Liviko on hea ettevõte, aga kahjuks ei järgita seal väikeaktsionäride huve.

Selline kiri saabus Ekspressi möödunud nädalal, kui trükkisime ära loo kriisist Tallinna Kaubamajas. Teatasime muuhulgas, et suuromanikud eesotsas
Jüri Käoga
võtavad Kaubamajalt raha, millal tahavad, ja annavad, millal tahavad. Neile on Kaubamaja nagu isiklik perefirma, mitte mitmesaja osanikuga avalik ettevõte.

Nüüd kurtis Liviko õnnetu väikeaktsionär, et Käo ja tema äripartnerid firmast NG Investeeringud käituvad viinavabrikus isegi jõhkramalt kui Kaubamajas.

Näiteks said suuromanikud tunamullu Livikost 39 miljonit krooni laenu. Viinavabrik omakorda nõudis laenamise eest 720 000 krooni intresse.

Näib igati normaalne.

Ent intressidega samas mahus oli ka konsultatsiooniarve, mille NG Investeeringud Livikole esitas.

Ehk kui intressitulu ja konsultatsioonikulu kokku liita, saame Liviko tuluks nulli. Või teistpidi: Käo ja sõbrad kasutasid viinavabriku pangaarvet sisuliselt tasuta.

Samamoodi teenisid mehed oma teiste firmade pealt. Näiteks jäätisetootja Balbiino maksis laenuintresse ja juhtimistasusid kokku 1,2 miljonit krooni. Kauplustele müügilette valmistav vabrik Kitman 1,3 miljonit krooni.

On see aus?

Jah, selline teguviis on läbi ja lõhki aus, kaitseb Tallinna Kaubamaja börsiteates suuromaniku huve. Kaubamaja finantsdirektor
Katrin Mühls
selgitab seal, et Kaubamaja ning Selverite keti pangaarved liideti juba aastaid tagasi NG Investeeringute pangaarvega.

Tegemist on nn kontsernikontoga, kuhu Kaubamaja kõrval kuuluvad Liviko, Balbiino, Kitman ja mitmed teised NG Investeeringute osalusega ettevõttete pangaarved.

Jüri Käole on kontsernikonto justkui taskupank. Kui mõnel tema ettevõttel on raha puudu ja teisel üle, siis ta lihtsalt liigutab summasid oma ettevõtete vahel.

Tänu kontsernikontole on NG Investeeringute rahavoogude juhtimine märksa paindlikum kui mõnes teises firmas. Laenuvõtmise tarve väheneb. Intressikulud kahanevad. Intressitulud kasvavad. Ülevaade kontserni seisust paraneb.

Paraku pole see ilus süsteem veatu. Nimelt ei leia ükski huviline Kaubamaja majandusaruannetest märkust, et firma on andnud oma pangaarve suuromanikule kasutada.

Majandusaruande lisas “tehingud seotud osapooltega” on küll ära toodud, et nõukogu liikme
Toomas Lumani
firma ehitas Pirita Selveri maksumusega ligi 19 miljonit krooni. Või et advokaat
Indrek Koolmeistri
büroo sai õigusabi eest 70 000 krooni, aga ei ühtki sõna NG Investeeringute ja kontsernikonto kohta.

Seda hoolimata tõigast, et Kaubamaja maksis NG Investeeringutele üle 800 000 krooni intresse.

Ehk osa Kaubamaja riskidest on aruandest välja jäänud.

Finantsdirektor Mühls püüab seda segadust pehmendada. Esiteks on firma sees kehtestatud piirang, et Kaubamaja võib kontsernikonto kaudu välja laenata kuni 15 miljonit krooni, mis on Kaubamaja bilansimahu ja käibe kõrval suht tühine summa. Teiseks olla Käo ettevõtted suurepärases seisus.

Ilmselt on see tõesti nii. Aga kui vaadata tagasi poole aasta taha, siis näeme, et pankurid ei tahtnud Käole ja tema sõpradele Eesti Raudtee erastamiseks sugugi laenu anda, sest projekt tundus neile liiga riskantne.

Kust siis mehed raha said? Kaubamaja nõukogu esimees
Andres Järving
tunnistab, et osa miljonitest võeti Kaubamaja arvelt, kontsernikonto kaudu, suuromaniku võimuga.

Risk on jätkuvalt olemas.