Ma tean üht-teist narkootikumidest. Kunagi 90ndail, siis, kui Eesti oli veel oluliselt noorem, reipam ja hooletum riik (nagu muidugi ka siinkirjutaja ise) nägin ma neid aineid sageli. Narko tundus siis olevat kõikjal: roosakasvalged ecstasytabletid pudisesid pidudel püksitaskustes ja viisid koos veega allalonksatult reisile pealtnäha säravamasse ja sõbralikumasse rahumaailma, maagilised seened avasid öö väravaid, kirbe kanepisuits lasi läbi hinges avanevate pilude ja aukude näha sõpru hoopis teise nurga alt ja mõista seni mõistetamatuksjäänut. Muide, ma ei ütlegi siinkohal üheselt, et ma neid aineid tarvitasin, sest milleks end mõtlematult inkrimineerida (olen seoses eaga muutunud ettevaatlikumaks), kuid opiodidega -- narkomaailma tõelise ööpoolega -- polnud mu tutvuskonnal teadaolevalt küll mingit kokkupuudet.

« Avalehele 50 Kommentaari