Pühapäeval, 4. detsembril 2016 tulid Grete ja Marek Jürioja parajasti Shanghaist. Olid Kopenhaageni lennuväljal, kui mobiil helises ja poeg ärevalt teatas: Ona silm on paistes ja verine. Ei söö, ei tule kuudist välja. Midagi hullu on lahti!

Kell 11 õhtul jõudis pererahvas koju ja esmaspäeva hommikul läks Marek koeraga Laulu tänavale loomakliinikusse.

Tohtrid ütlesid, et kui halvemaks läheb, siis kohe loomade kiirabisse ning kirjutasid antibiootikume ja silmatilku.

Kaks päeva hiljem viidigi Ona loomakiirabisse.

„Koer oli jõuetu ja ei võtnud jalgugi alla. Arstid panid talle ruttu tilguti, kartsid, et muidu läheb käest ära.

Pärast lõunat läksin vaatama, peaarst ütles, et helista abikaasale, las ta vaatab, kas aias on roosasid helbeid maas. Mõne minuti pärast mees helistas, et terve hoov on roosasid helbeid täis. Koera väljaheidetes, okses, niisama.

Peaarst oli raviplaani rajanudki rotimürgi vastaseks raviks.“

Lemmikloomakliinikus käis samal nädalal ka Jüriojade teine koer, berni alpi karjakoer Loora. Tal tuvastati ühe hüübivusnäitaja taseme tõus.

„Samuti rotimürgist?“

„Võimalik.“

Laupäeval (10. detsembril) läks Grete välja Loorat pissitama ja leidis aia äärest hunniku pudrutaolist massi, mis oli mürgihelbeid täis. Jüriojad helistasid politseisse, uurimisrühm tuli kohale ja võttis pudruhunniku kaasa.

Jüriojadel on aias videokaamerad. Salvestistelt on näha, et 30. novembrist kuni 2. detsembrini käis naabrimees Vello Kruus korduvalt Jüri­ojade aia juures.

Seisatas. Toimetas midagi. Ja järgmises kaadris hakkasid Jürioja­de koerad aia ääres midagi sööma.

« Avalehele206 Kommentaari