Kui esimene kord vajati Borati-nimelise tegelase abi, siis nüüd suudeti omaenda jõududega hakkama saada.

Kasahstani asjadest rääkides tuleb kasutada klassikalist nendingut, et see riik on meile ühtaegu nii kauge kui ka lähedane. Kaugust ei pea seletama – geograafiliselt ja komberuumiliselt on see hoopis teine maailm. Lähedus on aga mitut moodi tajutav. Hiina silmis oleme kõik väikesed vennad. Merealune tunnel Soome lahe kallaste ühendamiseks või Euraasia mõlemat serva siduva uue Siiditee ehitamine – meil kõigil on oma koht Hiina globaalsetes plaanides.

Kasahstanil on see muidugi olulisem. Suure pindala ning hõreda asustusega riik asub Venemaa ja Hiina vahel, olles olnud tähtis juba eelmise siiditee käigushoidmise ajal. Lühidalt öeldes oli Suur Siiditee transpordivõrgustik, mida mööda toimetati kaupu Ida-Aasiast Vahemere piirkonda juba antiikajal. Nüüd on hiinlastel plaanis seda korrata, aga 21. sajandi mastaapsusega. Tuhanded kilomeetrid kiirteid, raudteid, sadamaid. See polnud vanasti ega ole praegugi üksainuke maantee, pigem teedevõrk. Kuid nüüdsel ajal on selle mahamärkimisel teatud piirangud. Näiteks pole mõtet planeerida midagi läbi Afganistani ega Tadžikistani, sest seal on poliitilised olud liiga ebastabiilsed. Üldse on Kesk- Aasia valitsustega lood keerulised. Pole selge, kuidas seal võim vanalt valitsejalt uuele üle antakse.

Aserbaidžaanil – Siiditee olulisel lülil Kaspia mere läänekaldal – on see lahendatud selgelt ja lihtsalt. Juba Nõukogude ajal kõrgetel võimupostidel olnud Heidar Alijev sai 1993. aastal presidendiks ja andis 2003. aastal võimu üle oma pojale Ilhamile, kelle kätes püsib presidendiamet seniajani. Ent vaadates Kaspiast itta jäävat Usbekistani (samuti Siiditee riik), siis seal on asjad kuidagi ebamäärased. Riigi pikaaegne president Islam Karimov oli aastatel 1989–2016 kindlalt võimul, aga pärast tema surma pukki tulnud uus mees hakkas vana peremehe perekonda või klanni kõrvale tõrjuma. Karimovi tütar Gulnora on praegu üldse vangis. Kuna ta pandi koduaresti 2014. aastal ehk isa eluajal, tekkis juba tollal põletav küsimus: mis pagan selles Kesk-Aasia riigis üldse toimub?

Kasahstanis seevastu ei tohi 19. märtsil ametlikult presidendiametist loobunud Nursultan Nazarbajevi plaani kohaselt mingeid ootamatusi juhtuda. Võim tuleb üle anda õigele inimesele ning pärast üleandmist ei tohi vana valitseja perekonnaga ega klanniga midagi halba juhtuda.

Probleem, mis seisab teravalt ka Venemaa presidendi Vladimir Putini ja Valgevene presidendi Aleksander Lukašenka ees. Kuidas minna ära, samal ajal jäädes paigale?

Avalehele
2 Kommentaari