Kassikakk
Edgar Savisaar viivitab intervjuu algusega kümmekond minutit. Ühtäkki avatakse uksed ja Keskerakonna juht seisab keset oma pisut bütsantslikult mõjuvat kabinetti: hallinev, ent siiski suhteliselt liikuv, pakitud konservatiivsesse tumesinisesse ülikonda.
Ta surub kätt - käepigistus on kuiv, pigem leige kui soe -, viipab tulijad akna juurde ning pool minutit hiljem mõistad sa, et jutt käib Heinaturust, Vabaduse väljaku renoveerimisest, väljakaevamistest, Püha Barbara kalmistust, keskaegsete teekonnast Võllamäele.
Savisaar asetab ühe lause teise peale, otsekui laoks ta mosaiiki, minutid kallist intervjuuajast kaovad; linnapea monotoonne hääl mõjub uinutavalt. Kui teda lõpuks segada õnnestub, kehitab ta küsivalt oma suuri kassikakulikke kulme ja märgib mokaotsast: "Ma arvasin, et see pakub teile huvi."
Tarmo Vahter: Härra Savisaar, hakkame siis küsimustega pihta. Tänavu märtsis oli selline imelik lugu, et teie abikaasa Vilja Savisaare majja Nõmmel murdis keegi isik sisse. Kas politsei on selle isiku kätte saanud?
Edgar Savisaar: Minule pole küll keegi midagi teatanud.
TV: Mida see isik sealt varastas?
ES: Mitte midagi. Vähemalt me ei leidnud midagi, mida ta oleks varastanud.
TV: Kas ta jättis enda tegevusest muid imelikke jälgi?
ES: (Mõtiskleb hetke) Ühe lõhutud akna, mõned segipaisatud sahtlid magamistoa riidekapis ja muidugi ka pildid endast kaameratele - valvekaameratele.
TV: Härra Savisaar, mina ei ole seda filmi näinud, aga kas vastab tõele, et valvekaamera lindil on näha, kuidas see isik - ta ei varja oma nägu, ta nägu on näha - tõmbab kindad kätte ja murrab siis majja sisse?
ES: Enam-vähem. Vähemalt on seal näha küllalt selgelt tema nägu ja sissemurdmise fakt ise. Kinnaste kohta ma ei oska midagi lisada.
TV: Härra Savisaar, aga kas te oleksite nõus andma need pildid näiteks Eesti Ekspressi? Me trükiksime need suurelt ära ja ma eeldan, et ehk mõni lugeja võiks selle inimese tuvastada.
ES: Ma olengi natuke pannud imeks, et politsei ise ei ole neid fotosid kasutanud. Muidugi oleks võinud näidata televisioonis või mõnes ajalehes need ära avaldada, aga ju siis niisugune on uurimise taktika.
TV: Kas see varas võttis ka mingi kella ja pani selle supikaussi või tirinasse?
ES: (Pikk vaikus) Ma olen kuulnud seda juttu - aga ma pole kindel, kas see pole mitte lihtsalt kuulujutt.
Krister Kivi: Kas te olete teadlik, kui suur summa linna hiiglaslikust propagandaeelarvest läheb ajalehe Pealinn väljaandmiseks?
ES: (Kuivalt) Linnal ei ole propagandaeelarvet, pean ma teile tunnistama, ja seetõttu ma ei tea, millest te räägite. Meie mõned poliitilised parteid kasutavad seda mõistet, aga see on naeruväärne, sest kahtlemata me peame linlasi informeerima ja eriti praegusel kriisiajal ei tohi lasta inimesi viia segadusse. [-] Ma võiksin teile tuua kümneid näiteid, kus linna asjadest ei tehta juttu või tehakse juttu ainult ühel juhul -
KK: (Üritab abitult vahele segada) Aga kui palju see maksab?
ES: (Teeb range, vaigistava käeliigutuse) Kui te lubate, siis ma lõpetan! Või tehakse juttu ainult ühel juhul - siis, kui on mingi skandaal. See oli Eesti televisioonile tüüpiline, et Savisaarest näidati kingi või mingit muud kehaosa ja siis katkestati pilt. Nüüd on nad läinud natuke viisakamaks ja näitavad ikka nägu ka.
