Kas Roheliste erakonnas takistati tagatoa tekkimist?
Ilusal aastal 2006 ilmus avalik teade Eesti meedias, et kutsutakse kokku algatusrühm uue rohelise erakonna loomiseks. Kogunes umbes sadakond inimest, kellel oli aega ja võimalust sõita Jänedale. Nende hulgas olid mõned omavahel tuttavad, aga paljud sõltumatud algatajad ei omanud mingit parteilist kogemust. Isegi mitte kunagises komparteis. Mõnedel asutajatel olid eelnevalt erakondlikud kogemused, küll Reformi- ja Keskerakonnas. Aga oli algatajaid, kes olid olnud Rahvaliidus ja IRLs. Asutati mittetulundusühing MTÜ REAG (Rohelise erakonna algatusgrupp), valiti ka juhatus ja see asus tööle. Varsti kuulutati välja erakonna asutamiskoosolek Tallinnas. Moodustati valitavad kogud, lepiti kokku põhilised erakondlikud toimimised ja asuti üles ehitama erakonna struktuuri. Erakonda Eestimaa Rohelised saatis edu ja selle tulemusena valiti 2007. aastal Riigikokku 6 liiget.
Tuleb lausa kangelasteks pidada inimesi, kes riskisid oma varaga, et võtta pangast laenu kampaania läbiviimiseks, et erakond jõuaks Riigikogusse. Veel praegu võib hirmuga mõelda sellele, mis saanuks siis, kui liikmed poleks Riigikokku pääsenud. Kõik juhatuse liikmed ei julgenud riskida ja neile ei saa pahaks panna.
Toimusid korralised üldkogud Leisis (2007), Rakveres (2008) ja Raplas (2009). Asutati mitmed ajalehed: Grüüne, Roheline Värav jms. Tekkis ka iseseisev väike ajaleht nimega Kortsleht, kus oli toimetuses nii erakonna liikmeid kui ka väljastpoolt erakonda tollane Äripäeva ajakirjanik Raul Veede.
Omapärase lisaproduktina hakkasid alati enne üldkogusid levima nimekirjad, kus pakuti välja, keda juhatusse valida. Meie poliitilist naiivsust ja oskamatust ilmestas seegi, et kui üks rühmitus levitas oma nimekirja, siis pidid teised kohe kindlasti oma koostama ja samuti levitama. Leisi üldkogul liikus vähemalt neli sellist nimekirja. Naiivsuse ja rumaluse kehastuseks võib lugeda sedagi, et Leisis valitud pikast juhatuse nimekirjast mõned käisid mõned vaid neli korda aasta jooksul koosolekul. Siinkohal võib väita, et esimene tegevusaasta oli oluline ja sel perioodil oleks tulnud reglementeerida sisekord ja luua vastav dokumentatsioon. Kahjuks pole meil korralikke alusdokumente veel isegi täna. Ei saa jätta mainimata, et vaidlemist oli ka alguses palju ning liiga palju „auru", st. energiat kulutati mõttetult ja mõttetutele asjadele. See oli murdemoment, kus oleks tulnud erakonna struktuuri koostamine lõpule viia. Kuid enamusele meeldis rääkida ja suuliselt otsustada, reglementeerimine jäi tahaplaanile. Võib ju väita, et alati on kiire olnud (võimalus minna Reformierakonnaga koalitsiooni ja valitsusse jmt.), kuid kiire on alati. Ilmselt vajanuksime väga tugevat peasekretäri, kuid meil polnud üldse.
Imelikud lood hakkasid juhtuma erakonnas enne Rakvere üldkogu 2008. aasta kevadel, kui esmakordselt väike kokkuleppeline rühm inimesi, mis suures osas kattus Kortslehe toimetusega, otsustas saada valituks erinevatesse valitavatesse kogudesse. Selleks tehti ühispöördumine nimega „Meie teeme teisiti". Ühispöördumisele kirjutati alla kokkuleppeliselt. Esmakordselt tekkis „Meie" . Nende lootused ka täitusid: neist valiti liikmelisse juhatusse 6 ja 5 liikmelisse aukohtusse 2. Eriline oli aga vahetult pärast Rakvere üldkogu see, et Postimehele edastati kokkuleppimatult moonutatud infot roheliste tülitsemisest Rakvere üldkogul. Mingit eriti vastandumist programmi ja põhikirja arutelul tegelikult polnud. Oli vaid pikaks veninud üldkogu, üsna rahulik ja eriti meedia huvi ei pälvinudki.
Juhatus asus tööle ja järgnevad otsused võeti vastu praktiliselt konsensuslikult.
