ja koos sellega on kadumas ka tavapärased traditsioonid. Mina olen üks viimaseid miljonite seas, kes seda esindab. Legaliseerides homoseksuaalse abielu, me muudame Eesti kultuuripilti.

Vooglaid: Üks probleem seaduse läbisurumisega on meetod, kuidas seda tehakse. Eesmärgid on teised, kui need mida avalikkusele esitatakse. Tegemist on varjatud kujul homoabieluseaduse lubamise püüdlusega, kuid see pole sõnastatud sellisel viisil, et avalikust mitte rohkem närvi ajada.

Pilvre: Minu arust Varro ja tema võitluskaaslased on defineerinud perekonna sellistest ideaalidest lähtuvalt, mis sotsioloogide andmetel enam ammu ei kehti. Perekond on tänapäeval ka näiteks üksikvanem koos oma lapsega, perekond võib olla mingisugune uus kooslus, kus elavad koos erinevatest eelmistest abieludest pärit lapsed. Tuumperekond, nagu Varrol ideaalides, on paraku on jäänud kuskile kaugesse minevikku.

Priimägi: Teeksin selgeks kolm mõistet. Esimene on suguelu, mida ei ole tarvis vast seletada, mis asi see niisugune on.Teine on abielu, see on suguelu pluss kooselu! Ja kolmas on perekond, kui suguelule ja kooselule lisandub veel laps; siis tekib perekond!

« Avalehele 147 Kommentaari