Kaubandusketid kannavad maha tonnide viisi kaupa päevas

Suuremad kaubanduskeskused viskavad päevas ära keskeltläbi 100 kilo realiseerimistähtaja ületanud kaupa, mis mitme kaupluse peale võib anda ligi tonni päevas.

Arvestades, et inimene sööb umbes kilo toitu päevas, saaks ainuüksi Rimi ära visatava söögipoolisega toita terve Jõgeva linna täie rahvast ning Sadala aleviku veel takkapihta. Tühja kõhu kannatajad peavad aga vaatama korraliku toidu kandmist prügikasti, sest seadused ei luba sellega näljaseid toita.

“Seaduse järgi on küll lubatud selgelt “parim enne” kuupäeva ületanud vastava märgistusega tooteid müüa, kuid Rimi poliitika kohaselt me seda siiski ei tee. Kõik “kõlblik kuni” või “parim enne” tähtaja ületanud tooted lähevad kohe bioloogiliste jäätmete konteinerisse,” kinnitas Rimi Eesti kommunikatsioonijuht Evelin Mägioja. Kulinaariatoodetele Rimis allahindlust ei tehta, sest nende realiseerimistähtajad on liialt lühikesed.

Rimis jääb päevas keskmiselt üle 100 kilogrammi kaupa, mis läheb prügikasti. Rimile kuulub Eestis 67 kauplust, nende hulgas ka odavkett Säästumarket. 67 kaupluse peale visatakse päevas ära ligi seitse tonni toiduaineid. Ümber arvestatuna teeb see peaaegu kaks ja pool tuhat tonni aastas.

Iga päev viis kringlit prügikasti

Kogused on sarnased ka Prisma peremarketites. Algselt ütleb kommunikatsiooijuht Kadri Lainas, et mahakandmisele läheb keskmiselt 100-200 kilo päevas, kuid hiljem järele mõeldes selgub, et vaatluse all olid vaid andmeid augusti, mil toit rikneb tavalisest kiiremini.

“Päevas jääb realiseerimisaja ületanud kaupa üle keskmiselt 100 kilogrammi, mis on piltlikult kahe-kolme ostukäru jagu pakendita tooteid,” tunnistab Lainas. Prismas läheb viie kaupluse peale toiduaineid mahakandmisele kokku ligi 500 kilo päevas ning ca 182 tonni aastas.

Tallinna Kaubamaja peab mahakantava toidu kohta rahalist arvestust ning toodete mahtu kilodes täpselt öelda ei oska. Osakonna juhataja Kadri Aguraijuja teab, et  toiduosakonnal läheb päevas mahakandmisele üks 100liitrise prügikoti täis tooteid, mille kaaluks ta pakub 35 kilo.

Comarketi tegevjuht Ando Nõupuu arvab, et kauplustekett viskab päevas ära 10-15 kilogrammi toiduaineid. Kahekümne kahe kaupluse peale teeb see kokku 275 kilo päevas ning sada tonni aastas. Äravisatava toidu kilohinnaks pakub Nõupuu 30 krooni.

Pagaripoiste kauplusteketi tootmisjuht Janno Semidor tunnistab, et kuigi ära visatakse kaupluse peale vaid kaks kuni viis kilo pagaritooteid, võib kilohinnaks olla umbes 75 krooni.

Maxima kett, nagu Kaubamajagi, äravisatava toidu mahu üle arvestust ei pea, küll aga ütleb avalike suhete juht Erkki Erilaid, et rahalistes mõõtmetes kaotab Maxima ca 250 krooni kaupluse kohta. Neljakümne üheksa kaupluse kohta teeb see aastas ligi neli ja pool miljonit.

Erilaidu see aga ei häiri: “Kui kaupluse käive on keskmiselt pool miljonit päevas, siis paarsada krooni on väike kadu.”

Selveri kauplustekett ei olnud nõus avaldama ei realiseerimistähtaja ületanud kaupade mahtu ega nende pealt tekkinud päevast rahalist kaotust.

Poed võiksid olla paindlikumad

Ligi viiendik Eesti elanikkonnast elab allpool suhtelise vaesuse piiri. 2006. aastal oli Eestis üheliikmelise leibkonna suhteline vaesuspiir 3480 krooni kuus, sellest 900 krooni kuus kulub toidule. Taolise leibkonna päevane kulutus toidule on 30 krooni. Olgugi, et Maxima kaupluste päevane toidu kadu on kaupluste suurust arvestades minimaalne, saaks allpool suhtelise vaesuse piiri elav inimene sellest söönuks peaaegu terve nädala.

Aga sellist võimalust talle ei anta.

Realiseerimistähtaja ületanud toidukaup visatakse biojäätmetesse ning sealt edasi läheb see enamasti prügimäele komposteerimisele või ümbertöötlemisele.

Midagi siiski ka päästetakse. Prisma poodidest sorteeritakse välja kulinaariatoodete valmistamiseks kasutatud õli, mis inimtoiduks enam ei sobi, kuid tööstuslikuks kasutamiseks kõlbab küll.

“Need kogused tulevad mulle üllatusena,” imestab Karin Kilk Säästva Eesti sihtasutusest.

“Seda ei ole hea kuulda. Kui toiduainete säilimise puhveraeg on liialt pikk, on see on raiskamine nii sotsiaalsest kui ka majanduslikust aspektist.”

Kilgi arvates peaksid poed kauba enne ära viskamist kindlasti alla hindama, sest see annaks võimaluse ka väiksema sissetulekuga inimestele kallimaid toiduaineid osta. Samas hoiatab Kilk inimesi realiseerimistähtaja ületanud kaupade tarbimise eest. “Kui väikelapse ema pakub “parim enne” ületanud toitu oma imikule, võib see tekitada terviserikkeid.”

Loomad sööks heameelega

Toiduseadus näeb ette, et inimeste söögilauale maha kantud kaup minna ei saa, kuid loomasöödana kasutust pole mainitud – nii viivad näiteks Pagaripoisid suuremate apsakatega partiid loomade varjupaika. Samas aga on kauplused ka sellega üsna ettevaatlikud.

Erkki Erilaid, Maxima: “Kui mõni loom meie toidu söömise tagajärjel haigestuks, siis ei kujuta ma ette, mille eest ma vastutaksin. Sama kehtib inimeste kohta.” Seepärast asuvad Maxima prügikastid kinnisel territooriumil kaamerate valve all, et inimesed ligi ei pääseks.

Olukorras, mil viiendik Eestist elab vaesuses, tekitab hämmingut, et kaubanduskeskused viskavad  tonnide viisi toitu lihtsalt minema. Paraku käituvad kauplused nii rangest seadusandlusest tulenevate trahvide hirmus. Tahaks ju küll ülejääke laiali jagada, aga oht vahele jääda on liiga suur.