22.02.2008, 00:00
Kas Jüri Vilmsi hukkasid rootslased?
Rootsi Sõjaarhiivist tuli välja dokument, mis võib heita uut valgust Eesti asepeaministri Jüri Vilmsi hukkumisele 1918. aasta kevadel.
Pärast Eesti iseseisvuse väljakuulutamist 24. veebruaril 1918 oli
elutähtis teavitada sellest ka maailma. Saksa okupatsiooni alla langenud
Eestist aga polnud lihtne välja pääseda. Ainuke võimalus
oli minna jääd mööda Soome ning sealt edasi Rootsi.
Ohtlikule retkele otsustas kõhklemata minna Eesti Vabariigi
asepeaminister Jüri Vilms.
Kuu aega hiljem, 27. märtsi
varahommikul, asusid Vilms ja tema reisikaaslased Arnold Jürgens, Johannes
Peistik ja Aleksei Rünk Käsmust Soome poole teele. Plaani järgi
pidid nad minema Vaindloo saareni, sealt edasi Suursaare ja Ruuskeri vahelt
Loviisasse või Kotkasse, kust reis jätkunuks läbi
Lõuna-Soome Rootsi. Vilms oli teadlik, et Suursaarele oli jõudnud
Saksa patrull, ning seetõttu otsustati saart vältida.
Sama päeva õhtu eel kella kuue paiku märkasid Vaindloo
majakavahid Isop ja Valkman umbes nelja versta kaugusel saarest jääl
hobust ja ree kõrval nelja meest. Majakavahid olidki viimased, kes
Vilmsi ja tema kaaslasi elusana nägid. Kõik järgnenud
tunnistused-kirjeldused, mille põhjal sündis hiljem ametlik
tõde Jüri Vilmsi surmast, on pelgalt oletused.
Selle tõe klopsisid “juurdluse” najal kokku eestlasest
petis ja luiskaja Peeter Matz, Eesti poolt tagaotsitavaks kuulutatud Vene juut
Joel Simon Krapifsky ja venelasest leitnant Aleksander Belostotsky. Neid mehi
huvitas ainult raha, mitte aga tõe väljaselgitamine.
Müüt: Vilms tapeti suhkruvabrikus
Enne
petiseid püüdis Vilmsi kadumist selgitada ka tema sõber
advokaat Tõnis Kalbus. Tal õnnestus välja uurida, et
29. või 30. märtsil 1918 tuli Suur-Tütarsaare majakavahi
Solotarevi juurde neli tsiviilriietes meest, kes väitsid end olevat
Eestist sakslaste eest põgenenud Vene ohvitserid. Solotarevi
juurest läks reisiseltskond edasi Suursaare majakavahi Bubnovi
juurde, kus peatuti mõne tunni ja jätkati teekonda Soome
suunas.
Kalbuse juhitud komisjon arvas, et tõenäoliselt
oli tegemist Vilmsi ja tema kaaslastega.
“Meeste arv, nende
riided ja saartel viibimise aeg lubavad seda oletada.” Kindel selles
aga ei oldud. Kalbuse arvamus on väga küsitav. Esiteks otsustas Vilms
Suursaart vältida, teiseks oleksid venelastest majakavahid aktsendist aru
saanud, et tegu on eestlastega. Seda nad Kalbusele aga ei väitnud.
Küll aga oli Kalbus kindel, et mehed merel ei hukkunud – siis ja
hiljemgi saadi andmeid, et Soome lahe jää oli märtsi
lõpul veel piisavalt tugev.
Kolm aastat hiljem, 1921, uuris
Vilmsi ja tema kaaslaste võimalikku sattumist Suursaarele ka Soome.
Saare toonane tsiviilkomandant T. J. Ketonen kinnitas, et mainitud ajavahemikul
pole Suursaarel eestlasi käinud “ei vastu oma tahtmist ega omal
soovil sealsete sõjaväeosade teada”. See on usutav, kuna
klapib kokku Vilmsi enda plaaniga Suursaart vältida. Soomlased uurisid
seda hiljem veel teist korda, kuid jõudsid samale
järeldusele.
Ometi kuulutati Eestis tõeks Matzi
savijalgel versioon, mille järgi Vilms ühes kaaslastega arreteeriti
sakslaste poolt nimelt Suursaarel. Sealt viidud nad Kotkasse kaitseliidu
või Saksa staapi. Edasi saadetud vangid Helsingisse, kus
sakslased nad 13. aprillil Töölö suhkruvabriku
territooriumil maha lasid.
Et Vilms just Suursaare juures kinni
võeti, uskus ka Kalbus. Küll aga ei langenud ta sakslaste
kätte. Seda väidab Tõnise poja Arvo Kalbuse kiri
põllumajandusteadlasele Elmar Järvesoole 14. juulist 1982. Kalbuse
väitel sattus Vilms koos kaaslastega Suur
saare juures Soome ametivõimude kätte ja mitte juhuslikult.