EER juhatus töötas mitme eestkõnelejaga, kõik juhatuse koosolekud olid avatud kõigile erakonna liikmetele, kõik dokumendid, seal hulgas ka lepingud ja arved olid liikmetele tutvumiseks EER büroos. Toimkondade moodustamine oli vaba. On olemas Head Tavad , igasugused kokkuleppelised reglemendid. EER rahalised vahendid on väga väikesed. Rahaline korraldus oli selline, et juhatuse liikmed arveldamisõigust ei oma, arvete vaatamisega tegeles juhatusest rahaliste küsimuste eest vastutaja. Juhatuse liikmed vastutasid lepinguliselt ka liikmete isikuandmete eest.
Alates 2009 märtsis ilmnesid erinevad huvid, mis polnud seotud erakonna programmiga, põhikirjaga või reglementidega. Kaks juhatuse liiget O. Köstner ja M. Sarv läksid ilma igasuguse juhatuse otsuseta ja nõusolekuta Hansapanka ja vormistasid endale arvete jälgimise ja ülekannete sooritamise õiguse. Pangalepingut büroosse ei toodud. Asi tuli ilmsiks kuu aega hiljem. Toimus erakorraline juhatuse koosolek koos aukohtu esindajatega, esitati taotlus aukohtule selle teo aruteluks. Siseolukord hakkas halvenema.
Väike rühm, ka mõningal määral „Meie"st laiendatud, moodustas kinnise vestluslisti Roheline IDU, kuhu vaid valitud liikmed sai kasutajateks, soovimatud aga juurde ei pääsenud, Algas sisemine ja kinnine kihutustöö, mille tulemuseks oli Rapla üldkogul esitatud „Meie" valitavate kogude kandidaadid. Mõned IDU liikmed nimetavad seda Jalaka nimekirjaks. Vahendiks ülekaalu saavutamiseks oli IDUst välja jäänud liikmete halvustamine ja vastandamine, peamiselt isiklikku laadi. IDU pole esitanud programmilisi parandusi ega uusi ideid, täielikult puudub visioon erakonna tulevikust. IDU rühm on teistele erakonna liikmetele anonüümne. Rühmitust võib nimetada, kui soovite, varjatuks, kelle eesmärgid on avalikustamata. Alles viimastel päevadel on hakatud esitama dokumentide toorikuid, ilmselt siis selleks, et erakonna lihtliikmetele oma asjalikkust tõendada, sest muidu ei oleks midagi ette näidata. Väga hea ja osava ettevalmistuse tõttu õnnestus IDUl juhatada Rapla üldkogu ja saada ka enamus juhatuses. Aukohtus enamust ei saavutatud. Rapla üldkogu tulemustes ei olnud algul midagi erilist, pole oluline, millised isikud on juhatuse liikmed, kui nad ajavad asja erakonnale vajalikus suunas. Halb oli, et Rapla üldkogul ei toimunud diskussiooni, samuti vajanuks kvoorumi nõue ja volitamise kaotamise võimalus eelnevat läbiarutamist, analüüsi ja ka teatud mõttes konsensust, sest vaadeldes praegust olukorda, on mõlemal variandil mitmeid negatiivseid külgi ning vaid elu näitab, mis oleks võinud õige olla. Ehk oleks tulnud juba pea aasta tagasi leida selles küsimuses midagi kompromissi taolist, sest oleme liiga rohelised, st. algajad, et otsustada, mis võib meile olla parim. Jääb mulje, et mitmed otsused, olgu millegi allesjätmine või kaotamine, on tehtud võimuhaaramise aspektist vaadatuna. Roheline IDU on sõna otseses mõttes tegutsenud „riigikukutamise" vaimus. Tõendamiseks piisab eelpool mainitud paarist näitest, sest „jäämägi" on aukohtule varjatud, me saame infot avalikest allikatest, kuid varjatud infot ei peagi aukohus hankima. Raplas võimu saavutanud tiib oli põhjalikult võitu ette valmistanud, kasutades samu meetodeid, mille vastu nad varem protestisid ja võitlesid.
Kõigil, kes pole rahul, on õigus protestida ning vaidlustada saab kohtus.
Üldkogu otsuste peale peab protesti päevakorra punkti suhtes esitama kirjalikult ja nõudma selle kandmist protokolli koheselt. Aukohtule jäänud mulje kohaselt ei olnud väsimuse ja tüdimuse, samuti teatud segaduse ning lõpuosas domineerimise õhkkonnas võimalik seda praktikas teha. Kuigi, oleks pidanud...
Pärast Raplat hakkas IDU oma palet näitama. Ehkki juhatusse tuli uusi liikmeid ainult 4., oli Rapla juhatuse ainuke mure omade, ilmselt siis IDU liikmete, kaitsmine, endise juhatuse otsuste tühistamine ja kallutatud info edastamine meediale. Selleks võeti kasutusele tinglik mõiste „Strandbergi pooldajate leer" ning alustati eesmärkide elluviimist. Kogu tegevust saadab demagoogia teemal „uus demokraatia". Mis seos on tegelikul demokraatial kinnise anonüümse rühmaga? Üks Rapla juhatuse esimesi otsuseid oli taastada T. Ellakvere liikmelisus. T. Ellakvere püüdis nurjata EER korraldatud otsedemokraatia konverentsi Tartus, soovitades prof. M. Lauristinil sellel konverentsil mitte esineda. Nii olid uued demokraadid demokraatiaalase konverentsi vastu. Kiiresti otsustati võtta tagasi taotlus O. Köstneri ja M. Sarve vastu EER aukohtust. Erakonna rahaline korraldus muutus liikmetele tundmatuks. Kas demokraatia soodustab rahalist isetegevust? Vaevalt küll.
