Kasiino jackpotiks urn poja tuhaga
Hasartmängur Rein (30) poos end 10. veebruari ööl Tallinna Siselinna kalmistul oma mängukire tagajärgede pärast üles. Rein oli mängusõltuvuses olnud kaheksa aastat, loopinud automaatidesse miljon krooni. Neli aastat tagasi kolis noormees Järvakandist Tallinna, et olla mänguautomaatidele ja oodatavale jackpotile veelgi lähemal. Siis purunes lõplikult ka tema vabaabielu.
Võitu aga Tallinnas ei tulnud, selle asemel on Reinu isa Anton Niinepuu (56) kodus praegu urn poja tuhaga, mille kaevurist isa maikuus Jõhvi kalmistule maha matab. Reinust jäi lisaks vanematele järele tütar Gloria (6), kes suurema osa oma elust ongi vainaisa-vanaema juures veetnud, sest lapse ema Ruth rügab kohalikus kaupluses iga päev varahommikust hilisõhtuni tööd teha.
Anton Niinepuu aga tahab oma poja tragöödiat avalikustada, et päästa kas või üksainus inimene kasniinosõltuvusest või sellesse sattumisest.
Millal te märkasite, et Reinu elus ei lähe kõik nii nagu peab? Et midagi on viltu?
Mänguautomaatidega hakkas ta mängima umbes kaheksa aastat tagasi, kuid varjas seda. Viie aasta eest aga hakkasin aru saama, et tal kulub millegipärast liiga palju raha.
Kuidas tema rahakulutamine teieni jõudis?
Ta hakkas seda minult küsima ühe ja teise asja ostmiseks. Aga tal oli kõrge palk, siin Järvakandi klaasivabrikus teenis ta vahetusmeistrina üle kümne tuhande krooni kuus. Ka oli ta kohaliku volikogu liige. Tal oleks ju võinud kõik olla. Pere, korter, auto. Lahtise peaga poiss oli, kõrge IQga.
Tavaliselt võtavad hasartmängurid igasuguseid laene, mida nad hiljem tasuda ei jõua.
Nojah, ta võttis pangalaene. Tema ühe Hansapanga laenu maksin lõpuks ise kinni, kadunud Maapangale ta jäigi võlgu. Siis tahtis arvutit osta, andsin 13 000. Ta mängis aga raha maha. Auto ostmiseks küsis raha. Mängis sellegi maha, liisis hoopis auto. Ei jaksanud liisingut tasuda, auto võeti käest.
No ja siis ta lõpuks ikkagi rääkis teile, et ta mängib?
Ta ise püüdis seda meie eest viimse hetkeni varjata. Aga jutud jõudsid meieni. Naine rääkis temaga, tahtis teda veel kogu aeg ravile saata. Rein oli aga kangekaelne ja keeldus.
Kas te ka oma poja psüühikas muutusi tajusite?
Ta ei hoolinud ju lähedastest enam midagi, isegi oma lapsest ei teinud välja. Gloria on praktiliselt imikueast peale meie juures, poja elukaaslane Ruth töötab aga pikad päevad poes müüjana. Ega seal palka palju ei maksta.
Elasite poja perega koos?
Nad elasid eraldi. Aga neli aastat tagasi pani Rein Tallinna lõikama. Ta ei jõudnud enam mängimise kõrvalt korterigi eest õieti maksta. Pereelu läks neil nässu. Tallinnas töötas ta kahe või kolme kohaga, raha viis aga kõik kasiinosse. Lõpuks ei maksnud enam alimentegi. Eks ta laenas pealinnaski, kuid enne minekut oli veel siin paljudelt võlgu võtnud, ei teagi kui palju seda kokku oli. Oma õelt laenas ja õemehelt ning teisteltki.
Ega nüüd võlausaldajad teilt takkajärele raha nõudmas ei käi?
Mind pole küll keegi tüüdanud. Aga tema lapse ema kardab siiani, et keegi võib tulla.
Ega Rein masendusest jooma ei hakanud?
Ei, ta ainult mängis. Ta nagu elaski selles maailmas kogu aeg. Enne seda, kui talt auto ära võeti, käisin ta garaažis ja leidsin sealt kaks kilekotitäit igasuguseid lotopileteid.
Nii et tema näol oli tegemist erakordse hasardivalmidusega. Aga mängurid hakkavad ju lõpuks ka oma kodunt ja lähedaste tagant asjugi varastama. Läks teilt midagi kaduma?
Ma tõin Soomest kuldketi, see läks kaduma...
Kus teie poeg enne Tallinnasse minekut mängimas käis?
90ndate keskel oli siin Järvakandis restoranis teisel korrusel kaks mänguautomaati üleval, eks ta vist sealt selle pisiku saigi. Hiljem käis ta autoga igal pool, Pärnus ja ka Tallinnas.
