Ega Eesti uudiste tarbija vist ise ei oskakski öelda, milles õieti peaks seisnema kohtupidamise avalikkus ja kes seda peab tagama – ajakirjandus, kohtusüsteemi avalike suhete töötajad või kohtunikud ise?

Seni oleks kohtuotsuste arutamiseks nagu kaks avalikkust: laiem (portaalid, lehed, „Aktuaalne kaamera“) avalikkus, kuhu kohtunikud eksivad haruharva. Ja teine avalikkus, mida Jürgen Habermas nimetas „salongiavalikkuseks“ ja kohtunik Leo Kunman kirjeldas kui kohtunike ja prokuröride ühiseid kohvikuid ja koridore. Selles kitsamas „salongis“ siis arutlevad eesti rahva juristid pädevalt ka abstraktse õigluse teemal, ainult et ei jaga oma järeldusi kahjuks avalikkusega.

Ajakirjandus aga januneb kohtunike kogemusele tuginevate moraalinorme kinnitavate ja taasloovate üldistuste järele. Allpool kirjeldan kirjastaja pilku appi võttes, kuidas ajakirjandus vormib oma tegelikkusekajastust järjest rohkem kohtumenetluse struktuuri järgi, jättes juba tühimikud sinna, kuhu kuuluks kohtuniku monoloog otsuse põhjendamiseks ning seadusesse kirjutatud „kohtuniku sisetunde“ avamiseks.

Avalehele
11 Kommentaari