15.02.2007, 00:00
Kasepää langenud puhkavad kõrvuti
Peipsiääre vanausuliste eestseisja võrdleb poliitikaajamist Tõnismäe mälestusmärgi ümber paadi kõigutamisega tormisel järvel.
Peipsi-äärse Kasepää küla lapsed
leidsid järves ulpimas sõduri laguneva surnukeha Punaarmee vormis.
Vene väed olid siis, 1941. aasta sõjasuvel juba taganenud.
Jevstolija Amelkinale, 90aastasele Kasepää elanikule, meenub nüüd, et surnukeha toimetati kaldale suure hobusesöögi ruhve abil.
Kes ta rahvuselt oli, ei hakanud keegi uurima, surnu maeti Kasepää vanausuliste kiriku aeda, aia nurka.
Aasta 1944 sõjasündmustes jäi Kasepää küla puutumata, aga küla servas puhkes siiski lahing. Üks Saksa armee sõdur hukkus.
Taganevad kaaslased sängitasid ta lahingupaika, pärast külaelanikud matsid ümber – kirikuaia nurka, sinna, kus juba puhkas teine soldat. Kes ta rahvuselt oli, ei teadnud keegi.
Mingit märki sellele matmispaigale ei pandud, aga hauaküngas oli ning kõik külas teadsid, kes selle all magavad.
Ära anda ei olnud kedagi
Nii möödus rohkem kui pool sajandit. Kui Andrei Sergin sai neli aastat tagasi Kasepää vanausuliste koguduse eestseisjaks, otsustas ta sellegi haua tähistada. Kõigil teistel on ristid, miks kahe sõduri kalm peab ilma tähiseta olema?
“Nad ilmselt ei kakle seal,” ütleb Andrei Sergin oma Peipsi-äärses kodus köögilaua taga istudes ning vaatab sügavalt ajakirjanikele silma.
“Senthaaval korjasime raha, üks Kallaste mees tegi kivi,” jätkab koguduse eestseisja juttu. Kivile sai venekeelne kiri: “Tundmatule sõdurile 1941–1945”.
Andrei Sergini isal Ivanil tuli aega teenida Saksa armees. Kui pärast sõda keegi selle asjaolu peale kõõrdi vaatama hakkas, sekkus Eesti laskurkorpuses teeninud külavanem.
“Oleme siin kõik omad, ära anda ei olnud kedagi,” ütleb Andrei Sergin otse võpatamapanevaid sõnu. “Elasime ja elame vaenuta.”
Tervelt 36 oli meid
Perenaine Aleksandra Grigorjevna teeb pliidi alla tuld, et keeta Peipsi haugist uhhaad.
Kõiki toite võib teha, aga hirsiputru ei või pereisa silmaotsastki näha, sest ta pidi aega teenima Nõukogude armees, Gorki oblastis 1965-1968, tsiviilkaitseväeosas. Hullemat paika ei saanudki olla, mägilased soovisid kohe esimesel päeval näidata, kes nad on.
“Kuid õnneks sattus meid sinna Gorki oblastisse tervelt 36 meest. Hoidsime hirmsasti kokku,” heldib Andrei Sergin.
“Kas need 36 olid kõik Peipsiääre mehed?” uurib ajakirjanik.
“Ei-ei,” raputab Andrei Sergin pead. “Igalt poolt Eestist. Tartust ja Tallinnast.”
Andrei poeg Andrei teenis 1996. aastal Eesti kaitseväes, töötas autojuhina Tallinnas staabi juures. Hirsipudrust ei olnud juttu. Puuviljad ja jogurtid.
Mündid sibulapeenras
Peame maitsva haugisüldi, praekala, tervisenapsid, uhhaataldrikud, pirukaliua, suhkrutoosi ja kruusid kuuma teega koomale nihutama, kui perenaine Aleksandra Grigorjevna puistab lauale oma varanduse.
Sibulapeenart läbi kaevates (vähemalt poole meetri sügavuselt peab kevadel maad harima) on perenaine leidnud kõige erinevamaid münte.
Leidub kolme lõviga Eesti ühesendine, Romanovite dünastia 300. aastapäeva auks välja antud münt, ratsaniku ja kolme krooniga Põhjasõja-eelne Rootsi raha, aga ka üks vähem kui kümne aasta vanune Norra kroon.