Nüüd: kui palju see maksab? Jah, on räägitud 50 miljonist. Aga mina küsiks selle peale, et kui me sellest loobuksime, kas me peaksime kõik oma infokanalid kinni panema, näiteks needsamad infopunktid, mis on siin alumisel korrusel ja kus käib tuhandeid inimesi.
KK: Absoluutselt mitte, aga mul on küsimus: kuidas saab linlane loobuda sellest privileegist, et tema postkasti saabub ajaleht Pealinn? Ma olen kirjutanud Pealinna peatoimetajale, olen võtnud ühendust Express Postiga, olen linnavalitsusega proovinud hea ja kurjaga ja teate, see meenutab situatsiooni, kus mees arvab, et kui naine ütleb ei, tahab ta ikkagi. Sest jätkuvalt saabub mulle ajaleht Pealinn ja ma hea meelega vähendaks linna kulutusi selles osas.
ES: (Rahulolevalt) See räägib Pealinna kiituseks ja viitab sellele, et nad eriliselt hoolitsevad Eesti Ekspressi ajakirjanike eest.
Meil ei ole sellist ülelinnalist otsepostitust ja kui teie majja või korterisse tuleb Pealinn, siis öelge aitäh. Ma arvan, et sellest on teile ja Ekspressile kindlasti kasu.
TV: Ma esitaks ühe teise küsimuse, härra Savisaar. Juba aastal 1990, kui te juhtisite Rahvarinnet, tulid Ameerikast inimesed ja õpetasid, kuidas valimiskampaaniat teha, ja teie koostöö Ameerika valimis- või PR-konsultantidega jätkub ka täna, Keskerakonna kaudu. Kes need inimesed on, kes teid Ameerikas konsulteerivad? On nad seotud vabariikliku või demokraatliku parteiga?
ES: Ameeriklased on seotud loomulikult demokraatidega.
TV: Millist nõu need konsultandid Keskerakonnale konkreetselt on andnud?
ES: Mõelda rohkem inimeste peale, luua rohkem isiklikke kontakte, rohkem ukselt uksele käimist. [-] Ma väidan, et ameeriklaste selline retoorika ja valimiskampaania stiil omavad Eestis küllalt head kasvupinda.
KK: Ma lugesin oma lemmikväljaandest, et on ilmunud Inno ja Irja Tähismaa raamat, mida, ma saan aru, linnavalitsus on toetanud rahaliselt 200 000 krooniga. Siin on muu hulgas luuletus sotside esimehe Jüri Pihli türast. Kuidas see luuletus teile meeldis, härra Savisaar?
ES: (Kergitab kergelt oma suuri kulmusid) Kas ma sain nüüd õieti aru, et see lemmikväljaanne on Pealinn? Kui see nii on, ma annan selle neile kindlasti edasi, see teeb neile suurt au, et Ekspressi ühe silmapaistvaima ajakirjaniku lemmikväljaanne on Pealinn. Nii ongi. Aga Tähismaade kohta - ärge neid alahinnake. Ma olen küll tähele pannud, et te olete kõigis oma intervjuudes Tähismaade teemat järjest üles võtnud ja käsitlenud, võib-olla teil on midagi nende vastu -
TV: (Kähedalt) Ei ole, absoluutselt!
ES: (Teeb vaigistava käeliigutuse) Aga see on siis juba teie mure. Ma tahaks öelda, et sellise uue meedia pealetulekul on Tähismaadel kindlasti oma koht ja mina pean neid kaitsma. Vaadake, kui Inno Tähismaa kunagi võitles Savisaarega ja kirjutas minu kohta igasuguseid lugusid Äripäevas, siis ta oli teie jaoks suurte preemiate laureaat, üks Eesti paremaid ajakirjanikke, ega ta siis tänaseks muutunud ei ole.
KK: Absoluutselt, aga [kui võtta jutuks] üks Eesti parimaid luuletajaid, kes on tema abikaasa, kuidas teile tema luuletus meeldis?