“Jüri Vilmsi kinnivõtmine ja vangistamine oli reetmise,
äraandmise tulemuseks, nagu isa mulle seletas. Kes aga äraandjaiks
olid, seda mälu järgi isa mulle ei maininud või polnud ta ka
ise selles teadlik.”
Niisiis sakslased või soomlased?
Matzi versiooni kohaselt viis Saksa patrull märtsi lõpul vangid
Suursaarelt Kotkasse valgekaardi või Saksa staapi. Ajaloolane Seppo
Zetterberg lükkab selle ümber. Nimelt oli Kotka kuni 4. maini Soome
punaste mässuliste käes, seega ei toppinud tollal ükski sakslane
oma nina sinna. Loviisasse jõudsid sakslased 7. aprillil, seega sinnagi
ei saadud Vilmsi märtsi lõpul saata. Niisama võimatu on
seegi, et sakslased toimetasid Vilmsi laevaga Helsingisse. Siin kerkib
õigustatud küsimus, miks pidid sakslased Vilmsiga nii palju vaeva
nägema, et ta mahalaskmiseks Helsingisse transportida?
Matzi
andmeil lasti eestlased sakslaste poolt maha Helsingis Töölö
suhkruvabriku tagahoovis 13. aprillil kella 11-12 vahel. Professor Zetterberg
lükkab selle otsustavalt ümber: “Kasutada olevad dokumendid ja
uurimused ei viita seevastu millegagi Vilmsi ja tema kaaslaste väidetavale
hukkamisele suhkruvabrikus Helsingi vallutamise ajal 13. aprillil 1918.
Materjal viitab vastupidi sellele, et ühtegi hukkamist pole selles kohas
ja sel ajal läbi viidud.”
Foto, mis Matzi väitel
kujutas Vilmsi ja tema kaaslaste hukkamist sakslaste poolt, osutus
võltsinguks. Matz tegi või lasi teha ühe hukatava näo
Jürgensiga sarnaseks. Pealegi, sel fotol teostavad hukkamist hoopis
soomlased! Kes aga olid need neli, kes Huopalahtis välja kaevati ja
Eestisse toodi? Kuigi üks toojaist, Kalbus, oli surmani veendunud, et tegu
oli Vilmsi ja tema kaaslastega, ei saa kõigele vaatamata selles nii
kindel olla. Ühe hauda avanud töömehe politseile antud
tunnistuses seisab kirjas, et eestlased “olid tüdinenuna edasisest
otsimisest võtnud hauast huupi neli laipa”.
Ka Haaga
kaitseliitlased, kes mahalastuid matsid, pidasid eestlaste sattumist sinna
hauda täielikuks mõistatuseks. Eestlaste väidetavast
hukkamisest polnud keegi midagi kuulnud.
Nii olemegi tagasi Vaindloo saare
juures, kus Vilmsi viimati nähti. Kuhu ta läks, kes võtsid ta
kinni ja kus?
Helsingi asemel hoopis Hämeenlinna
On teada, et Suursaarelt pääses mandrile
mööda jääd veel aprilli algul 1918. Seega ei takistanud
jääolud Vilmsi ja tema kaaslasi ning nad võisid noil
päevil Soome kohale jõuda. Vastavalt esialgsele kavale
võisid nad maale astuda kahe rannikulinna Kotka ja Loviisa vahelisel
alal.
Esimene oht, mis eestlasi ähvardas, oli Soome punaste
kätte langemine, kelle valduses oli toona kogu Lõuna-Soome. Aeg oli
tõesti väga ebasoodne – Soomes möllas verine
kodusõda. Siiski näib, et Vilms arvestas sellega. Nimelt oli tema
reisikaaslasel Jürgensil Soome punaste välja antud pass. Mis pidi
tagama ohutuma liikumise nende territooriumil.
Ometi arvas Kalbus,
et just punased arreteerisid Vilmsi. Eelmainitud Kalbuse poja kirjas seisab, et
“isa kinnituse järgi ei olnud sakslased üldse süüdi
Jüri Vilmsi ja tema kaaslaste mõrvamises, vaid nende
mõrvategude teostajaiks olid kommunistid, nimelt N. Liidu ja Soome
kommunistid”. Nagu ikka, vettpidavad tõendid sellegi väite
kohta puuduvad. Jah, ka Matz väitis uurimise algul, et 1918. aasta
märtsis olevat punased viinud Kotkast kolm-neli inimest Petrogradi. Aga ei
midagi enamat.
Eeldame seega, et jutud N Liidu ja Soome
kommunistide vandenõus
t Vilmsi vastu ei pea paika ning mehed asusid siiski Rootsi poole teele.
Võiks arvata, et nad püüdsid liikuda läände piki
rannikut, Helsingi kaudu. Kuid tegelikkuses see vaevalt nii välja kukkus.
Nimelt juba 3. aprillil maabusid Saksa väed Helsingist läänes,
Hankos ja võtsid suuna Helsingile. Seega oli eestlaste lühim tee
Soome läänerannikule ära lõigatud ning sakslastega soovis
Vilms kõige vähem kokku sattuda.
