Kas kultuuripealinn Tallinn on ka merelinn või mitte?
Ajakirjanik Jan Schulz-Ojala kirjutab, et ehkki kaardi pealt on selgesti näha Tallinna paiknemine Soome lahe ääres, kuid linnas liikudes mere lähedus ununeb. „Kes liigub aga ringi endises hansalinn Revalis, mis sai endale hiljuti veetlevalt ilusa keskaegse südame kõrvale ligimeelitava ostlemis- ja hotellikvartali (kas peab ta silmas Rotermanni kvartalit?), võib mere unustada sama kähku, nagu seda linn ise juba ammu teinud on,“ märgib saksa ajakirjanik. „Kuskil ei mingit rannapromenaadi.
Turistid voolavad sadamast kohale – maavälised olendid, kes hiljemalt öö saabudes taas kaovad. Kes soovib aga Tallinnas iga hinna eest vee äärde minna, võtab ette palverännaku Linnahalli katusele, nii nimetatakse olümpiamängude purjeregati jaoks valminud objekti, mille Nõukogude Liit 1980. aastal Läänemere kaldale kokku klopsis. Tänapäeval graffitiga kaetud hiigelehitis roostetab ning on soolast söödud täpselt nagu mingi merest välja sülitatud betoonist lennukikandja.“
See vast on tabavaim võrdlus, mis kannatlikult jänki-investorite rahasüsti ootava linnahalli kohta viimasel ajal öeldud.
Loomulikult ei jäta Schulz-Ojala mainimata, et just tänavuses kultuuripealinna mädanenud dokkides, varjualustes, garaažides ja endistes laevatehastes, tsaariajast kasutuses olnud maailmas tegi Andrei Tarkovski üle kolmekümne aasta tagasi oma legendaarse filmi „Stalker“.
Tore fakt, aga ei selgita lääne inimesele absurdset olukorda, et merelinn pole merele avatud.
Ta muidugi osutab, et nõukaajal oli üleüldse suurem osa Tallinna mereäärsest alast linnarahvale suletud. „Nad (nõukavõim ja piirivalve ilmselt) võõrandasid Tallinna elanikud merest, blokeerisid horisondi vahitornide ning okastraadiga…“
Ja ometigi küsib ülevaate autor, miks alles nüüd, Eesti taasiseseisvumise 20. aastal ja kultuuripealinnana on hakatud mõtlema linna merele avamisele? „Sest me pidime kõigepealt varemed ära koristama,“ kuuleb ta tallinlastelt vastuseks. Kes küll on olnud see tallinlane, kes ummistunud-äpardunud kinnisvaraarendust nii poeetiliselt on osanud varjata.
Jalutab Schulz-Ojalagi „Kultuurikilomeetriks“ kutsutud kaldamaastikul, millel uidates on ilmselt nii mõnigi kohalik endalt küsinud – kas see ongi kultuur?.
Sakslane jalutab ja avastab, et suure suuga lubatud meremuuseumi peab linn (ja selle külaline) vähemalt järgmise aastani ootama.
Jõudnud omadega kultuurikilomeetri tagumisse otsa, ajades tõenäoliselt hoolikalt Tallinn 2011 reklaambülletäänis näpuga järge, küsib välisajakirjanik imestunult: „Ja mis värk on šikilt „kultuuripargiks“ nimetatud endise Patarei vanglaga?“
Ning arutleb siis: „Vahetult mere ääres asuv hiigelkompleks, ehitatud 19. sajandi alguses Vene kindluseks (pildil), mahutas omal ajal vähemalt 2000 vangi, jääb eelkõige külmavärinaid tekitavaks tunnistajaks inimlikust vägivallast, mille jääkülmadesse ja süngetesse käikudesse võib külastaja vabalt ära eksida. ühel või teisel viisil ära eksida võib. Üks vana daam, kes esiukse ees valjult eesti keeles paar informatiivset teadannet lausuda oskab: see ongi kogu „kultuuripargi“ personal.“
Ei oska väljamaalane arvate, et kunagi, kui keskerakond polnud kultuuripealinna endale kaaperdanud, olid meil hoopis särtsakamad plaanid. Siin pidime me rääkima mereäärseid lugusid – seda, mida sakslane siit otsiski. Ei oska ta aimatagi mitte, kui mitmed head mõtted, suured ja suurejoonelised plaanid sumbuvad meie maal poliitilisse kähmlusse.
Aga Schulz-Ojala ütleb kahes kulutuuripealinnas käinuna kokkuvõtteks, et „selle kurva ja valulise ajalooga linna vastu, mis on muus mõttes igati ilus ja seetõttu ka turistides üleujutatud, pole lähedasel ja ometi nii kaugel Turul lahe teisel kaldal just kerge midagi vastu panna. Kultuuripealinna mõttes teenib Turu punkte eelkõige huumori ja värskelt peale maalitud sulnidusega.“