Kas ta ka teile või teie abikaasale mõne oma tuttava mänguri enesetapust rääkis?
Jah, abikaasale rääkis, et kaks sõpra on end üles poonud ja üks pidi olema teadmata kadunuks jäänud. Eks ta siis vist ka endaga nende järgi tegi...
Tähendab et poos end üles?
Jah.
Kus ta seda tegi?
Ta läks öösel Tallinna Siselinna kalmistule. See oli niimoodi, et ta sai Jürile töökoha ja läks kaks päeva varem linna. Emale aga ütles, et tal pole raha töölesõitmiseks ega elamiseks. Abikaasa siis korjas oma viimase pensioniraha 800 krooni kokku, lootis et ehk nüüd läheb kõik hästi. Aga Rein mängis selle vist kohe maha ja järgmisel päeval jäi veel bussis piletita sõidu eest vahele.
Uude töökohta ta enam sõita ei saanud, raha oli viimse sendini maha mängitud nagu alati. Ja eks ta siis läkski kalmistule ning poos end üles. Meile helistati politseist ja teatati poja surmast. Kahe päeva pärast helistati aga tema uuest töökohast ja küsiti, et miks poiss tööle ei tulnud.
Mis peaks kasiinodest saama? Kes peaks neid kontrollima?
Kasiinod tuleks ikka ära keelata, sest ainuüksi Järvakandis on koos minu pojaga juba kolm inimest endalt hasartmängude tagajärjel elu võtnud. Poeg rääkis, et viis Järvakandi inimest on täielikud kasiinosõltlased, 15 aga tühjendavad oma taskuid aeg-ajalt.
Tundsite neid teisi inimesi, kes Järvakandis vabasurma valisid?
Ühe perekonnanimi oli vist Shefer ja teise oma Pedriks (ansambli Kosmikud laulja ning Nukuteatri näitleja Taavi Pedriks läks vabasurma 21. detsembril 2000).
Läkitasite ka kohalikku ajalehte arvamusküljele kirjutise oma tunnetest ja mõtetest, mis teid poja kaotuse puhul tabasid. Millist vastukaja saite?
Inimesed on mõistvalt suhtunud, paljud on ise tulnud rääkima, et õieti tegid.
Ja seda intervjuud annate ka missioonitundest?
Kui ükski noor suudaks pärast mu intervjuud kasiinost hoiduda, täidaks see mu eesmärgi. Kuigi, jah, oma last ma enam tagasi ei saa. Lubati ju vali kord, vannuti isegi kirikus. Aga kus see kord nüüd on?
Mida ütleksite kasiinoomanikele?
Mul käisid peale poja surma küll peast igasugused mõtted läbi, kuidas neile kohutavalt kätte maksta. Aga nüüd mõtlen, et kui nende lapsed oleksid paljaks röövitud... Kui nemad peaksid oma vabasurma läinud lapse elutu keha juures leinama? Kas siis näiksid kasiinode miljonitesse ulatuvad kasumid nii ihaldusväärsed?
Aga kui inimene on juba sõltuvuses? Mida siis teha?
Minge kasiinost suure kaarega mööda, kuigi Tallinnas pole see enam vist mõeldav.
Pole küll. Siin on umbes 70 mängupõrgu saali. Aga kas te
suhtlete oma poja tragöödiaga seoses ka mõne teise sama
saatusega perega?
Ei suhtle, aga siin on tehases on üks
väga tugev mängur. Tunnen kohe tema pärast päris muret.
Olete 56, aga juba pensionil. Mis teiega juhtus?
Olin Tammiku kaevanduses 12 aastat kaevur ja hiljem töötasin siin Järvakandis klaasivabrikus, kus olid tohutu müra ja kuumus. Mul on tervisekahjustused topelt täis. Müra- ja kuumusekahjustused on tervisele jäljed jätnud.
Kui paljuga teie poeg siis mänguautomaatide ja lotode kaudu heategevust, kultuuri ja sporti ning kasiino- ja lotokasumit enne oma surma suutis toetada?
Minu, pensionäri raha läks 100 000, kokku aga arvan, et tal kulus miljoni ringis kindlasti ära.
Kuhu teie poeg on maetud?
Tema tuhk on praegu urniga minu juures kodus. Maikuus lähen Ida-Virumaale ja matan ta Jõhvi kalmistule maha.