Pärast Raplat kogunes kiiresti 150 inimest erakorralise üldkoosoleku kokkukutsumiseks, kuid A. Murdvee jõudis esitada hagi Rapla üldkogu vastu Harju Maakohtusse. Juhatuses algas nõiajaht oletatavate korraldajatele. Kuna aukohtu esinaisena on U. Madar juhatuse listis, siis võib ta kinnitada, et pärast Raplat oli selle listi kirjade ja mõttevahetuste lugemine täiesti talumatu. EER jutulistis korrati seda valitud sõimu. Eriti räigeks muutus jutulist pärast Harjumaa kohtuga kokkuleppe saavutamist kohtuväliselt. Kohtumäärusega ennistati Rakveres valitud juhatus. Lendama hakkasid sellised sõnad, nagu „sulid, petised, kaabakad". Kallutatud ja vahel ka vale info edastamine meediasse jätkus. Viljandis tegi Rapla juhatus ka esimese salajase ja kinnise koosoleku. Kas see on siis ka demokraatia ilming? Siit võib järeldada ainult üht - võtta võim vahendeid valimata.
Aukohtu nimel võib öelda ka seda, teatud eetiline piir oli ületatud mõlemalt poolt. Aukohus ei taha siin leida hetke ja esimest käetõstjat, millest lahvatas tüli, mida pole suudetud summutada. Ei hakka nimetama nimesid ega sündmusi, mis lubaksid nimetatut hinnata, kuid kindlasti pole eetiline suur lärm, surveavaldused ja massiline kirjutamine, et süüdi oli Strandbergi leer.
Olukorra stabiliseerimiseks kutsus taastatud Rakvere juhatus koos aukohtuga kokku ühise Rapla ja Rakvere koosseisude koosoleku, millele Raplas valitud ei reageerinud ja loomulikult kohale ei tulnud. See kordus kaks korda. Mingit soovi IDUlastel kokkuleppeid teha ei ole ilmnenud tänaseni.
Sellises seisus otsustati raske südamega arvata EER liikmete hulgast välja 20 EER nimekirjas olnud erakonnale vastutegevust arendavat IDUlast. Kindlasti on väljaarvamine ebameeldiv, kuid kahjuks paratamatu, kui inimesed seavad oma huvid esikohale ja välistavad täielikult leppimise ja arutelu. Ignoreeriti kõike ja kõikjal, mida pakuti lahendamiseks.
Lõpetuseks veel ühest IDU liikmete valest. Rakvere aukohtu liikmeskonnast loobus tööst osa võtmast kirjalikult Juta Luts (teatas meili teel), Olev Leesmend ei vastanud ette nähtud aja jooksul. Ta teatas ebamääraselt alles siis, kui aukohus oli otsustanud jätkata kolmekesi, sest ka Raplas valitud aukohtu liikmed loobusid. Seega polnud aukohus kerges olukorras ning kogu erakonna pilgud püsisid meil, kuid mõistmist oli vähe. Intuitiivselt jäi mulje, et lausa oodati IDU liikmeskonnaga ühinemist, väitega, kui tahate ausaks jääda.
Aukohus pidi säilitama suhtelist neutraalsust. Selle näiteks on ka see, et V. Redpap pole peale Rapla üldkogu kordagi suhelnud M. Srandbergiga. Küll on talle helistanud mitmel korral IDU liikmed ja rääkinud kaheldava väärtuse ja sisuga juttu. Ehk on see olnud „moosimine"? Võib olla ka mitte...
Niisugusena näevad aukohtu liikmed sündmusi. Tegelikult püüti Erakonnas Eestimaa Rohelised takistada „tagatoa" tekkimist. Roheline maailmavaade on ja jääb, selles pole kahtlust. EER on kindlasti oma valijaskond ja kahju oleks, kui nad enam valimas ei käiks. Oma tegevuse ja käitumisega oleme peletanud eemale palju arukaid inimesi.
Kui riigi ees seisavad sellised suured probleemid, nagu prognoosimatu töötute hulk, siis on probleemide lahendamiseks vaja kõiki erakondi, nende heatahtlikku koostööd ja ka iga väikse erakonna asjalikud ideed võivad osutuda tänuväärseteks panuseks.
Urve Madar, EER aukohtu liige 2006. aastast, kõigist üldkoosolekutest osa võtnud
Vladimir Redpap, EER aukohtu liige 2008. ja 2009. aastal
