Kati ja Mammu mängivad poodi
Kati (ehk Katrin Rätte, 27) ja Mammu (Maris Rätte, 24) armulugu kasutatud riietega ulatub aastate taha. Õdede “üle võlli” fantastilised kostüümid jäid kesk teksade ja topikestega relvastatud tüdrukutehorde mulle silma juba aastate eest. Karmid stiliseeringud nagu ropud plastikust neoonkõrvarõngad pluss vanaema kampsun pluss mummuline miniseelik pluss kolm paari retuuse üksteise peal karjusid tähelepanu järele ning deklareerisid 80ndate iroonia tagasitulekut juba enne suuri moepiibleid. Oli ilmselge, et ka kuumimast moepoest sellise rabava kostüümiga ei välju.
Lähemal uurimisel selgus, et tüdrukud soetavad oma garderoobi ainult ja eranditult Arieli-lõhnastest hämaratest äärelinna korterkauplustest. Sealt leiti kõige säravamad eksemplarid oma garderoobi, ja kui riided liiga väikesed või suured juhtusid olema, siis ostsid õed asju oma kasvavasse moekollektsiooni.
Grand Tour järelhaagisega
Umbes kolme aasta eest, kui rõivakollektsioon omandas juba muljet avaldavad mõõtmed, otsustasid tüdrukud laenata sõpradelt järelhaagise, võtta kaasa Kati šveitslasest poiss-sõber Philipp ja minna oma äriga Euroopat vallutama. Tegelikult olid nad eelnevalt teinud Soomes – Turus ja Helsingis – juba päris edukat rõivabisnist. Soomes on õitsev "kirbukultuur" ja täikadel toimub vilgas ostan-müün-vahetan-elu. Nõnda pikitigi järelhaagis täis head-paremat, et minna edasi Rootsi. Vastupidiselt ootustele ei saanud väikekodanlikud rootslased üldse aru, miks nad peaksid ostma juba kantud riideid. Nad olid nagu rohkem harjunud neid ära andma.
Edasi jõuti Taani, kus hirmutati meie tegelasi bürokraatliku kadalipu ja kallite kauplemislubadega. Nõnda saabus karavan Hollandisse. Kuna ka seal nõuti kõikvõimalikke lubasid, siirdusid tüdrukud mustale turule. Kusagil Amsterdami lähedal asub angaar, kus hämara tausta ja veelgi hämarama nahavärviga illegaalid müüvad peamiselt maitseaineid ja träni, mida meil müüakse Kadaka turul. Hoolimata vaatepildist, mida pakkusid keset vuntsidega türklasi neoonvärvides eestlannadest vitamiinipommid, suutsid nad kolme päeva jooksul maha müüa vaid ühe paari pükse. “Kuid vähemalt saime nõnda koharaha tagasi ja mis kõige olulisem – tutvusime kõrvalletil portselandelfiine ja karvaseid loomi müütava lõbusa Hollandi vanapapiga!”
Multipood
Kui kodu hakkas üha enam meenutama rõivaladu, ilmus tüdrukutele unes haldjas, kes soovitas oma poe püsti panna. Selle aasta alguses leiti Lai tänav 10 sobivad ruumid ja märtsis sai tüdrukute unistus teoks.
Tegu ei ole sugugi tavalise poega. Peale tunde, et seal on iga asi tüdrukute endi spets välja valitud, kannab ka kogu interjöör kuni pisidetailideni poodnike isikupärast käekirja. Kui vajuda sügavale ühte poe tagumises ruumis olevatest “kussudest”, hakkab silma terve hulk totternaljakaid üksikasju – plastmassist puuviljakobarast laes kuni Mammu maalitud psühhedeelsete piltideni tapeedist vabal seinapinnal. Mammu on osavate näppudega tüdruk – peale maalimise, millega ta on täitnud väikse kamorka laed-seinad, on ta õppinud Turus õmblemist. Kati ülesanne on rohkem “leidude” ülesleidmine kaltsuparadiisidest ning meigikunst. Nägude tegemiseks, nagu ka rätsepatööks, on poekeses eraldi kambrid. Peale kasutatud riiete, meigi ja maalide on sealt võimalik soetada ka vanu vinüüle camp-taiestega (Apelsin, ABBA, Onu Remus, Grace Jones) ja eksemplare tüdrukute vanaisa Pikri-kollektsioonist. Need on riiulil ilusti kronoloogiliselt virnadesse sätitud.
Kuna tüdrukud on teinud meike-soenguid-stilistikat paljudele eri projektidele (“Sigade revolutsioon”, “Meeletu maailm”, ZTV, “Kodu keset linna”), siis kuuluvad nende poe fännide hulka ka näitlejad Kleer Maibaum ja Kadri Adamson.
“Makse palun sirelilehtedes!”
