Kas naine päästab kaubamaja?
“Kati! Ma pole sind nii ammu näinud!” Kati Kusmin unustab oma elu esimese
tõsise intervjuu. Ta krapsab Olümpia hotelli kohvikus püsti ja jääb seisma,
käed selja taha ristatud.
Hollandi ärimehele Chris Backhofnerile on äsja
ülekohut tehtud. “Mulle öeldi, et ma olen ööbinud Olümpias kõigest 500 ööd. Mul
peaks juba tuhat täis olema! Mis aastast me tuttavad oleme?”
“1993…” mõtleb
Kusmin pingsalt, “või 1994. aastast.” Tassis jahtub tema espresso.
“Istu
maha,” ütleb hollandlane isalikult ja uurib siis: “Sa ei töötagi enam
siin?”
“Ma töötan nüüd Tallinna Kaubamajas. Ma juhin seda.”
“Mina käin
Stockmannis. Ma olen snoob!”
“Tule ja ma näitan sulle Kaubamaja. Mis brändi
sa ostad?”
“Gant!”
“Seda meil ei ole.”
“Boss?”
“Ka ei ole. Pierre
Cardin, McGregor on.”
“Ahah.”
Halli peaga keskealine mees surub pikalt
naise kätt ja lubab kindlasti helistada.
Kati Kusmini meik on peaaegu
nähtamatu. Huuled ja sõrmeküüned on õrnalt värvitud. Kõrvanibude küljes ripuvad
pisikesed kullast südamed. Poisipea kandja teab, et ta näeb välja seksikas ja
tõsiseltvõetav.
Kummaline naine. Kõike muud kui beibe. Sel ajal kui paljud
teised laterdavad tüüpilisi naistejutte, ajab tema asjad joonde. Muudab firma
tööd “efektiivsemaks”, mispeale “ustega prõmmitakse” ja “pahameelega töökohta
vahetatakse”.
2000. aastal oli Eestis kolm naiste juhitud erafirmat, mis
tõid üle kümne miljoni krooni kasumit. Kehra paberivabrik tootis Žanna
Botvinkina käe all 70 miljonit krooni. Teise koha saavutas soomlanna Maisa
Hakola Stockmanni kaubamajas 16 miljoniga. Kolmandaks tuli Sirje Aal
ehitusmaterjale tootva Makroflexiga. Tema tulemus: 14 miljonit krooni.
Septembris liitus selle pundiga veel üks naine.
“Kas tahate
kindlasti naisterahvast?” küsis Kati Kusmin.
“Juht on juht,” vastas
Tallinna Kaubamaja kontserni pealik Toomas Tamsar. Ta otsis uut direktorit
grupi suurimale firmale.
Kümnest Tallinna Kaubamaja töötajast on üheksa
naised. Neile oli teade naisülemusest suur ehmatus. 42aastase ajaloo jooksul on
maja Gonsiori tänaval juhtinud mehed.
Imestajate hulgas oli ka Tamsari enda
abikaasa. Miks ta usaldab 500 alluva juhtimise naisele, kel on aastane
titt?
“Ütlesin abikaasale, et see on Kati otsus,” räägib Tamsar, “Kati on
nii palju täiskasvanud, et oma elus seda tasakaalu leida. See pole lihtne, aga
küll ta hakkama saab.”
Kati Kusminil oli tõepoolest hirm. Olümpia hotelli
asedirektorina käsutas ta 350 inimest. Kuid hotellis polnud naiste ülekaal nii
suur. “Meeste kollektiivis on tervislikum õhkkond.”
Paari nädala pärast
tundus, et “müügisaalides on jää murdunud”. Kuidas Kusmin seda tegi?
Meestemaailma teenindusjuht River Uiboupin: “Pärast mitut kuud oli tunda, et
direktor on majas. Ta tuleb ja küsib kõike.”
“Everything is in details,”
filosofeeris Tamsar. Ka Kusmini jaoks on kõik detailides. Ta toob näiteks
uuenduse sukkpükste müügis. Tootja järgi välja pandud kaup tõsteti ümber
otstarbe järgi. Nüüd on eraldi õhukesed, paksud, korrigeerivad, vereringet
stimuleerivad ja veel kolme sorti sukkpüksid.
Ühel nädalavahetusel ilmus
direktor tööle koos poeg Karliga. Teda huvitas, kuidas pääseb lapsekäruga
Kaubamajas liikuma. Viiendale korrusele sõitis ta kaubaliftiga.
“Kati on
managing by walking around ja hands on tüüpi juht,” seletab personalidirektor
Janika Kuusik. Juhib ringi tormates ja paneb ise käed külge.
Enne jõule
seadsid direktorid endale rinda sildid “Teenindaja-õpilane” ja läksid päevaks
müügisaali. Tamsar töötas Tartu Kaubamajas meesterõivaste osakonnas. Kusmin
müüs lasteosakonnas nukke ja automudeleid.
Juba pool aastat topib ta
hommikul poja auto turvatooli ja viib ta päevaks pensionäridest vanemate
juurde. “Võibolla on minu naiivne lootus, et suudan kaheksa tunniga päevas
hakkama saada.” Tegelikult istub ta iga päev Kaubamajas tund-kaks kauem.
“Kui naine saab hakkama müügisaalis, miks ei peaks ta tulema toime
direktorina?” küsib kodukaupade müügijuht Ulve Õunpuu.
Olümpia fuajees
ripub kuulsuste galeriis Ukraina presidendi Leonid Kutšma foto. Raskekaalu
slaavi poliitikut tervitab viie aasta tagusel pildil pikk blond naine.