ES: Samavõrd nagu see Raua raamat pori näkku pildumisest. Kui mina oleksin olnud autor, siis ma vist ei oleks sellist luuletust sinna pannud.
KK: Aga miks te otsustasite toetada selliste luuletuste väljaandmist?
ES: (Jätkab häirimatult) Aga kuna mina ei ole autor, siis ma tahaksin alati anda autoritele võimaluse avaldada seda, mida nemad õigeks peavad.
TV: Ahah. Aga, härra Savisaar, oletame, et näiteks Jüri Pihl saab Tallinna linnapeaks ja toetab siis linna rahaga - sotside hulgas on ka palju luuletajaid - luulekogu, milles räägitaks Edgar Savisaare fallosest. Kas see on mõistlik?
ES: Teate, minu kohta on nii palju kirjutatud, igast minu kehaosast, et ma pole küll õige mees ütlema, kas see on mõistlik.
Aga mul on paks nahk. Ma elan selle üle.
KK: Kuidas teie tervis üldse on?
ES: Ee... Endel Pärn kunagi ütles selles filmis "Mehed ei nuta", et "ma olen läbinisti terve mees ja ma tahan seda kõike".
Endel Pärn elas kaua ja õnnelikku elu ja ma usun, et mul on sama.
KK: Millega te ennast näiteks vormis hoiate?
ES: (Võtab laualt kohvitassi ja hoiab seda mõtlikult oma hiiglaslike sõrmede vahel) Ma ei näe mingeid erilisi pingutusi, mida ma selleks peaksin tegema.
KK: Ühesõnaga - te ei tee midagi?
ES: Ma arvan niimoodi, et eeskätt ma hoian oma ajud vormis ja teises järjekorras mõtlen keha peale.
KK: Kuidas hoitakse aju vormis?
ES: Selliste intervjuudega.
TV: Hr Savisaar, te saate järgmisel aastal 60aastaseks. Kui kaua te plaanite veel jätkata Keskerakonna esimehena?
ES: Eks niikaua, kui mind valitakse. [-] Platoni "Riigis" öeldakse, et poliitiku elu alles seitsmekümneselt algabki. Nii et minul on kõik ees.
KK: (Pettunult) Teil ei ole pensioniplaani?
ES: Ma jälgin küll pensionäride elu ja püüan neid aidata, aga ma ei arva, et see kõik praegu veel minu kohta käiks. See on kauge tulevik. Muidugi on mul ka teatud unistused väljaspool poliitikat.
TV: Millised need on, härra Savisaar?
ES: Ma tahaksin ära käia Kilimandžaarol, ma tahaksin näha valget ninasarvikut, ma ... (ohkab kergelt) panin hiljuti tähele, et Mart Laar ühes teie intervjuus ütles, et ta on dinosaurus. Siis mina mõtlesin, et huvitav, mind on ikka võrreldud ninasarvikuga ja erinevalt dinosaurusest ninasarvik on elus. Üldse ma arvan, et Mart Laar vananeb kiiremini kui mina.
[-] [aga] ma pean Laarist rääkides olema nüüd tagasihoitum ja ettevaatlikum. Kui ma kuulsin, et nende 179 nime hulgas, kes eile võeti Keskerakonda, oli ka Urmas Arumäe, kes on ju Mart Laari väga lähedane sõber, siis ma mõtlesin, et huvitav, mis päeval tuleb Mart Laar Keskerakonda astumise avaldusega näpus. Elu võib tuua igasuguseid üllatusi.
TV: Kas teid solvab, kui keskerakondlasi nimetatakse "kesikuteks"?
ES: Nagu ma ütlesin - mul on paks nahk. Miks see peaks mind solvama?
KK: Kui teil on paks nahk, siis läbi aastate on viidatud teie vene päritolule.
ES: Kui ma olin peaminister, siis tuldi esimest korda välja selle (kõhklev paus) jutuga, et mul on vene rahvusest ema ja nii edasi. Siis helistas mulle perekonnaseisuaktide büroo juhataja, et tal on minu sünnitunnistus, kus on ära näidatud ka minu vanemate rahvus. Selles suhtes on antud nagu selge vastus.