“Jah, külad olid Peipsi kaldal juba enne Peetrit,” kinnitab pereisa ning valab külaliste kruusid taas täis. “Jooge teed peale, kala peab ujuma.”
Sibulapeenar on välja andnud isegi ühe hõbesõrmuse. “Poegadel Sergeil ja Andreil pruudid on, aga ne mad ei taha sellist vana sõrmust,” räägib Aleksandra Grigorjevna.
President tuleb kirikusse
Heliseb telefon. Pereisa Andrei Ivanovitš selgitab kellelegi, et sel neljapäeval ei ole tal võimalik lapsi sõidutada, sest Kasepääle tuleb oma Jõgeva- ja Tartumaa ringsõidul president Toomas Hendrik Ilves.
Presidendil on plaanis ka Kasepää pühakotta minna, siis lauldakse vanu kirikulaule.
Aga reedel, siis küll ei ole midagi muud ees, räägib Andrei Sergin edasi. “Siis viime Kolkja lasteaia lapsed reega sõitma.”
Serginite hobuse nimi on Antju.
“Meie Antju on hea hobune, lapsed võivad talle kas või selga ronida, isegi koer Bim mängib temaga.”
Antju elab Serginitega ühe katuse all. Kui Antju hommikul enne kuut ühes tare otsas kabjaga koputab, ärkab peremees ning viib lastesõidutajale midagi nosida.
Meie tõuseme tänades lauast, et minna Kasepää kirikuaeda.
Paat võib ümber minna
Lapsed on seda paika hooldanud, ütleb Andrei Sergin, kui seisame noore kase all Kasepää mälestuskivi juures. Ja lisab: “Surnud ei ole kunagi milleski süüdi. Süüdi võivad olla ajad ja valitsused, ongi kõik.”
Mees lausub, et tal hing valutab. “Miks me kõigutame oma paati? See võib ümber minna. Aga nemad seal Tallinnas vaidlevad, poliitika... Sõdurid ja vaimulikud peavad säilmed ümber matma.”
Lund sajab mälestuskivile.
“Küsime enda käest, nende sõdurite asemel, las igaüks küsib enda käest, kus ta tahaks puhata,” paneb Kasepää kiriku eestseisja Andrei Sergin ette. Ja vastab, enda eest, kirkas talvehommikus ümberringi vaadates: vaikses kohas, mitte tee ääres, kus autod sõidavad.
Jevstolija Amelkinale, 90aastasele Kasepää elanikule, meenub nüüd, et surnukeha toimetati kaldale suure hobusesöögi ruhve abil.
Kes ta rahvuselt oli, ei hakanud keegi uurima, surnu maeti Kasepää vanausuliste kiriku aeda, aia nurka.
Aasta 1944 sõjasündmustes jäi Kasepää küla puutumata, aga küla servas puhkes siiski lahing. Üks Saksa armee sõdur hukkus.
Taganevad kaaslased sängitasid ta lahingupaika, pärast külaelanikud matsid ümber – kirikuaia nurka, sinna, kus juba puhkas teine soldat. Kes ta rahvuselt oli, ei teadnud keegi.
Mingit märki sellele matmispaigale ei pandud, aga hauaküngas oli ning kõik külas teadsid, kes selle all magavad.
Ära anda ei olnud kedagi
Nii möödus rohkem kui pool sajandit. Kui Andrei Sergin sai neli aastat tagasi Kasepää vanausuliste koguduse eestseisjaks, otsustas ta sellegi haua tähistada. Kõigil teistel on ristid, miks kahe sõduri kalm peab ilma tähiseta olema?
“Nad ilmselt ei kakle seal,” ütleb Andrei Sergin oma Peipsi-äärses kodus köögilaua taga istudes ning vaatab sügavalt ajakirjanikele silma.
“Senthaaval korjasime raha, üks Kallaste mees tegi kivi,” jätkab koguduse eestseisja juttu. Kivile sai venekeelne kiri: “Tundmatule sõdurile 1941–1945”.
Andrei Sergini isal Ivanil tuli aega teenida Saksa armees. Kui pärast sõda keegi selle asjaolu peale kõõrdi vaatama hakkas, sekkus Eesti laskurkorpuses teeninud külavanem.
