EE

Sissejuhatuseks mõned infovõikillud krõbedal nostalgialeival. 1992. aastal teenis anonüümseks jääda sooviv ajakirjanik nr 1 ühes toonases päevalehes 1366 krooni (umbes 87 eurot) kuus. Kaks aastat hiljem väljastasid raamatupidajad kuu lõpu saabudes tollele samale leheteenistujale juba 2690kroonise tasu, ent niihästi Ajakirjandusmaja linoleumpõrandaga sööklas kui ka fuajee sootuks peenutsevamas baaris olid 1994. aastaks vägevasti kerkinud ka hinnad. Kui krooni tuleku aastal maksis keskmine väljas einestamine 3 kuni 6 krooni (umbes 19 kuni 38 eurosenti), siis kõigest kahe aastaga – muidugi sõltuvalt sellest, kas reporter otsustas lõunapausi ajal minna ihu turgutama krõbeda kotleti, keedukartulite ja jahukastmega või palju peenemaklaaspokaalis serveeritava riisi-makrasalatiga mahedas majoneesikastmes – oli vastav väljaminek kasvanud juba 13 kuni 16 kroonini päevas.

Veel väljavõtteid märkmikust: marsruuttaksoga linnaserva sõitmine maksis "Estonia" huku aastal 10 ja šokolaaditahvel 6 krooni, lillekimbu sai kätte 16 krooniga ning pudeli nõukahõngulise brändi saamiseks tuli letile laduda 52 krooni. Lasnamäe korteri küte ja muud kommunaalteenused neelasid iga kuu veidi üle poole tuhande krooni. Hinnad ja ostujõud ajasid üksteist taga juba siis, kuid erinevalt Koidust ja Hämarikust igasuguse graatsiata, pigem kahe pureleva nugise kombel ning aeg-ajalt suure kiiruse tõttu käkaskaela käies ja järjekorda vahetades, muutes kaotajad võitjateks ja vastupidi.

"Minu palk kasvas krooniajal 20 korda," märkis anonüümseks jääda sooviv ajakirjanik nr. 2 otsekui möödaminnes (siinkirjutaja pole ei esimene ega teine).

Ent kuidas on toodete ja teenuste kättesaadavus muutunud riigi keskmist netopalka teenivale inimesele aastail viimase 20 aasta jooksul?

« Avalehele 291 Kommentaari