Kasta või mitte kasta, selles on küsimus
Andres Vaasa, Eesti ühe liigirikkama kollektsioonaia omanik, elab Põlvamaal Kanepi vallas ja õpetab Räpina aianduskoolis dendroloogiat. Tema eksamid-arvestused on nii materjalirohked, et õpilased näevad öösel koledat und ja mõnel hakkavad käed-jalad värisema juba nädal aega enne eksamit. Tema aias on samuti üle tuhande nimetuse taimi. Siin on selliseid haruldusi, mida mujal Eestis üldse kuskil ei ole. Siin on hariliku kuuse sort ‘Rydel', mille kevadised võrsed on veripunased. Siin on hariliku tamme sort, mille lehed on roosa- ja valgekirjud. Siin on kuuse tuuleluua poogendeid, mis on ainueksemplarid Eestis. Vaasa kohta räägitakse, et tema aeda minnes tuleb vahetusjalatsid jalga panna, et umbrohuseemneid sisse ei tassiks. (Minuga midagi sellist ei juhtunud.) Laupäeval tuli Põlvamaal tubli vihmasabin ja Vaasa teatab reipalt, et aed tundub olevat heas seisus. Tal on kindel põhimõte: taimi pole vaja kasta. Siis arendab taim oma juurekava paremini välja ja saab ise hakkama. Vaasa ei saakski oma aeda kasta, sest tal ei ole praegu kaevus vett. Tiik tall küll on, aga sealt ta vett võtta ei raatsi, sest seal elab neli vesiroosisorti (Nymphaea) ja rohelised tiigikonnad, kes on rohelised ja krobelised nagu kurgid ja keda Vaasa ühel aastal luges kokku üle kolmesaja. Vaasa: "Ma tegin südame kõvaks ka nüüd ja taimi ei kastnud. See, et taimed on lontis, see ei tähenda veel, et asjad päris halvad on. See on kaitsereaktsioon kuivuse eest." Missuguste taimedega kuivaga kõige rohkem muret on? Vaasa: "Igasugu suurte lehtedega taimedega. Näiteks kobarpead (Ligularia) ja mõned rodgersiad või laudlehed (Astilboides tabularis). Need tahavad niiskemat keskkonda ja parasniisket mulda. Mõnele kobarpeale tõin veidi vett." Kas mõned taimed kahjustada ka said? "Mõned astilbed (Astilbe). Need ei talu üldse kuivust. Ja muidugi sõnajalad (Dryopteris), alusmetsa taimed. Need, mis rohkem päikese kätte jäid, said kannatada. Aga sõnajalgadel on risoom all ja ta ajab uued lehed." Andres Vaasa kollektsiooni väärtuslikum osa on üle 300 okaspuusordi ja need peavad põuale paremini vastu. Vaasa: "Eks nad veidi värvi muutsid, aga midagi hullu ei juhtunud." Elupuud (Thuja occidentalis) näiteks elavad suvise kuivuse üle. Hoopis olulisem on, et nad septembris-oktoobris kuivaks ei jääks. Aga septembris meil tavaliselt siiski sajab, päris savanniline see kliima meil veel ei ole. Vaasa koduaia muld on savine. See hoiab niiskust tublisti rohkem kui liivane muld. Praegu Vaasa aias jalutades on näha, et taimed on põuale hästi vastu pannud. Andres Vaasal endal mulda parandada ei ole tulnud. Oma aia mulda on ta turgutanud lagunenud sõnniku ja kompostiga. Sügisesed lehed kaevab ta maasse - see loob hea elukeskkonna vihmaussidele. Aiapidajatel, kes elavad liivastel aladel ja lausa mere ääres, soovitab Andres Vaasa parandada mulda turvast ja savimuldasid lisades. Taimed, mille liigne vihm ära rikub pojengid, roosid, liiliad, begooniad, pelargoonid, gladioolid
|
Laansoo: kel aega ja võimalust, kastke!
Urmas Laansoo, Tallinna Botaanikaaia teadur, ärkab oma Kohila kodus hommikul vara, läheb aeda ja vaatab, mis öö jooksul juhtunud on. Laansoo koduaias kasvab tuhat taksonit (s.t kõik liigid ja sordid kokku).
Karm talv laastas Laansoo aeda hirmsal moel. Tema 67 floksisordist (Eesti suurim kollektsioon) jäi järele ainult 3. Suvekuivus pole õnneks suurt pahandust teinud.
Laansoo: "No püha jumal! Ma ju kastan! Ma kastsin ülepäeva isegi oma jaapani pähklipuud (Juglans ailantifolia), aga ikka on kollased lehed küljes! Ma kastsin päevalilli (Helianthus), mis ma kevadel seemnest kasvatasin ja... No mis veel? Ma kastan pojenge, lillherneid, kanada lodjapuud, lepalehelist pihlakat, karoliina valgepööki, isegi ebajasmiine, kikkapuid, toompihlakaid. Kõige rohkem poputan ma mandžuuria nulgu, kes küll iseenesest põua all ei kannata, aga lihtsalt ei saa teda jootmata jätta.
