Kati Kusmin: memm peab külapoest austreid saama!
Tarbijateühistute Keskühistu (ETK) on toidu- ja esmatarbekauba osas Eesti turuliider (turuosa 21,4 protsenti). Et kohtuda selle juhi Kati Kusminiga (42), peab sisenema nõukogudeaegsesse silikaattelliste maailma. Kusmini kontor, seinal uhkelt ETKVL, asub Pääskülas, mõni samm kunagisest legendaarsest Maksimarketist, mis suleti kümme aastat tagasi.
Väravas tervitab meid G4Si turvamees, kes isegi ei ürita eesti keelt purssida. Nimed kirjutame vihikusse. Fotograaf Tiidule meenub aeg, mil Ekspressis jagati jõulupreemiaks Maksimarketi ostukuponge.
Inimesed räägivad, et eelistavad osta eestimaist kaupa. Samas tootjad ainult halavad, et raha vähe, piima tuleb kraavi valada, leiva hinda kergitada, lihatöösturid on juba lausa koomas. Midagi oleks justkui mäda.
Mida tarbija ütleb ja kuidas ta käitub, ei lange tihti kokku. Kui tarbijatelt küsitakse, kas nad eelistavad Eesti tooteid, siis paljud teevad seda küll sõnades, aga mitte poes.
Küll aga on inimesed teadvustanud, et lähipiirkonnas toodetud toidukaup sobib paremini organismile.
Kas sellel väitel on teadus taga?
Ma ei pretendeeri olema teadur! Olen lugenud uuringuid, mille kohaselt on meie põldudel kasvanud toit, kus on vähem säilitusaineid või vähem kasutatud väetisi, organismile parem.
Aga poes ei leia ma tervislikke asju üles. Äkki peaks jagama poe vaheseinaga kaheks, ühel pool on kodumaine ja tervislik toit, teisel pool välismaine ja ebatervislik? (“Keemiaosakond,” täiendab fotograaf Tiit ja Kusmin naerab – Toim.)
Keemia ei erista välismaist ja Eesti kaupa, valet ja õiget. Mõne toote etiketil on kirjas “toodetud EUs” või selle ja selle jaeketi tellimusel. Siis see jaekett peaks andma garantii, et kaup on hea ja kvaliteetne. Tõsi, seadused ei tee tarbijate jaoks poes orienteerumist kergemaks. Eesti turg on väike ja meie tootjad on tublid eksportöörid. Neil pole mõtet teha erinevaid etikette Eesti, Läti ja Leedu turgude jaoks.
Olen etikette vaatama hakanud, sest räägitakse, et inimene on see, mida ta sööb. Kuidas teiega lood on?
Kui müüki tuleb mingi uus asi, vaatan, mida sisaldab ja kes toodab. Üldiselt on mul konservatiivne maitse, ostan kindlaid asju.
Kui kõrvuti on Eesti ja Leedu kanaliha...
Püüan eelistada eestimaist. Tarbijatena vahel mõtleme, et meist ei sõltu mitte midagi. Aga oma valikutega anname tööd Eesti ettevõtetele ja inimestele. Kui paljud inimesed seda enesele teadvustaksid, upitaksimegi majanduse taas üles.
Võib-olla on etikettide jälgimine mõttetu. Kas ma siis tõesti elan kauem, kui kasutan nõudepesuks teles reklaamitud Poola fosfaadiga tablette, mitte Saksa ökotoodet?
Tootemärgistuse vaatamine on küll oluline, kuid sellega ei tasuks liiale minna. Muidu tuleb lõpuks tõdeda, et ei saagi midagi osta ja tuleb naturaalmajandusega tegelema hakata. Teha oma põllulapp ja võtta lehmad-lambad majja.
Miks toit kallineb?
Piima hind tõuseb seetõttu, et tööstustele on avanenud vene turg, nad on seal kõvasti tööd teinud ja jala ukse vahele saanud. Nõudlus toorpiima järele on kasvanud ja see peegeldub meie hindades.
Vilja hinda ei saa me mõjutada. Pole meie kätes, kas Venemaal on põud, tulekahjud või ikaldus.
Miks peakski Eestis toit odavam olema kui mujal? Jah, meie sissetulekud on väiksemad, kuid paljud toorained meil ei kasva. Näiteks apelsinimahl kallineb, sest Floridas on ikaldus. No mis sa teed?
