Kauaoodatud kevad on lõpuks kohal
Tänavu tunneb kevade võidukäigust kohe erilist mõnu. Juba saab sooja pleedi mähituna terrassil meie laiuskraadil nii defitsiitseid päikesekiiri ninale püüda ja tassi teed koos äsja ahjust võetud muffiniga nautida. Mõnus on soojal õhtupoolikul jalgratast kuuri alt välja lükata, et selle hooaja esimesi kilomeetreid mõõta.
Kevade kutse on see, mis kiusab ja meelitab toast ära, endast ära, olema kuskil mujal ja tegema midagi teisiti. See on selline igakevadine pakitsemine, millest ei saagi täpselt aru, on ta veres, meeltes või milleski muus.
Armastus on see, mis paneb meid elama ja tegutsema, tundma, looma ja särama. Julgustab enesest andma ja teistelt vastu saama. Armastatud inimese kaotus on kohutav kogemus. Kõige kohutavam on armastatud lapse kaotus. Sellisest kohutavast valust sai alguse tänase ajakirja avaloos tutvustatud Brooke ja Keith Desserithi raamat „Kirjad Helenale”. Tütre haiguse ravi ajal tuli sel perekonnal käia läbi erakordselt valus teekond. Kuidas leevendada kaotusevalu ja edasi minna, saab lugeda nüüd ka eestikeelsena ilmunud raamatust.
Kui laps on allergik või õrnema närvikavaga või kui 24pealine lasteaiarühm põhimõtteliselt ei sobi, tuleb abiks ettevõtlikkus. Ikka selleks, et oma silmaterale pehme ja terve keskkond korraldada. Epp Petrone kirjutab tänases nõuandeloos, kuidas nad paari mõttekaaslasega Tartusse lastehoiu seltsi lõid, ja julgustab lastehoiurühma alustamist ette võtma.
Pikenevad päevad ja päikeselised ilmad annavad lootust, et kohe hakkabki kõik paremuse poole liikuma. Värsked ideed ja edasiminek päästab meid tekkinud tardumusest ja vaikelust. Hästi annavad kevade olemuse edasi luuleklassika kullafondist pärinevad read.
Veel puhuvad jahedad tuuled,
veel kannavad hommikud halla.
Said
lagedaks sulanud nõlval
vaevalt ilmuda varased lilled,
kui
vahasest võluderiigist,
eelõhnasest kärgede kambrist
maad kuulama mesilind lendas,
läks otsima varaseid lilli,
et
kuulda, kui kaugel on kevad,
kas varsti näeb külalist kallist.
Aleksander Puškin