Alguses, kui pood lahti tehti, ei suutnud Kati ja Mammu muud teha, kui isekeskis itsitada: “Nagu inimesed oleks me riidekappi sobrama lastud ja raha asemel oleks maksevahendina sobinud palju paremini sirelilehed.”
Kuna butiik on avatud ka pühapäeval, pole alates avamispäevast olnud õdedel veel ühtki vaba päeva – kordamööda hoitakse kaubal silma peal ja mõeldakse välja veidrusi, et muuta keskkonda mängulisemaks. Tegelikult on poel ka kolmas osanik – Philipp, kes erinevalt tüdrukutest veidi ka numbrimajandusest jagab ning raamatupidamistööd ära teeb.
Nüüd, kui aastatega kogutud imeriiete hulk on tublisti kahanenud ja kohalik kaltsuvõrgustik hakkab end ammendama, vaatavad tüdrukud Rootsi poole. Stockholmi lähedal on hiiglaslikud laod, kus saavad enne Aafrika poole teele minekut kokku staadionitäied kasutatud riideid. Kohe saabuvadki tüdrukud oma esimeselt ärireisilt Rootsi kaltsuparadiisist koos uue laadungi rõivakurioosumitega, et Tallinn hea halva maitsega üle ujutada.
Siis tuleb poes vana kauba lõpumüük – nõnda nagu “pärisäris” – ja uued imeloomad ronivad riidepuudele. Tuleks siiski mainida, et kümne krooni eest endale siit poest jopet ja pükse ei saa. Kati ja Mammu on mõnedele magusamatele paladele, nagu näiteks 60ndatel DDRis toodetud Adidase dressipluusile, nuputanud ka pirakad hinnad. Kui soovite soetada peatükki spordiriiete ajaloost, siis teadke, et peate arvestama 600kroonise väljaminekuga.
Pood, mis muutub õhtul ööklubiks
Kuna see pood meenutab kohati rohkem boheemlikku kodu kui üht normaalset kauplust, siis saabuvad pahatihti õhtul poodi sõbrad koos kolisevate kilekottidega ja peale pannakse parimad plaadid. See ongi tõenäoliselt ainuke kauplus Eestis, kus inimesed pärast tööpäeva lõppu ka vabatahtlikult mõnulema jäävad. “Ööklubisse ei tiku enam küll,” lisab Mammu. Ja miks ta peakski, kui klubi kolib kodupoodi? Tulevikus tahaksid tüdrukud hakata korraldama seal ka filmiõhtuid ja võtta enda juurde komisjonimüüki noorte tüüpide kunsti- ja ehteloomingut, aga ka igasugust vanemat träni. Nõnda näiteks on hetkel kaupluse ehtevaagen tilgatumaks müüdud ja kui kellelgi peaks olema mingeid imelikke retrokõrvarõngaid – mida rõvedamad, seda parem – siis palun väga, tooge aga müüki!
Kui ma pärin Mammult, et mis riide- või kingapoodides ta muidu käib, siis annab tema pilk mulle mõista, kui kohatu see küsimus on: “Kõige naljakam asi oleks osta riideid tavalisest poest!”
Aken eestlase huumorisoonde
Kui ma esimest korda nende poodi sisenesin, tuli mulle uksel vastu tõeline Vene daam – selline, kelle mees tegeleb transiidiga, naine aga veedab oma päevi puudleid harjates –, käes kaks kotti tavaariga. Üha enam tundub asjade taaskasutamine normaalne ja säästlikkus osa hoolivast maailmapildist. Praegu suvel moodustavad turistid päris olulise osa klientuurist – üks Norra kutt soetas just endale kümme camp-vinüüli ning välismaalased pidavat ostma hea meelega ka vanu Pikreid, et mõista paremini iselaadset eestlaste huumorit. Kuid juba on tekkimas ka kohalikud stammkunded, kes teavad, mida oodata.
Tegelikult oleks selline mõnus boheemilik pisipood, kus iga detail annab vihjeid omanike maailmapildist, Amsterdamis ja Londonis tavaline nähtus. Kuid megabrände ja super-hüper-kaubanduskeskusi jumaldavas Eestis tundub igasugune isikupäraga lehvitamine paras julgustükk.
Hüüdlaused hinnasiltidelt
Põhipomm!
Pidi figuuri ilusaks – hästi ilusaks tegema!
Venib ka! Mida veel tahta!
Aafrikast! Semi-super komplekt naissoole! Väärt, noh 300.- ikka.
Oh-no! Second-hand mania!
Ikkagi kvaliteet!
Psühhoaktiivsete värvidega kleit.
Tüdrukud olge korralikud – kleit.
Exklusiiv!
Lühis läheb kokku! Šeff!
Oleks ilma triipudeta, oleks odavam ka!
