Robotist elukaaslane. Avatar laulmas unelaulu. Nanorobot hambaharja asemel. Inimeste piketid robotite sisserände vastu. Robotid vorbivad inimestele pitsat ja asendavad vanaema.

On aasta 3018. Robotid kogunevad Tallinnas ­messikeskusse, et vaadata inimesi näitusel Humantex. Puhtal kujul inimesi pole enam palju alles jäänud, seepärast on põnev uudistada, kuidas nad väikese platsi peal palli taga ajavad, hingeldavad ja higistavad. Robotid naeravad ja ajavad niisama üksteisega juttu, on päikseline karge novembrikuu päev.

Aastal 2018 seisab tavaline inimene Mart Normet vannitoas peegli ees ning nühib harjaga hambaid. Kui primitiivne! Kettaga telefon on minevik, aga hambapesu innovatsiooni ei paista kuskil!

Kus on see nanorobot, kes hommikul ise mulle suhu ronib ja hambad puhtaks teeb? Kas see on seesama robot, kes ütleb külmkapile ja pliidile, mis toitaineid mu keha just sel hommikul saama peab, või on need kaks eraldi robotit? Kas mu naisel on oma robotid või on need meil ühised?

Veel kümme aastat tagasi tundunuks säärased küsimused ulmenaljana, aga täna on selge, et nii see läheb. 3D-printerid jõuavad kodudesse, maanteel on lubatud ainult isesõitvad autod, komandeeringus käiakse oma avatariga ja igaüks võib rääkida oma emakeeles – kuulaja saab sellest aru oma emakeeles.

« Avalehele 0 Kommentaari