KK: Nii et Enno Tammeri poolt väljapakutud teooria, mille kohaselt ka teie isa on vene rahvusest...
ES: (Ilmselt meelega nime valesti hääldades) Kas Eino Tammer on veel ajakirjanduses tegija? Minu meelest enam ei ole. Ja see peaks olema nagu ohu märk kõigile ajakirjanikele, kes tulevad välja niisuguste spekulatsioonidega, millel ei ole alust.
(Savisaare nurgas istuv abi on vahepeal avanud oma läptopi ja demonsteerib sealt küünitavate käeliigutustega mingit dokumenti)
TV: Issand, teil on see alati kaasas, iga ajakirjaniku jaoks või? Äkki te trükite selle välja?
ES: (Autoritaarselt) Ei, me ei trüki seda välja! Me ei arva, et see peaks olema kohalikel valimistel põhimine teema, mille üle arutada!
TV: Tulles kohalike valimiste juurde - teil on selline punkt, kus soovite luua tugisüsteemid inimestele, kes ei suuda enam pangale laenu tagasi maksta. Kuidas see välja näeks? See on punkt, mida pole tõesti ühegi teise erakonna valimislubaduste hulgas.
ES: Alates laenupuhkusest ja lõpetades protsentide kaudu toetamisega. Võimalusi siin on ju mitmeid ja mitmetes maailma riikides on seda ka kasutatud.
KK: Vabandust, aga mismoodi võimaldaks linnavalitsus mulle laenupuhkust?
ES: (Isalikult) Ega ma ei arva, et linnavalitsus seda võimaldaks, see on ikka üleriigiline küsimus.
TV: Jah, aga kui inimesel on praegu näiteks laenukohustus Swedbanki ees ja ta ei jõua laenu maksta, mida siis Keskerakond teeks selle inimese aitamiseks?
ES: Kõigepealt me ... ee ... oleme jälginud, mismoodi Swedbank käitub oma laenuvõtjatega Rootsis. Ja me tahaksime võrdseid tingimusi ka Eesti laenuvõtjatele.
TV: Milles see erinevus seisneb?
ES: Ee... Rootsis on ikkagi surve pankadele ühiskonna poolt oluliselt tugevam kui Eestis (pommidega kell hakkab dramaatiliselt lööma) ja ükski pank ei saa tegutseda hoolimatult oma klientide suhtes.
TV: Aga kuidas see inimese aitamine täpselt välja näeks?
ES: (Käskivalt oma abile) Ole kena, too sealt eest abipakett, aga ära too ingliskeelset, too eestikeelne. (Siis uuesti Vahterile) Vaadake, meil on 42 abipaketi meetodit.
TV: Ja ükski neist ei räägi Swedpankist!
ES: (Rahulikult otsekui järv) Ma arvan, et seal on juttu ka laenudest, see tasub läbivaatamist. Te leiate sealt kindlasti vastused oma küsimustele.
KK: Küsimus Facebooki kasutajatelt - millist sõnumit te tahate saata nende kaunite naistega, kes hoiavad teie kotte - kes kannavad teie kotte -, kes hoiavad teie pea kohal vihmavarju?
ES: (Heidab terava pilgu) Lugege Freudi. Naised on maailma liikuma panev jõud ja aeg on ka poliitikutel sellest aru saada.
TV: Kas see on ka Ameerika konsultantide soovitus?
ES: Ma arvan, et me jõuame ikka ise ka mingite tõdedeni.
KK: Kas džentelmenlikum poleks hoida daamide kotte, hoida nende pea kohal vihmavarju?
ES: (Kuivalt) Eks ma seda ka teen aeg-ajalt. (Paus) Kotte ma nagu pole harjunud kandma, aga vihmavarju küll.
TV: Härra Savisaar, hiljuti ilmus Erika Salumäelt üks mälestusteraamat, kus ta väidab, et ta pidi kümmekond aastat tagasi teiega abielluma. Miks see abielu ära jäi?
