Kati Lumiste aarete saar
Kolmteist aastat seal viibimist on piisavalt pikk aeg, et anda ainest autobiograafiliseks reisikirjaks “Minu Ibiza”, mida väsimatu Petrone Print sel nädalal esitleb. “Minu jaoks on Ibiza kontrastide maa – paradiis ja põrgu üheskoos,” ütleb Kati Lumiste. “Jah, seal on Euroopa suurimad diskoteegid, kuhu mahub kümme tuhat inimest, aga seal on ka inimtühje idüllilisi nurgakesi lammaste ja kitsedega. Turismi-hooajal ei pruugi seda ilu näha.”
Vaba kulgemine siin elus tundub Katile olevat kõige tähtsam. “Niikaua kui mäletan, on mul veri vemmeldanud ja ma olen tahtnud teele minna,” ütleb vabakutselise ajakirjaniku ja hispaania keele õpetajana reisiraha koguv Kati.
Ei ole teda kodu külge aheldanud ka väiksed lapsed: tema poeg oli neljakuune, kui esimest korda Ibizale kaasa võeti, ja kaheaastane, kui emaga kaks nädalat Mehhiko džunglis telgis elas. Lastega saab hääletada küll, tõrjub Kati paketireisijate õudusunenägusid, lisades siiski, et ta pole seda ekstreemi pärast teinud, vaid ikka selleks, et teel olla – ja kui lennukipileti jaoks raha ei jätku, siis pöidlaküüdile saab ometigi loota.