Käisime perega augustis Skandinaavias. Seal oli toit tunduvalt kallim kui meil. Poes võttis hinge kinni! Eestis on hinnad kiiremini eest ära läinud, kui sissetulekud järele jõudnud.
Müüjad on tihti kurjade nägudega. Kas neil on väikesed palgad või raske töö? Üks ETK müüja ütles meedias hiljuti, et tema teenib vähem, kui tema ema pensioni saab.
See peab küll mingi eripension olema! Aasta-kaks tagasi oli turul puudus töökätest ja siis sattus teenindusse inimesi, kes sinna poleks tohtinud sattuda.
Kõik inimesed ei sobi teenindajateks. Nad tahaksid pigem omaette nokitseda kui inimestega suhelda. Müüjatöö väsitab neid.
Teeninduse latt lasti sellega väga alla – klient ei olnud ühel hetkel enam kuningas, sest raha tuli uksest ja aknast niigi. Kui siis ajad muutusid, hakati töötajate arvu kaubanduses kärpima. Kulud tõmmati küll koomale, kuid müüjad on täna keskmisest murelikumad. Nad näevad, kuidas lähedaste hulgas inimesed või terved pered töö kaotavad ja küsivad – mis minust saab?
Kui palju teenib tubli ETK müüja?
Ma ei taha numbritest rääkida, kuid ettevõtte juhina sooviksin, et töötajad saaksid rohkem palka. Aga selleks peavad tarbijad hakkama rohkem kulutama, poodides käibed kasvama.
Kas see tubli müüja võib teenida Eesti keskmise palga?
Ehk siis 11 000 – 12 000? Müüja ilmselt mitte. Aga müügijuht või suure poe spetsialist küll.
Kas ETK süsteemis saab iga külapood oma sortimendi ise kujundada?
Täpselt nii. Grupis on 19 tarbijate ühistut, nende vahel jagunevad 368 poodi. Keskühistu hangib kaupa kõikidele poodidele, kaupluse juhatajad otsustavad, mida müüki võetakse.
ETK kunagi loodi nii, et külamehed tulid kokku ja otsustasid, et neil on koos parem kaupa ja teenuseid hankida. See põhimõte on tänaseni säilinud ja edu toonud.
Mida inimesed maal poest ostavad? Kuuldavasti moodustab viin ja õlu poole käibest.
See on suvel! (salakavalalt)
Üldiselt pole inimeste soovid maal ja linnas kuigi erinevad. Maainimestel on lihtsalt väiksem valik. Kui Prismas on 80 000 eri kaubaartiklit, siis maapoes võib olla kõigest 3000. Rohkem lihtsalt ei mahu, ega ole otstarbekas.
Põhiliselt ostetakse tavalist toidukraami – piim, leib, liha, õlu, karastusjoogid, lastele kommi.
Heeringat ja kilu, aga mitte teokarpe šampusekastmes?
Ega ka mitte lõhet.
Kuidas sisseostul “Eelista eestimaist!” printsiibiga on? Maainimene on hinnatundlik. Kui valida on Eesti lumelabida ning poole odavama Vene oma vahel, siis...
Siis valime müüki mõlemad! Ei saa öelda, et maainimest huvitab ainult hind. Meieni jõuavad aina rohkem sellised signaalid, et mis te topite meile kogu aeg seda kõige odavamat. Tahame kvaliteetset kaupa! Sellist ei saa üliodava hinnaga, selge see.
Kui külas elab siiski memm, kes tahaks austreid veinikastmes, kas ta saab neid siis müüjalt tellida?
Ta saab pöörduda küll aga ma pole praegu veel päris kindel, kas see soov rahuldatakse.
Aga tõesti, mul on selline visioon, et süsteemi tugevust näitab tema võime rahuldada erivajadused. Et kui ETK klient tahab midagi erilist iga nädal, siis ta saab selle oma poest. Seda nimetatakse inimestega arvestamiseks.
No näiteks – tavaliselt maapoodides koolitarbeid ei müüda. Aga kui on mõni pood, kus kool on üle tee, kuidas seal ei müü vihikuid? Muidugi müüd! Lapsevanemad ei pea ju 40–50 kilomeetri kaugusele vihiku järele minema!
Või kas peaksid mähkmed olema müügil kõikides poodides, isegi seal, kus elavad ainult eakamad inimesed? Pikemas perspektiivis tahaksin jõuda ETKs selleni, et meie inimesed suudaksid rohkem märgata, mida kohalik tarbija vajab.
Mis elu maal üldse elatakse, kui suurt rolli mängib tööpuudus?