ES: Ma arvan, et Erika ei mäleta kõike, mis oli 10 või 15 aastat tagasi. Ma usun, et ma kunagi kirjutan ka ise oma elulooraamatu ja küllap ma siis annan ka nendele küsimustele seal selgitust.
KK: Millega te seletate või põhjendate seda, et teie kaaslannad vahetuvad nii tihti? Kui te oleksite Ameerika poliitik, ei saaks te endale seda lubada.
ES: Vaadake, kui võrrelda Eestit ja Ameerikat, siis Ameerika on juba ammu emantsipeerunud riik. Kõigil on seal oma koht - naistel ja meestel, noortel ja vanadel. Eesti alles ärkab, ja Eesti naised ka ärkavad. Minu arvates emantsipatsioon Eestis kulgeb tõususjoones ja naised tulevad poliitikasse. Me ei ole selline macho-erakond -
KK: Nii et te olete feminist!?
ES: Me hoolitseme inimeste eest ja ma usun, et naised peavad seda õigeks.
KK: Kas vastab tõele, et te konsulteerite tähtedega?
ES: Ma sõidan Tallinnast tavaliselt väga pimedal ajal Hundisilmale ja tähistaevas on hästi näha, eriti augustikuus.
KK: Ma pean silmas Igor Mangi nimelist teleskoopi seal vahel.
ES: Igor Mangist ma pean, tal on olnud väga huvitavad horoskoobid ja need on läinud keskmisest sagedamini ka täppi. Aga rohkem kui astroloogist ma pean temast kui filosoofist. Tal on väga huvitav nägemus Eesti ühiskonna tulevikust.
KK: Väga must nägemus.
ES: Ei, ma ei ütleks, et must, rohkem ikka värviline ja kirju.
TV: Te suhtlete Igor Mangiga ka isiklikult?
ES: Ma muidugi tunnen, aga kes ei tunneks seda habemikku.
TV: Mina teda küll ei tunne!
ES: Mina tunnen isiklikult ja ... ee... olen temaga mõned korrad elus ka kokku puutunud. Aga viimati oli see ikka aastaid tagasi, pean tunnistama.
KK: Kus on teie kodu?
ES: Vaadake, tänapäeval on asi jõudnud nii kaugele, kus inimesel on ikka mitu kodu. Mina võin rääkida, et minu kodu on Nõmmel Olevi tänaval - või samamoodi ma võin rääkida, et minu kodu on Hundisilmal, Lääne-Virumaal, Iru külas.
KK: Kuskohas te makse maksate?
ES: Tallinna linnas - nii nagu Tallinna kodanik peabki seda tegema.
KK: Siis tallinlasena - millal te viimati sõitsite ühistranspordiga?
ES: Mõni päev tagasi, kui ma käisin lillefestivalil.
KK: Kes teile pileti ostis?
ES: Teate, ma sain kasutada ühe oma sõbra kuukaarti. (Ootamatult kostab Savisaare poolt imelikku häält, mis võib olla naerukihin, kuid seda on vaid sekundiks) Nii et nüüd ma jäin vahele.
KK: Kas te olete teadlik, et seda kaamerat (peab silmas Savisaare kabinetis olevat veebikaamerat) kutsutakse kakukaameraks? Mis selle kakukaamera eesmärk on?
ES: Vaadake, ma mõtlesin, et seda pole vaja üles panna, aga kui minu hea sõber Mart Laar kirjutas kusagil, et Tallinna linnavalitsuse tegevus on väga salalik, siis see on Mart Laarile tehtud positiivne žest.
KK: Miks siis heli ei ole?
ES: Heli on teises kohas, ma arvan, et meie jutuajamist kuulatakse tähelepanelikult õige mitmes kohas.
TV: Aga kes siis kuulab? Vene saatkond, kaitsepolitsei, Ameerika saatkond, asutused, keda ma ei oska nimetada!?
Uksest marsib range olekuga naisterahvas: "Ma vabandan, kell on viiskümmend!"
ES: No näete, midagi ei ole teha, jätame selle küsimuse õhku rippuma. Küsige seda minu käest järgmiste valimiste eel.
