Kass, Inessa, kass!

Mehe ettekujutus võrdõiguslikkusest;Areeni modernromaani IV osa

Internet on super! Internet on tänapäeval nagu telegramm enne Esimest maailmasõda! Nagu kirjamark üheksateistkümnendal sajandil! Nagu kirjatuvi Caesari ajal! Nagu maratonijooksja ennemeieaegses Kreekas! Igal normaalsel inimesel on tänapäeval meiliaadress, veel parem, kui mitu. Erineva korrespondentsi jaoks. Pruudi jaoks üks, äripartneri jaoks teine, sõprade jaoks kolmas, töö jaoks neljas. Või umbes nii. Vist peakski neljaga piirduma, arutles Jürgen päikesest palavaks köetud hotelli vestibüülis, toksides nimetissõrmega arvutisse password’i. Möödus mõni sekund, siis tuli netiühendusele elu sisse, arvuti nurrus nagu kohitsetud kodukass ja Jürgeni postkast avanes. Jürgen naeratas ja mudis heast meelest käsi – postkastis ootas kiri Arnolt. Ta luges:
“Nii et lõbutsed kõvasti, jah? Mina siin üritan müüa suguvõsa maad ja läheb vist õnneks, mingi kummaline paar, välismaa mehega eesti naine, kellel Lenini armukese eesnimi. See prantsuse armuke, tead küll, algas i-tähega… Että, että, loodan maa müügiga raha-asjad korda saada ja seejärel tahaks kah natuke ennast välismaal tuulutada. Sa otsi mulle siis Berliini coolimad kohad välja. Kas seal neegridiskosid ka on? Kus oled ise käind? Ja mis Nicolette? Tahan ka! Ja kas oled kuulnud, et meie uue välisministri hüüdnimi olevat “vene lits”? Hoia kõva, Arno.”
Jürgen neelatas. Arno meili lõpp oli liiga vulgaarne, ebameeldiva kõrvalmaiguga. Justkui Arno eeldaks, et tema, Jürgen, saab Berliinis millegi häbituga hakkama. Ega ta ometi ei aima, et … Jürgen ei mõelnud mõtet lõpuni. Hommikuti vaatas ta vannitoas pikalt peeglisse, tahtes olla kindel, et sealt vaatab talle vastu ikka tema ise. Endine, muutumatu, eneseteadlik. Mees, kes jätab mulje, et ta on endas alati kindel. Mees, kes ei esita ebameeldivaid küsimusi teistele ega sõpradele. Alates eilsest püüdis ta endale küsimusi esitada, aga ta ei suutnud peegelpildiga nii kaua tõtt vaadata, kuni esimene küsimus oleks paokil huulte vahelt sosinal väljunud. Enne hakkas ebamugav, kaenlaalused läksid higiseks. Jürgen pidi uuesti duši alla minema.
Kuid samas tundis ta arvuti taga midagi rõõmu taolist, sest sõbra äri edu ennustas lõppu Arno tüütutele rahalaenamistele. Kord kvartalis oli reegel. “Laena sõbrale ja saadki sõbrast lahti,” toonitas ka Angelo, kui Jürgen talle vahetevahel Arno kroonilist rahapuudust valgustas. Siin tundus Angelol küll õigus olevat.