Ma ei ole maaekspert. Aga kui linnainimesed on teatud mõttes mugandunud ja pehmeks muutunud, siis maainimesed on säilitanud talupojamõistuse ja osanud paremini rasketel aegadel toime tulla. Kui tõesti raha ühel päeval enam pole, panevad nad juurikad mulda ja hakkavad moosi keetma. Linnainimesed aga muudkui virisevad.
Mu isa pidas kunagi Kiisal poodi, millest sai tõeline külakeskus. Kas te pole mõelnud minna ja libistada maameestega paar õltsi, et klientidest paremini aru saada?
Tulin ETKsse vähem kui aasta tagasi. Ma ei julge lubada, et kõik 368 poodi läbi käin, aga ühistud olen käinud. Kiisa on hea kogukonnakeskuse näide. Selliseid on kümneid. See on koht, kus on pood ja poes pink. Memmekesed istuvad seal. Ja taadikestel käib poe taga pudel ringi.
Kiisal oli kümme aastat tagasi kolm-neli toidupoodi, täna vaid üks!
Küsimus võib olla rentaabluses. Aga kohalikud omavalitsused jäävad kogu aeg oma toimetamistes hiljaks. Kui on vaja lasteaeda, siis sellele alles mõeldakse. Kui on vaja kooli, siis saab lasteaed valmis. Poodidega on natuke sama lugu. See võiks seal juba olla, kuid keegi pole astunud esimest sammu.
Aga kas ei jätku kurb trend – maapoodide vähenemine?
Justkui peaks jätkuma, kuid meie poodide arv pole mullu ega tänavu vähenenud. Oleme võtnud seisukoha, et kui väikeses kohas vähegi võimalik, siis säilitame seal poe.
Tänavu on mõned poed suletud, kuid teised asemele tulnud. Näiteks Mustlas läks A&O kinni, kuid asemele tuleb suurem Konsum.
Me ei ole muidugi mingi mittetulundusühing. Täidame osalt küll ka sotsiaalseid eesmärke, kuid mitte ainult.
Milliseid võimalusi Tallinnas näete?
Tallinnas on tarbijad suurtest hüpermarketitest väsinud. Mitte et neil aega vähe oleks, lihtsalt see kaubaküllus tüütab. Jalutan pool tundi läbi poe, et jõuda ühest otsast teise, piimariiuli juurde.
Kas pendel läheb nüüd teise äärde ja me näeme keldripoodide tagasitulekut, ei tea. Helsingis on päris palju väikseid lähipoode ja need elavad kenasti ära. Tallinnaski on võimalusi, ehkki paljud sobilikud asukohad on juba võetud.
Rimi poed on tõesti üheülbalised.
Suurtes kettides on Tallinnas, Riias ja Vilniuses täpselt sama valik. Ma võin pimesi leida nendest poodidest tooteid. Mind tarbijana häirib selline ühtlustumine ja standardiseerimine! See on tegelikult tarbijatelt valikute ära võtmine! Olgugi, et selle taga on äriline efektiivsus.
Mõtlesime, kas suudame ETKs sellisele üheülbastumisele vastu seista. Midagi ikka suudame teha! Maailma me tõenäoliselt ei muuda, aga Eestit küll! Meil otsustab iga külapood ise ja kõikjal pole müügil sama kaup.
Hiljuti rääkis mulle Mati Talvik, et kui tahab teistsugust kraami, sõidab ta Laagri Maksimarketisse. Sealt leiab midagi muud kui Rimist ja Prismast!
Miks tellivad mõned vallad busse, et viia inimesi teie maapoodide juurest suurematesse keskustesse ostlema?
Need on üksikud juhtumid ja põhjusi on raske leida. See on väga lühinägelik tegevus ja viib selleni, et väikeses kohas poed suletakse. Meile on ette heidetud, et miks me ei kasuta rändkauplusi ehk kauplus-autosid. Oleme öelnud vallale, et hea küll, katke siis osa kütusekulust või liisingust, kuid sellest pole nad huvitatud.
Kati Kusmin
? Lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna ja Tallinna 3. keskkooli.
? Alustas karjääri Pirita hotelli administraatorina, seejärel töötas end üles Olümpia hotellis, jõudes hotellijuhi kohale.
? Olümpiast liikus Revali hotelligrupi arendusjuhiks. Ning enne ETKsse asumist 2009 novembris töötas Tallinna Kaubamaja direktorina ning Kalev Chocolate Factory juhina.