No floks, aed-leeklill (Phlox paniculata), tahab ka niiskust. Ta on tegelikult jõgede kaldavöötme taim. Ja jorjenid (Dahlia) ... Mul on väga liivane maa. Ilma kastmata ei saa."
Laansoo teab peast kõiki Eestis kasvavaid taimi. Prillide särades ja naeru lagistades nimetab ta neid ladina keeles. Ja kui taimedest räägib, ütleb mitte mitte "mis", vaid "kes".
Laansoo: "Ja kindlasti tahavad kastmist roosid, elulõngad, kui nad on maja seina ääres... astilbed, kui üldlevinumatest lilledest rääkida.
Püha jumal, kellel on amplitaimed - lobeeliad, petuuniad! Neid tuleb kasta, ja mitte ainult kasta! Väetada tuleb ka. Amplitaimi on kõige parem väetada spetsiaalväetisega - paar koonusekujulist junnikest ühte potti ja aitab terveks suveks."
"Mis puhmas see on?" Selle fopaaga saab maha fotograaf, kelle soov on paigutada Laansoo nii, et tema selja tagant paistaks liiv-vareskaera (Leymus arenarius) hall sahisev tuust.
Järgneb Urmas Laansoo segitav sõnavõtt puhma ja puhmiku erinevusest. Puhmas on kääbuspõõsas, nagu mustikas, kanarbik jne. Puhmik on suurte kogumikena kasvav rohttaim. Liiv-vareskaer pole puhmas, vaid puhmik!
Laansoo: "No ja maasikaid ja vaarikaid peab kindlasti kastma. Must sõstar tahab kastmist. Punase sõstraga pole asi hull. Punane sõstar on vapper.
Kes paremini vastu peavad, on suured puud. Aga ma käisin Ida-Virumaal, seal olid kased üsna kollased. Kask on selline puu, kes vajab rohkem niiskust. Põuale panevad paremini vastu vahtrad (Acer) ja hobukastanid (Aesculus hippocastanum). Kuused-männid ka."
Teede ääres on vahel puudel lehed pruunid. See ei ole kuivusest, see on kaaliumkloriidi kahjustus. Sel juhul aitab kastmine - sool leostatakse mullast välja.
Kaeban Laansoole, et mu kolleeg saabus tööle, näost kahvatu, ja teatas, et kellel on muru kollane ja kes pole vähemalt kaks korda suve jooksul kastnud, selle mu ruga on asi ühel pool.
Laansoo naerab lõbusalt.
"Muru taastub hästi. Kellel on tänavu kevadel ja suvel tehtud mu r ud, neil võib olla kuivakahjustusi. V õimaluse korral tuleks kõiki murusid kasta. Suurtel pindadel on see muidugi raske. Veearve läheb suureks!"
Kui Tartu ülikooli legendaarne professor Pau l Ariste raekoja platsilt ülikooli peahoone juurde läks, võis see kesta pool tu ndi, s est Ariste tundis kõiki tartlasi ja juttu jätkus kauemaks.
Laansool on tuttavaid samuti igal sammul ja igaühest on midagi rääkida. Näiteks türnpuu ja paakspuu erinevusest. Türnpuul (Rhamnus catharcticus) on leheservad saagjad, paakspuul (Frangula alnus) sirge servaga. Et parim relv kanade ja kurjade naabrite vastu on hekk suureastlasest viirpuust (Crataegus succulenta var. macracantha) või lehvik-viirpuust (Crataegus flabellata).
Et virgiinia toomingas (Prunus virginiana ‘Schubert') on kaval petupuu - kevadel on roheline ja pärast jaanipäeva läheb üleni punaseks. Et riitsinus (Ricinus communis) on nii mürgine, et kui vihmavarju terav ots riitsinuse seemne mahlaga kokku määrida, siis...
Mõni tarkus veel, mida kuivas aias teha?
Laansoo: "Tublisti aitab kuivuse vastu multš. Koorepuru või lehed või kompost, isegi kivid ja kruus ümber taimede ja puude hoiab mulla niiske ja nii tihti kasta pole vaja."
Ja veel. Peaks kastma õhtul või vara hommikul, ja
pigem harvemini, aga rohkem. Keskpäeval ei maksa kasta. Keskpäeval ei
tasu üldse lõõskava päikese käes olla. Laansoo
istub enamasti kaheteistkümnest kaheni külmas toas.
Taimed, mis naudivad vihma daaliad
ehk jorjenid, astilbed, fuksiad, vesiroosid
