“Öösel ärkan kolm-neli korda ja püüan läbi kardina kumavast valgusest ära arvata, mis on kell. Viie-kuue ajal tõusen üles ja keedan suure klaasitäie jasmiiniteed laimi ja meega.

Varahommikud viiest kaheksani on kõige nauditavam ja produktiivsem aeg. Saab teha ära vajaliku kirjatöö, vastata meilidele, kirjutada, kalkuleerida, teha kavandeid. See, mis õhtul tunni ajaga jõuab teha, on olematu selle kõrval, mida jõuab tunniga hommikusel ajal.

Iial ei tea, milliseks päev täpselt kujuneb, aga üks asi on raudkindel – kell kaheksa, kui ma magamistoa ukse lahti teen, hiilib kass Triibu ukse vahelt sisse, hüppab voodisse ja ajab Uku (5) üles.

Riided, hambapesu, autosõit, ja üheksa oleme lasteaias. Ja siis tööle.

Mõnikord haaran pagariärist mõne värske croissant’i, viskan kivikesega vastu sõbranna Iire akent, kui see juhtub lahti olema (ta elab Kalamajas paar maja eemal), ja hüüan nagu filmis “La Vita e Bella”: Mariiiijja la chiaaaveee! (chiave – võti itaalia k). Ja Iir hüüab aknast: Siiii. Siiiii. Senjoora ... ja viskab võtme.

Ja siis me joome Iire juures kohvi. Vahel jookseb Iir minu poole – sada meetrit mööda tänavat, aurav kohvitass mõlemas käes – tal on parem kohviaparaat kui minul.

Arutame läbi päevasündmused ja vaatame üle uudiseid, kuidas kunagi – pool tundi või viisteist minutit. Mitte iga päev, paar korda nädalas.

Ja siis, kell kümme, hakkab peale teine osa päevast, mis kestab neljani ja on väga töine.

Kui parasjagu on teoksil mõni film, pole peale töö muud üleüldse olemas. Filmivõtted on tiimile nagu olümpiamängud sportlasele. Siis komandeeritakse laps Lõuna-Eestisse tädi Kätlini või vanavanemate juurde. Ei mingeid mõnusaid hommikusi kohvitamisi. Võib vabalt juhtuda, et esimese kohvi joon kell kolm päeval. Kui mõni tuttav helistab, luban tagasi helistada, ja helistan paari nädala pärast.

Lõõgastuseks mõjub hästi, kui saab lapata kokaraamatuid ja panna kokku mõnusa õhtumenüü. See võtab stressi maha. Ma arvan (tegelikult ka), et ma sobiks kuskile kööki hakkijaks. Söögitegemine on mu tõsine kirg.

Kui vähegi õnnestub, leian päeva jooksul tunnikese, et käia jooksmas või suusatamas (see viimane toimub režissöör Jaak Kilmi initsiatiivil). Pärast koju ja duši alla ja tunne on jälle värske, nagu alustaks päeva algusest. Jälle on energiat, et tööd edasi vehkida.

Kui ma autoga mööda võttepaiku sõidan, mängib mul autos David Vseviovi “Müstiline Venemaa”. Neid loenguid on kokku nii palju, et võtaks kolm ja pool ööpäeva, kui kõik üksteise järel maha mängida. Minul on käsil Bütsantsi periood.

Vseviovi jutt on nii huvitav, et pilt jookseb silme ees nagu kinos! Kui parajasti sepitsetakse intriigi Nikephoros I keisrikojas ja samal ajal helistab mulle keegi interjööride ja tapeetide ja karjaaedade ja kardinate asjus, olen ma seesmiselt lausa ärritunud.

Muidugi meeldib mulle mu töö, olgugi et stressi on kõvasti. Vahel (seda ei juhtu tihti) mõtlen, et mul võiks olla kella peale töö nagu lillepoe müüjal – rutiinne ja kindel, ei mingeid ootamatusi. Vastupidi minu omale, mis näeb kohati välja nagu kriisiabi.

Õhtud lähevad lapsega igasugu diskursusi läbi võttes. Ka siin ei saa endale hinnaalandust lubada, sest viieaastane inimene näeb pealiskaudse suhtumise kohe läbi. Mängime kooli, näiteks geograafiatundi, mis talle eriti meeldib. Õpilasi on kaks – Uku ja Triibu, kusjuures kass esindab laiska õpilast, kes ei viitsi vastata. Ja laps õpetab kassile, kus asuvad ookeanid ja mandrid, et kass ka oskaks, kui õpetaja küsib.

Siis kuulame koos Vikerraadiost “Kuula rändajat” või “Ööülikooli” – see on meie pereidüll, loominguline mittemidagitegemine, kui kasutada Fred Jüssi terminoloogiat.

Kell üheksa loen ma lapsele eesti muinasjutte vanapaganatest ja näkkidest, ja kella kümne ajal vajun ära. Vean ennast voodisse ja jään magama, David Vseviovi hääl ja Bütsantsi salasepitsused kõrvaklappides.Elu ühes päevas... on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.