Arvatavasti umbes 700 aasta vanuse Karula kiriku varemed kasvasid võssa ja ümbrus metsistus. Paarikümne aasta eest saabus siia Lüllemäele noor kirikuõpetaja Enno Tanilas. Tema kinnis­ideeks sai kiriku elule äratamine. Paljud pidasid seda hullumeelsuseks, aga Tanilas ei lasknud end sellest häirida. Jah, vana kirik jäi küll endiselt varemetesse, kuid kolhoosi ajal lagastatud ümbruse puhastas ta lapp lapi haaval ära. Ja rajas kiriku kõrval asuvasse vanasse kivihoonesse uue pühakoja.

Neli aastat tagasi jäi kirikuõpetaja silm pidama ühel kiriku seina müüritud kivil. Sellele oli raiutud kummaline kujutis, mida tegus mees polnud enne märganud. Õigemini, varem polnud tal mahti vanu kirikumüüre nii üksikasjalikult uurida. Ta mõistis peagi, et on avastanud midagi erakordset.

Mees ja lapseootel naine

Paarikümne sentimeetri suurune raiutud pilt kujutab kaht linnupäist(?), teineteisest kinnihoidvat inimest. Jäigastunud sugutiga meest ja lapse­ootel naist, rõhutatult suure kõhuga. Olgu öeldud, et lopsakates vormides lapseootel naise kujukesed kuuluvad inimkonna vanimate amulettide hulka – neist kuulsaim on üle 20 000 aasta vana Willendorfi Venus. Niisuguses naises peitus eriline vägi, usuti ennemuiste. Aga kuidas sattus ürgne uskumus ristiusu kiriku müürikivisse?

Karula kiriku seinal olevale kivitahvlile on märgitud, et hoone ehitati 15. sajandil. See dateering on ilmselgelt ekslik, kuna kirikuõpetaja sõnul on kiriku olemasolu mainitud juba aastal 1318. Arvatavasti on aga kirik veelgi vanem. Kahtlemata ei püstitatud kirikut juhuslikku kohta – Lüllemägi oli püha paik tõenäoliselt ka muistsetele eestlastele. Usutavasti asus siin hiis, kus eestlased omi jumalaid austasid.

Pärast viimast põlengut hakkas kiriku seinu kattev vana mört ­tasapisi maha pudenema. Ehitamisel kasutatud maakivid tulid nähtavale ja ühel päeval langes maha ka ürgset pilti katnud kiht. Et sellele kivile on ­midagi uuris­tatud, ei märganud kirikuõpetaja esimesena. “Ega sina ei leidnud, lapsed teadsid seda juba ammu,” ütles Tanilase tütar, kelle lapsepõlv jäi üheksakümnendate algusse. Küllap märkasid lapsed muudki. Seda, et kiriku seintes on veel teisigi “­märkidega” kive.

Tehes tiiru ümber kiriku, leiab suurema vaevata maapinna ligidalt või natuke kõrgemalt päris mitu kivi, millesse on rist uuristatud. Ilmselt on tegu katolikuaegsete pühitsusristidega. Ühel maast mitme meetri kõrgusel asuval suurel kivil on aga raskesti seletatav märk. See meenutab esmapilgul H-tähte – ehk on see topeltrist, mis peaks sümboliseerima veel suuremat väge kui üks rist.

Veelgi põnevam märk on kiriku ühes nurgas, kus maa seest poolenisti väljaulatuval kivil on näha kaar ja selle keskel punkt. Tervikpilt seega kujutaks sõõri punktiga keskel. See on aga ürgne päikesekujutis paljudel rahvastel. Ja päikest, nagu paljud teised, kummardasid ka eestlased.

Kui olen kividele ringi peale teinud, näitab kirikuõpetaja mulle oma viimast leidu – väikeselohulist kultuskivi, mis vedeles maas kiriku müüridelt pudenenud kivide ja krohvitükkide hulgas. Kahtlemata pärineb see kivi ajast enne kirikut. Kas ka raidpiltidega kivid, vähemasti osa neist, olid olemas juba enne kirikut?

Eri arvamused

Eesti Muinastaideseltsi eestvedaja ­Väino Poikalainen on näinud paljusid ürgseid kaljuraiendeid, ka kuulsaid Karjala Äänisjärve omi. “Stiililt on Karula oma muistne küll. Olen ka ­Peterburi ja Soome spetsialistidelt küsinud, nad on ühel meelel, et stiil on ürgne,” ütleb Poikalainen. Et tegemist võiks olla tänapäevase võltsinguga, ­Poikalainen ei usu. Samas ta ei arva, et tegu on ürgvana raiendiga. Eesti muinasusk oli kiriku ehitamise ajal täies elujõus ning raiendiga kivi võib pärineda ka tollest ajast.

Arheoloog Marge Konsa ei arva, et Karula raidpilt pärineb muinasajast. Konsa viitab katolikuaegsetele ristimärkidega kividele kiriku seinal ja arvab, et ka kõnealune pilt on algul olnud ristimärk. Niisiis kellegi poolt hiljem ringi tehtud.

Kaht figuuri lähemalt uurides aga oletatavat ristimärgist ümbertegemist näha ei ole. Niisamuti on raske ette kujutada, et hiljem lubati kellelgi kiriku seinale silmatorkavasse kohta niisugust erootilist pilti toksida. Ometi on neidki, kelle arvates on tegemist hoopis kirikuõpetaja enda loominguga!

Arheoloogiadoktor Jüri Peets oletusi ei armasta ja ta tellis kiriku müüre katnud mördi analüüsi dateerimislaborist Soomest. “Tulemuses seisab kirjas, et tegu on ca 1650. aasta mördiga. Joonis peab seega olema vanem,” ütleb Peets. Seda aga juhul, kui raidpildis on näha mördikübemeid. “Selleks oleks vaja teha joonise põhjade mikroskoopuuringud. Kui seal on midagi, siis lähevad joonise juured väga vanaks,” selgitab Peets.

Niisiis pole võimatu, et Karula kiriku ehitamisel kasutati teadlikult paganlikke sümboleid kandvaid kive, mille hulka viljakusekultuse kujutisega kivi kahtlemata kuulub. Sest tule ja mõõga kõrval on targemaid teid, kuidas uut usku omaks teha. Näiteks ühendada kaks usundit kultuskivide ja muude sümbolite abil.

Karjala kaljuraiendid on umbes 4000 aastat vanad. Kui vana on Karula raidpilt, ei tea. Ehk aitavad vastusele lähemale edasised uuringud ja ehk ka arheoloogilised kaevamised. Igal juhul on tegemist viimase kümnendi ühe põnevama ja vastuolulisema leiuga.