Kati
Kusmin läks Olümpiasse tööle kursuseõe Helina Tuvikese kutsel 1992. Nad olid
lõpetanud Tallinna polütehnilise instituudi teeninduse ökonoomika alal. Haridus
tähendas praktikat Mustamäe pesumajas. Ja palju muud, millest kapitalismis vähe
abi.
Olümpias valitses noor direktor Andres Liinat, kes rajas läänelikku
firmat. Tema viieliikmelisse ajutrusti ehk “fronti” sobisid nõukogude
hotellindusest rikkumata tütarlapsed oivaliselt.
Nad lugesid välismaa
raamatuid ja viisid sealt leitud ideed ellu. Kuna teistele seletamine võttis
liiga palju aega, tehti parem ise. Kõrgharidusega tüdruk koristas tube ja
kirjutas üksikasjaliku eeskirja, kuidas seda efektiivselt teha. Norm oli 19
minutit.
Olümpia vastuvõtuosakonda ilmusid registreerimisletid, mille kõrgus
nõudis töötajatelt püsti seismist. Alguses vedas Kusmin sinna taha tekkinud
toole isiklikult ära.
Stressi sel ajal Eestis veel ei tuntud. Töö
tegi noored õnnelikuks. “Katit tuli vahel jõuga õhtul kella kümne ajal töö
juurest minema tirida,” meenutab Tuvike.
“Kolm nädalat USAs Cornelli
ülikoolis oli ainus kord, kui Kati ennast väheke vabamalt tundis.”
Nädalavahetusel võtsid sõbrannad auto ja põrutasid Atlantic City
merekuurordisse.
Ikkagi võitis distsipliin. “Kati nõudis, et lähme päev
varem tagasi. Ta oli lubanud minna mingisse veiniistandusse,” räägib Tuvike.
“Iga teine oleks eelistanud vedelemist ookeani ääres!”
Nädal Cornellis
maksis 1300 dollarit. Teised tulid koju, aga Kusmin mitte. Peale firma makstud
õpingute võttis ta mõned kursused oma raha eest. Arve pidi olema mitukümmend
tuhat krooni. “See avaldas kõigile suurt muljet,” teab endine töökaaslane Anu
Vähi.
90ndate lõpul kasvas Olümpia tuumik üle Reval Hotelligrupi
juhtkonnaks. Nüüd tegeldi nelja hotelliga Eestis ja kahega Lätis. Kati
Kusminist sai arendusdirektor, kes mehi tagant torkis.
Andres Liinat: “Kui
mõnda tema väidet ei “ostetud ära”, siis ilmus uus väide. See võis nii mõndagi
vaidlust alustada algusest.”
Arendusdirektori töölaud jahmatas paberilasuga.
“Kati teadis alati, kus hunnikus miski dokument on,” räägib kolleeg Karin
Põldma.
Suurem kuhi märkis Tallinna sadamasse ExpressHoteli rajamist. “Seal
on palju minu hinge,” ütleb Kusmin ise. 1999 ehitatud kahe tärniga hotell on
väga läbimõeldud. Väike personal, suhteliselt palju lisateenuseid, võimalikult
efektiivne rahamasin.
Nagu ükski kindral ei jäta lahingu juhtimist kunagi
sõdurite hooleks, hoidis ka Kusmin ohje enda käes. Pärast lapse sündi püsis ta
kodus pool aastat. Vahepealgi käis kontoris ja saatis kodunt töiseid
e-meile.
Reval Hotelligrupi tegevdirektor Feliks Mägus: “Utsitasime teda
kodus olema. Võib jääda mulje, et mis kuradi organisatsioon see Reval on.
Müügi- ja marketingidirektor Maarika Liivamägi tuli tööle kaks-kolm kuud pärast
lapse sündi. Ma küll ei saa aru, miks naised nii teevad.”
Töö ja vaba aja
vaheline piir on Kusmini jaoks ammu kadunud. “Vaba aeg – mis see veel on? Mulle
endale kuuluv aeg on peaaegu olematu,” vastas ta Kaubamaja siselehe küsimusele
eraelust.
See naine elab saavutustele. Möödunud suvel tõmbasid Revali Norra
omanikud uute hotellide ehitamise plaanidele kriipsu peale. Pärast tosinat
aastat hotellinduses muutis see Kaubamajja mineku kergeks.
“Lausa nii
kõrgele on jõudnud?” imestab klassijuhataja Edgar Kaugema Tallinna Lilleküla
gümnaasiumist. “Kati oli juba kooliajal väga tubli, klassivanem,
pioneeriaktivist ja lõpetas hõbemedaliga.”
Jaanuaris tegi Kaubamaja omanike
esindaja Andres Järving talle ettepaneku võtta üle kogu kontserni juhtimine.
Nii suurt pakkumist pole Eesti äris tehtud ühelegi naisele.
See lõi Kusmini
pahviks. “Ma pole päris toibunud siiamaani.” Ta keeldus, kuid nõustus hakkama
kohusetäitjaks uue inimese leidmiseni.
Tuttav hollandlane tuiab ööklubi
avamiseni jäänud minuteid parajaks tegema.
“Kati, kas sa tead? Mul on juba
viis aastat Olümpias oma laud! Ma ei oska ju süüa teha!”
“Ära joo liiga
palju!” hüüab mees hüvastijätuks. Kati Kusmin pole võtnud õhtu jooksul
tilkagi alkoholi. Olukord on kogu aeg tema kontrolli all.