Kuid Lenini prantsuse armuke! See sai olla vaid Inessa. Milline kokkusattumus! See on vast uudis. Õhtul pidi Inessa Berliini saabuma, nii et saab lähemalt kuulda. Ja välismaalane oli muidugi Franz. Keegi Nikolai pidi koos nendega tulema. Jürgen tahtis otsemaid Angelole helistada. Ta valis sõbra mobiilinumbri, kuid kuulis vaid metalset naishäält, kes ütles: “Keinen Anschluss unter diese Nummer.”
“Kurat, kus ta on?” Jürgen oli pigem pettunud kui vihane. Angelo oli hommikul läinud linna peale mingit Franzi vana tuttavat otsima, et see eestlaste auks peo organiseeriks, ja lubanud kaheks tagasi tulla. Sinnani oli veel paar tundi.
Aga mida kirjutada Arnole? Jürgenil oli veel kümme minutit aega. Kuidas ma kirjutan talle, et käisime homobaaris? Ja et ma nägin fistfucking’ut? Algul ühe, siis mõlema käega. Mingis keldrisopis oli keegi seotud Andrease ristile, jalas ainult kalifeed, näol gaasimask. Ühes pimedas käigus lakkus skinhead teise skinhead’i kõrgeid nöörsaapaid – Angelo teadis, et need olid DocMartensid –, samal ajal kui kolmas lakkujale pähe urineeris. Et ma tahtmatult erutusin, nähes nii palju musta läikivat nahka enda ümber, ja et naha lõhn tegi mind uimaseks, kuni ma selja vastu seina toetasin ja lihtsalt seisin ega teadnud, mida teha, ning äkki ilmus mu kõrvale kuidagi saatanlikult ja samas kuidagi ingellikult naeratav Angelo kahe õllepudeliga, me jõime vaikides ja kiiresti, ning Angelo tiris mu baarist tänavale värsket õhku hingama, nagu ta irvitades ütles, ent tagasi sisse me ei läinudki, sest Angelo tegi ettepaneku tõmmata mingisse diskoteeki, mille nimi oli Džungel ja mis oli Michel Foucault’ lemmikklubi Berliinis, ja ma ei saanud enne aru, kui juba sees olime, et see oli homodisko, aga klassikalise diskomuusikaga ning “Can’t Stop The Music” jooksis suurel videoekraanil, ma polnud seda filmi kunagi varem näinud, aga alati olin tahtnud ja nüüd ma nägin, kuigi koopia oli kehv ning “The Village People’i” liikmed tundusid nagu koduvideosse filmitud aeroobikatreenerid, ja mehi oli murdu, kes ei häbenenud teineteisega tantsida, ja siis me tantsisime Angeloga samuti vastastikku, kusjuures mulle tundus, et mingid vuntsidega tüübid justkui flirtisid meiega, aga Angelo ütles “take it easy” ja ma pühendusin ainult tantsule, silmad kinni, et keegi mu sisemusse ei näeks, et…

Äkki tegi arvuti plõks. Ekraanipilt kustus. Jürgen avas silmad ja vaatas kohmetult ringi. Eestist kaasavõetud kultuuriajakiri oli põlvedelt põrandale libisenud. Jürgen ja Angelo võtsid reisides alati ajakirju kaasa, lootuses neid pikaks veninud hommikusöökidel lugeda. Peamiselt luges küll Jürgen. Ükskord õppis ta lehte lugedes uue soomekeelse sõna. Nad olid kevadel kolmekesi – Jürgen, Angelo ja viimase tuttav literaat Emil – käinud Helsingis uut moodsa kunsti muuseumi Kiasmat väisamas ja pärast teinud dringid baari Con Hombres pooltühjal terrassil. Teisel pool tänavat asuva kohviku terrassil ei olnud aga ühtegi vaba kohta.
“Need seal on piilohomod,” nikutas Emil peaga vastassuunas, “ei julge siia poole istuma tulla. Kuigi õudselt tahaks.” Jürgeni küsivat pilku nähes seletas Emil talle tüdinud häälel, et nende koht on Helsingi tuntuim homobaar. “Appi,” mõtles Jürgen, “kui nüüd mõni tuttav mind näeks, mis ma siis ütlen? Ja üldse, miks me, kurat, siia tulime?” Ta tõmbas teksajaki sisetaskust masinlikult Päevalehe ja püüdis esseekülge lugeda. Teised kiibitsesid kõrvalt.
“See Ludvig Lutt on ka piilohomo,” ütles Emil korraga, torkides kokteilikõrrega ühe autori fotot, “tead küll, kulmurõnga ja pika liputajamantliga. Ise kirjutab regulaarselt moraalist nagu Rousseau, aga oma lastele alimente ei maksnud. Mäletate tema iluvaidlust Lennart Vabamäega?”
Hotelli vestibüüli jooksis must kassipoeg. Kassipoeg tegi ruumis tiiru ja hakkas ennast vastu Jürgeni jalga hõõruma. Jürgen silitas hellalt looma sametist selga ja tundis seletamatut õnnetunnet. “Mis su nimi on?” küsis Jürgen ja silitas edasi.
“Inessa,” vastas kassipoeg. Jürgen minestas.
Järgneb