* * *
Tahaksin Anton Niinepuu käest veel küsida, et miks ta ikkagi pojale raha andis, kui oli niigi teada, kuhu see läheb. Aga ma ei küsi. Sest tean, et lootus sureb viimasena. Nii nagu lootis vabasurma läinud Rein Niinepuu viimse hetkeni oma suurt kasiinovõitu, nii lootsid ka tema vanemad teda rahaga abistades, et ehk nüüd leiab poeg endas jõudu ja usku ilma mängupõrguteta elada. Ja lõppude lõpuks jääb oma laps ikkagi oma lapseks. Olgu ta milline tahes. Selline on elu seadus.
Probleemne mängur üritab enesetappu
* Ajakirjandusest läbilipsanud andmetel võib Eestis olla kuni 25 000 hasartmängusõltlast; täpset arvu ei tea keegi.
* 43 kasiinosõltlast (42 meest ja 1 naine) vabatahtlikult uurinud ja nende tugiisik Kersti Tuisk ütleb, et 18 tema “hoolealustest” on mõelnud enesetapule, kaheksa on üritanud enesetappu, kaks aga on endalt elu võtnud.
* Kui palju inimesi Eestis endalt kasiinoprobleemide tõttu elu võtab, pole samuti keegi kokku arvutanud. Ise tean kümmet juhtumit, kus sõltlased on vabasurma läinud.
* Hasartmängureid on kaht tüüpi, probleemidega ja probleemideta. Viimased mängivad, kuid suudavad piiri pidada (laristavad maha teatud summa või kui saavad võidu, lahkuvad kohe mängupõrgust).
* Probleemne mängur ei suuda mängimisel piiri pidada, laostab end materiaalselt ja moraalselt mõne aastaga, tõmmates murede ja võlgade koormaga kaasa oma lähedased. Siis võib ka saabuda saatuslik kriis, kus ta end masendushoos tappa üritab ja mõnikord see kahjuks õnnestub.
* Kasiinosõltlaste enesetappe on kahesuguseid. Ühed lähevad välja kindla peale (poomine, mahalaskmine, kõrgelt alla hüppamine). Teised on kahevahel – nad nagu tahaksid siit ilmast lahkuda, valides nn aeglase enesetapu (alkohol, või alkohol ja tabletid). Paraku on ka viimaste seas ohvreid.
* Tallinnas Wismari haigla keldris käib pühapäeviti ja neljapäeviti koos anonüümsete mängurite AA-rühm, kuhu viimasel ajal lisandub üha uusi liikmeid.
* Esimesed arglikud sammud mängusõltuvuse eest hoiatamiseks on meil ka juba ette võetud. Kasiino Bally's ja City Casino paigaldasid oma ustele kolmnurksed hasartmängurluse eest hoiatavad sildid. Neil päevil nägi ilmavalgust infovoldik, mis sisaldab infot mängimise ohtudest, sõltuvusest ja abi saamise võimalustest ning MTÜ Hasartmängusõltlaste Liidu telefoninumbrit.
Mida peaks tegema hasartmängur, kes otsustab endalt elu võtta?
Kersti Tuisk (mängurite vabatahtlik tugiisik): "Ta peaks kõigepealt mõtlema, et viimast sammu jõuab alati astuda. Läbi mõelda kogu oma allesjäänud tutvusringkond - ehk on kellelegi oma murest rääkida või helistada kas või kriisiabisse. Aga tavaliselt inimesed ei tea neid numbreid. Halb on ka see, et usaldustelefon 126 ja eluliini ning kriisiabi telefonid ei tööta ööpäevaringselt ning esimesele saab helistada vaid lauatelefonilt."
Tamara Babitšev (Wismari haigla psühhiaater): "Reeglina on mängurid 100 protsenti depressiivsed ja seal polegi midagi rohkem uurida. Kui tekivad suitsiidimõtted, siis enesetapu ennetamiseks on kohe vaja pöörduda psühhiaatrilisele ravile. Depressioon on mängusõltlastel kas sekundaarne, s.t tingitud üha süvenevast kaosest, mille ta enda ümber ja lähedastele on tekitanud. Kuid on ka primaarseid juhtumeid, kus inimesel on juba depressioon. Tal on muud ühiskondlikud probleemid, pole raha või tööd ning ta läheb väljapääsu otsimiseks kasiinosse."
Leonhard Puksa (MTÜ Hasartmängusõltlaste Liit juhatuse liige): "Püüa elada üks päev korraga. See soovitus kõlab tobedalt, kuid ükski mure pole homme samasugune kui see oli täna. Inimene vahepeal mõtleb ja kaalub asju. Inimesse on tarvis sisendada usku ja veendumust, et on olemas väljapääs.
Sõltlaste suurim probleem on mittemõistmine. Keegi ei suuda aru saada, mis tema mõtetes toimub. Ka sõltlased vajavad arusaamist, mõistmist. Kui Rein oleks helistanud meie MTÜ telefonil 56354590, oleks ehk üks inimene veel elus olnud."