Niisiis tuli Vilmsil
ja tema kaaslastel nii või teisiti suunduda hoopis põhja poole ja
seejärel esimesel võimalusel keerata taas läände. Ja sel
juhul tuli ületada Soome punaste ja valgete vaheline rindejoon. Ja nii
segasel ajal võisid eestlased sattuda kuhu iganes.
Helsingisse aga
ei pruukinud Vilms ega tema kaaslased jõuda ei elavalt ega surnult. Igal
juhul ühtki tõendit selle kohta, mille peale võiks
mürki võtta, ei ole.
Surm lauda
taga?
Hiljuti tuli ilmsiks üllatav seik, mis
võiks heita väheke valgust Vilmsi ja tema reisikaaslaste saatusele.
Soome kodusõjas osalenud Rootsi vabatahtlikest tehtud dokumentaalfilmi
üks autoreid Robert Alftan leidis Rootsi Sõjaarhiivist kirjelduse
kolme eestlase hukkamisest Rootsi vabatahtlike poolt 2. mail 1918
Hämeenlinnast põhja pool Hauhos.
Tegemist on tundmatu
vabatahtliku sõjapäevikuga, kus on sellest sündmusest antud
vägagi üksikasjalik pilt. Päeviku autor saabus Soome Svenska
Brigadeni koosseisus märtsikuu keskel 1918. Haaparanta kaudu Soome tulnud
Rootsi vabatahtlikud olid Soomes kolm kuud, pidades punastega ägedaid
lahinguid. Aprilli lõpul – mai algul olid rootslased Hauhos, kus
toimuski nimetatud vahejuhtum.
“Brigaad valvab külateed
Hauholt suurele maanteele. Kust suur maantee tuleb ja kuhu viib, ei oska hetkel
öelda. Mina ja minu valvemeeskond oleme umbes saja meetri kaugusel
teeharust.
Järgmisel hommikul, maikuu 2. päeval märkan, et
mu parem jalg teeb valu, kui üritan sellele toetuda. Mida ma
nüüd küll pean tegema? Kui läheksime liikvele, pole mul
võimalik teistega rivis sammu pidada. Esialgu pean suu kinni. Minu
hommikusöök koosneb eriti heast pudrust ja piimast.
Kolm
punast on kinni võetud. Üks neist, õige peen mees, tal on
seljas peen ülikond ja käed on hästi hoolitsetud, temal leidub
läbiotsimisel 6000 marka. Ta on Eestist. Täiesti kindlalt mõni
ülemus.
Asi on selge ja ta lõpetab oma
karjääri lauda taga.
Kaks ülejäänut saavad
talle haua kaevata, mis tehakse päris suur. Kui see on valmis ja laip
sinna heidetud, lähevad nad talle seltsiks.
Ei tunne
lähemalt ülekuulamiste üksikasju, aga oletan, et nad olid oma
karistuse ära teeninud, sest muidu poleks Brigaadi ülem neid
käskinud maha lasta. Hukkamise juhina toimis Samzelius,” jutustab
vabatahtlik oma päevikus.
Rootslaste sõjaretkest on
säilinud ka fotosid, mis asuvad Rootsi Sõjaarhiivis Stockholmis
Tampere jaama komandandi Erik Reichenbergi fondis. 27 foto hulgast kahel on
jäädvustatud hukatud. Ühel neist on sonimüts. Selline, nagu
oli võltsitud hukkamisfotol mehel, keda väideti olevat Vilmsi
reisikaaslane Jürgens.
Niisiis, kas on
võimalik, et nende kolme Hauhos hukatu seas oli Jüri Vilms? Et
eestlased võisid sattuda Hämeenlinna kanti, pole sugugi
võimatu. Nad pidid liikuma põhja suunas, sest läänest
Hanko poolt ning nende selja tagant tungisid edasi sakslased, kes
jõudsid samuti Hämeenlinna. Seega ei olnudki suurt mujale minna.
Märkimist v&
;aum
l;ärt on, et rohkem eestlaste hukkamise kohta Soomes tol ajal
dokumentaalseid tõendeid pole. Vilmsi ja tema kaaslaste mahalaskmist
Helsingis ei tõenda samas miski. Võimalik, et kõik kolm
hukatut olid eestlased. Mis aga juhtus ühega, kui tegu oli Vilmsi ja tema
kaaslastega? Hukkus ta varem? Või lasti maha vaid üks eestlane? Kas
Vilms ja tema kaaslased võisid Soomes lahku minna, lootes nii olevat
rohkem võimalusi, et keegi kohale jõuab? Aga miks kadusid sel
juhul kõik jäljetult? Küsimusi on rohkem kui vastuseid. Ehk
viib see niidiots siiski kuhugi välja.
Kirjutaja
tänab professor
Seppo Zetterbergi
ja
Robert Alftanit
lahke abi eest.