Kas või kivist vesi välja…
Kaks nädalat tagasi
Torm veeklaasis. Miks see Linnateatri esietendus veebruari lõpust märtsi keskele lükati? Mis seal toimub? Midagi peab ju valesti olema! Tulge te jah rääkima "tehnilistest põhjustest" ja rahvusvahelise meeskonna – kunstnik Andris Freibergs (Riia), kostüümikunstnik Kristine Pasternaka (Riia) valguskunstnik Kevin Wyn-Jones (Stockholm) – komplitseeritud koordineerimisest… Küllap ikka Nüganen jäi hätta!
Aga mis siis sellest nii väga on, kui jäigi ajahätta ja ei tahtnud maksimalistina, nagu teda kõik tunnevad, pooltoore lavastusega vaataja ette tulla? Teatril on oma ajaarvamine, ja ons kvaliteedi nõudmine nii suur patt? Kui meenutada, siis ka Adolf Šapiro, Noorsoo- ja Linnateatri sage külalislavastaja, lükkas kunagi "Kolmekrossiooperi" esietenduse edasi. Ikka samadel põhjustel. Räigelt kalkuleerivas maailmas mõjuvad niisugused "loomingulised žestid" mõistagi ärritavalt.
12. märtsil 2006 sündis siis… teatrisündmus. "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4" jõudis Põrgulavale, vaataja ette. Ja vaataja oli oimetu. Piilus arglikult, ehteestlaslikult emotsioone varjates enda ümber, et kas kõrvalistuja tõesti taskuräti järele ei haara…Aga ei, juba ta kohmitsebki… Õnneks!
Vaheajal olid vestlused tiined ülevoolavatest kommentaaridest – "nii meie aja lugu", "nii kaasaegne". Kes aimas Köögertali (Rain Simmul) kujus Sõõrumaad, kes teisi üldtuntud Kroonika kangelasi. Nüganeni võttestik, kuidas Tammsaare hääl konkreetse aja vaimse situatsiooniga kaasa kõlksuma panna, on nüansipeen, kuid torkab seda teravamalt. Või siis teisiti sõnastades: igas loos on ivake igavikulist, seda tuleb osata võimendada, ja ülejäänu on juba vaataja silmades. Lavastaja enda sõnul on Karini ja Indreku lugu Mehest ja Naisest, kes nagu koer ja kass peavad elama ühes kuudis. Ümber kuudi aga klähvib kiimas kari.
Rein Veidemann juba aplodeeris Postimehes Nüganeni andesügavusele ning Linnateateri näitetrupi suurepärastele osatäitmistele (Hele Kõre Karin, Indrek Sammuli Indrek, Piret Kalda Kitty, Eero Ermeli Rönee jpt). Juba eelmine suur õnnestumine ("Tõde ja õigus. Teine osa") Nüganeni vahepeal kahvatuma kippunud lavastuste reas tõestas, et kriis on möödas.
Teatriaasta puhul peetud vestluses Kalju Komissaroviga – 13. lennu õpetaja, kolleegi ja eelkäijaga Noorsooteatri peanäitejuhi rollis – käib Nüganen välja järgmise mõtte. "Niisamuti, nagu ta (teater – toim.) pidi aitama inimestel nõukogude sotsialismi tingimustes aru saada ja vahet teha tõe ja vale, väärtuste ja väärtusetuse vahel, nii peaks teater ka praegu sellega tegelema." Sellest veendumusest kantuna need Tammsaare-pärlid ka sündisid. Iseasi muidugi, kas ja kuidas teater seda vahetegemist siis õpetama peab.
Helistan Kalju "Koma" Komissarovile (Elmo Nüganeni telefonist vastab jätkuvalt kaunis naishääl et "telefon, millele te helistate, on välja lülitatud…" jne) ja uurin, kuidas ta "Panso mantlipärijaks" tituleeritud kolleegile kaasa elab. Legend liigub, et just õpetaja Koma olla omal ajal Nüganenile lausunud: "Sinule, poiss, ma diplomit enne kätte ei anna, kui sa oled lavastanud."
Ja lavastaski, ei rohkem ega vähem kui Shakespeare’i B> "Tõrksa taltsutuse", mis oli sündmus omas ajas. Jõuline ja elus lavastus, kus mängis end lahti ja säravaks Rain Simmul, keda Nüganen usaldas. Komissarovil on selge seisukoht – kaasasündinud andeid on meil kõigil, aga nende realiseerimiseks tuleb metsikult vaeva näha, mitte esimesel võimalusel kurta, kuidas kriitik ei mõista või valitsus on vale. Ja Nüganen töötab nagu hull, piinates ennast ja teisi, "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4" läheb ajalukku oma kuni 20tunniste proovidega. "Ilma tõsise tööta on võimatu saavutada seda, mida Elmo on teinud. Teha pärast minu juubelilt linna tagasi sõitmist 20 tundi jutti proovi, piinata ennast ja teisi. Ning sellest sünnib kvaliteet ja näitlejad kannatavad välja... Ainult Elmo saab sellega hakkama. Küllalt palju on neid, kes üritavad olla perfektsionistid, rikkudes sellega eneste ja teiste elu, jõudes eikuhugi. Elmo piinab ennast ja teisi, ja tulemuslikult," nendib Komissarov mõtlikult.