“Oleme siin kõik omad, ära anda ei olnud kedagi,” ütleb Andrei Sergin otse võpatamapanevaid sõnu. “Elasime ja elame vaenuta.”
Tervelt 36 oli meid
Perenaine Aleksandra Grigorjevna teeb pliidi alla tuld, et keeta Peipsi haugist uhhaad.
Kõiki toite võib teha, aga hirsiputru ei või pereisa silmaotsastki näha, sest ta pidi aega teenima Nõukogude armees, Gorki oblastis 1965-1968, tsiviilkaitseväeosas. Hullemat paika ei saanudki olla, mägilased soovisid kohe esimesel päeval näidata, kes nad on.
“Kuid õnneks sattus meid sinna Gorki oblastisse tervelt 36 meest. Hoidsime hirmsasti kokku,” heldib Andrei Sergin.
“Kas need 36 olid kõik Peipsiääre mehed?” uurib ajakirjanik.
“Ei-ei,” raputab Andrei Sergin pead. “Igalt poolt Eestist. Tartust ja Tallinnast.”
Andrei poeg Andrei teenis 1996. aastal Eesti kaitseväes, töötas autojuhina Tallinnas staabi juures. Hirsipudrust ei olnud juttu. Puuviljad ja jogurtid.
Mündid sibulapeenras
Peame maitsva haugisüldi, praekala, tervisenapsid, uhhaataldrikud, pirukaliua, suhkrutoosi ja kruusid kuuma teega koomale nihutama, kui perenaine Aleksandra Grigorjevna puistab lauale oma varanduse.
Sibulapeenart läbi kaevates (vähemalt poole meetri sügavuselt peab kevadel maad harima) on perenaine leidnud kõige erinevamaid münte.
Leidub kolme lõviga Eesti ühesendine, Romanovite dünastia 300. aastapäeva auks välja antud münt, ratsaniku ja kolme krooniga Põhjasõja-eelne Rootsi raha, aga ka üks vähem kui kümne aasta vanune Norra kroon.
“Jah, külad olid Peipsi kaldal juba enne Peetrit,” kinnitab pereisa ning valab külaliste kruusid taas täis. “Jooge teed peale, kala peab ujuma.”
Sibulapeenar on välja andnud isegi ühe hõbesõrmuse. “Poegadel Sergeil ja Andreil pruudid on, aga ne mad ei taha sellist vana sõrmust,” räägib Aleksandra Grigorjevna.
President tuleb kirikusse
Heliseb telefon. Pereisa Andrei Ivanovitš selgitab kellelegi, et sel neljapäeval ei ole tal võimalik lapsi sõidutada, sest Kasepääle tuleb oma Jõgeva- ja Tartumaa ringsõidul president Toomas Hendrik Ilves.
Presidendil on plaanis ka Kasepää pühakotta minna, siis lauldakse vanu kirikulaule.
Aga reedel, siis küll ei ole midagi muud ees, räägib Andrei Sergin edasi. “Siis viime Kolkja lasteaia lapsed reega sõitma.”
Serginite hobuse nimi on Antju.
“Meie Antju on hea hobune, lapsed võivad talle kas või selga ronida, isegi koer Bim mängib temaga.”
Antju elab Serginitega ühe katuse all. Kui Antju hommikul enne kuut ühes tare otsas kabjaga koputab, ärkab peremees ning viib lastesõidutajale midagi nosida.
Meie tõuseme tänades lauast, et minna Kasepää kirikuaeda.
Paat võib ümber minna
Lapsed on seda paika hooldanud, ütleb Andrei Sergin, kui seisame noore kase all Kasepää mälestuskivi juures. Ja lisab: “Surnud ei ole kunagi milleski süüdi. Süüdi võivad olla ajad ja valitsused, ongi kõik.”
Mees lausub, et tal hing valutab. “Miks me kõigutame oma paati? See võib ümber minna. Aga nemad seal Tallinnas vaidlevad, poliitika... Sõdurid ja vaimulikud peavad säilmed ümber matma.”
Lund sajab mälestuskivile.
“Küsime enda käest, nende sõdurite asemel, las igaüks küsib enda käest, kus ta tahaks puhata,” paneb Kasepää kiriku eestseisja Andrei Sergin ette. Ja vastab, enda eest, kirkas talvehommikus ümberringi vaadates: vaikses kohas, mitte tee ääres, kus autod sõidavad.