See tammsaarelik, õigemini Skandinaavia suurtelt meistritelt, nagu Ibsen või Lagerlöf, laenatud usk töö lunastavasse toimesse iseloomustab ka Nüganeni ennast. Ta on andekas ja kiire mõtlemisega mees, tõeline tööhull, kes ei talu poolikut sooritust ega aeglase vinnaga hoovõttu. Teater kui kollektiivne looming seisneb väga erinevate inimeste oma tahtele allutamises. Üksi rassimine ei tuleks kõne alla, tuleb sütitada. See seltskond, kes jäi (Nüganen tühjendas toonase, 1992. aastal Rudolf Allaberdilt päranduseks saadud Noorsooteatri truppi tugevalt), usub ja töötab kaasa. Ta ei varjagi, et küll see kunagine vallandamine bumerangina tagasi tuleb. Aga niipea ta vabakutseliseks ei kipu, sest see oleks "vastutustundetu". "Ma arvan, et paljud inimesed võtaksid seda reetmisena," tunnistab ta sealsamas Komissaroviga peetud vestluses.
Hiljuti Linnateatri juubeli puhul eetris olnud saatest käis tihti läbi "diktaatori" sõna. Komissarov arvab, et ilma ei saakski: "Mõnele tuleb sõna otseses mõttes jalaga tagumikku anda, kui ta purjuspäi proovi ilmub, aga teist jälle põlvili paluda… See pole parlament, kus võib aasta otsa mitte midagi teha ja mitte kuhugi jõuda."
Aga mille nimel Nüganen tuuseldab? "See teadmine, et oled omalt poolt kõik teinud ja öelnud, ei ole käed taskus istunud, see ongi tasu," arvab Komissarov.
Romantikuks ja idealistiks tembeldatud Nüganeni viimases lavastuses on huumor kibedam ja kraadi võrra kangem. Palju ei puudu, et võiks isegi sõna küüniline kasutusele võtta. "Mehe juttudesse on viimasel ajal jah siginenud algused nagu "Nüüd, vanema ja kogenenumana…". Eks ta ole seda eluteatrit juba piisavalt kõrvalt näinud ka," arvab kolleeg.
Kui nüüd hüpe ajas tagasi teha ja huumori algetesse kaevuda, siis eks Nüganeni esimene geeniusetemp oli Ugalas, "Armastus kolme apelsini vastu", commedia dell’arte taassünd 400 aastat hiljem, Eestimaa kaamoses. Siiani pole selge, kas võti peitus selles, et Nüganen on samavõrra andekas näitleja kui lavastaja – igal juhul oskas ta sellele žanrile läheneda nii, nagu ta ajalooliselt mõeldud oli. Klassikaline näitlejateater, kus kõik oli üles ehitatud näitlejameisterlikkusele, improvisatsioonile ja huumorile.
Mida aeg edasi, seda tuntavamaks on muutunud Vene psühhologismi ja Saksa teatrikoolkonna mõjud. Adolf Šapiro peab Nüganeni Panso järeltulijaks ennekõike töölaadi poolest: kompromissitus, sentimentaalsuse puudumine ja peen huumor. Hiljuti Eestit väisanud Oleg Tabakov kiitis Nüganeni kui "emotsionaalset Eesti lavastajat". Mees ajab oma vagu. Kirjutaksin siia veel rea Tammsaare "Tõe ja õiguse" esimesest osast, aga see oleks juba liiga ilmne. Uskuge mind, te teate, mis lause see on.
Esietenduse ajal sahistab Nüganen pimedusse peitunult, lambiga pliiatsiga kirglikult kirjutada. Kõik need neli ja pool tundi. Töö ei ole kaugeltki veel lõppenud…
Uue filmi ootel
Eesti Filmi Sihtasutuses on ootel arendustoetuse taotlus Jaan Krossi "Doktori õpilasele". Lavastajana kirjas Elmo Nüganen, filmi tootjaks taas, nagu "Nimed marmortahvlil" puhulgi, Taska Productions. Stsenaarium valmib Kris Taska ja Nüganeni koostöös käesoleva aasta augustikuus. Filmi eelarve on 16 474 150 krooni.
Lühisünopsis:
Aasta on 1558. Karm talv. Ordu on nõrk, raad on segaduses, Ivan Julm ähvardab sõjaga, maarahvas kipub mässama ja rootslane tahab ka veel käppa peale panna. Noor eestlasest linnapoiss Balthasar satub kooli kõrvalt salapärase ja rikka doktori teenistusse. Kuid doktor ei vaja tema teeneid ravimiseks, vaid spioneerimiseks.
Balthasar kõigub raskete valikute ja eluohtlike seikluste vahel ning kogu see aeg pitsitab ta südant armastus doktori kaunitarist noore kaasa vastu. Mis on õige valik eestlastele ja mis kahele armastajale ja kas seda ühest valikut üldse ongi, selgub alles selle aina tänapäevasemaid paralleele tekitava filmi lõpuminutitel.
