19.12.2008, 00:00
Kaugjuhitavad autod, kas mänguasjad?
Raadiojuhtimisega mudel võib olla lihtsalt mänguasi, aga kui selle hobiga tõsiselt tegeleda, võib kulusid mõõta kümnete tuhandete kroonidega.
Kui ma kord 1980. aastatel lapsepõlves Soome televisioonist nägin
dokumentaalsaadet kaugjuhitavatest autodest-lennukitest-helikopteritest, ei
tulnud mul enam mitu päeva head und. Voodis higistades haudusin plaane,
kuidas ka endale midagi sellist saada. Minu ehituskatsetused jäid
tikutopsi külge pandud mikromootori tasemele. Aga televisioonist saadet ei
korratud ja mul ununes kogu teema aastakümneteks.
Nüüd olen ootamatult aastaid turjale juurde kogunud, aga laps minus
pole kadunud. Otsustasin uuesti asja käsile võtta ja kogu valdkonda
põhjalikult uurida.
Kuidas alustada?
Kõigepealt tuleks otsustada, missuguse keskkonna sõiduk
endale hankida – valikud on õhk, vesi ja maa. On võimalik
lennata helikopterite ja lennukitega, on võimalik sõita vee peal
kaatrite ja purjekatega ning otse loomulikult liiguvad vee all kaugjuhitavad
allveelaevad.
Samuti ei pea alustamise juures muretsema kohe selle
pärast, et peab haarama mutrivõtme ja kruvikeeraja oma kaugjuhitava
sõbra kokkupanemiseks. Võib muretseda ka RTR (Ready To Run)
versiooni, kus on kõik vajalik kokkupandud kujul olemas, ja
sõitma hakata.
Kõige lihtsam on aga minna poodi ja
suhteliselt väikese ettevalmistusega hakata kohe autot juhtima.
Eestis on esindatud mitmeid maailmas tuntuid brände – nagu
näiteks Kyosho ja HPI. Nendel on olemas ka täiesti omad poed, kuhu on
võimalik sisse astuda ja inimestega rääkida ning mudeleid
uurida. Teine võimalus endale kaugjuhitava sõbra hankimiseks on
netipoed. Sealt leiab juba oluliselt suurema valiku.
Muidugi tuleb
silmas pidada tellimistega seotud lisakulusid – transport, toll ja muud
võimalikud.
Paljud asjahuvilised pole Eestis ühtegi
RC-poodi astunud, vaid on kogu oma kraami netist tellinud.
Hinnaklassid
Kui tahta korralikku lõbu, tuleb
endale kohe selgeks teha, et kaubamajast ostetud Nikkodega seda ei saa. Nikkod
on mänguasjad, mis mõeldud lastele.
Entry-level-auto,
millega kohe saab sõitma hakata, maksab umbes 2500–3000 krooni.
Tegemist on väikeses mõõdus maastiku- või
asfaldimasinaga (offroad või onroad). Sõltuvalt mootorist
läheb autole lisaks vaja veel akut (400.-) ja laadijat (500.-) või
nitrokütust (5 liitrit 700.-). Sellise raha eest ostetud autoga saab
täiesti rahulikult käia ka võistlustel. Muidugi, kui te olete
seda juba paar korda teinud, panete tähele, et oleks vaja autosse veel
natuke investeerida. See tähendab uusi rehve, uut mootorit, paremat
vedrustust, kergemaid alumiiniumjuppe jpm.
Entry-level-kopter maksab
enam-vähem 2000 krooni, aga peab arvestama, et helikopteri juhtimine on
märksa keerulisem kui auto käsitsemine. Mis tähendab, et selle
oskuse selgekssaamine võtab kauem aega ja ilmselt on ka
õnnetusmomente oluliselt rohkem. See omakorda tähendab lisakulusid.
Sama jutt käib lennukite kohta.
Minu Baja 5B SS on
bensiinimootoriga 1/4 mõõtkavas offroad-auto.
- Ostuhind 14 000 krooni.
- Saatja/vastuvõtja 3500 krooni.
- Gaasiservo 1500 krooni.
Ülalnimetatud raha kulus
puhtalt selleks, et autot omada ja tööle saada.
Ülejäänud kulutused lisanduvad sellele hop-up’ide ehk
lisavarustuse kujul. Bajal leidub hunnik kohustuslikku lisavarustust, mis auto
eluiga ja sõidukvaliteeti pikendavad – amordikaitsmed,
lisaõhufiltrid, pull-starter kaitse, esi- ja küljeklaasid. Need
kõik kokku maksavad ligikaudu 2000 krooni.
Aga kes see ikka
raha loeb, see on ju hobi.
Lõbusaks muudab tegevuse asjaolu,
et selle hobiga tegel
evad paljud inimesed, kes pidevalt käivad koosviibimistel ja
võidusõitudel. Peetakse Eesti meistrivõistlusi, aga
käiakse sõitmas ka Lätis-Leedus-Hispaanias. Kes
võistelda ei taha, võib lihtsalt niisama kuskil
karjääris või tagahoovis lõbutseda. See on väga
mõnus, pingeid maandav “ajuvaba“ tegevus. Täpsemalt
võib võistluste kohta lugeda mudelismifoorumitest.
Millest kaugjuhitav auto koosneb?
Kaugjuhitav auto ei erine täismõõdus sõiduautost
põhifunktsionaalsuse osas praktiliselt üldse. Kliimaseade ja istmed
muidugi puuduvad, küll aga on olemas poolassid, amortisaatorid, kardaanid
ja kõikvõimalikud muud jooksuosaga seotud detailid. Kõik
need kuluvad ja kõiki neid on võimalik välja vahetada
paremate/suuremate/võimsamate jne vastu. Standard on see, et kaugjuhitav
auto on neljarattaveoline – kaherattavedu on pigem erandid.
Raam on tegelikult mudel ise. See määrab ära mudeli
suurusskaala ja tema tüübi – onroad, offroad, monster
või midagi muud. Raam on põhi, mille külge kinnitub
jooksuosa. Raam seab mõned piirid, milliseks saab autot ehitada.
Jõuallikad. Edasiviivat jõudu annab kas elektri-
või sisepõlemismootor. Elektrimootoreid võib ka olla kahte
sorti – harjadega ja harjadeta. Sisepõlemismootoreid on laias
laastus kahte liiki – nitrometaani põletavad mootorid ja
bensiinimootorid. Samuti on paljudele autodele olemas ka konversioonikomplekte,
mis tähendab, et on võimalik minna üle nitrolt elektrile
või vastupidi.
Bensiinimootoriga varustatakse tavaliselt
suuremaid (mõõtkavas 1/4 või 1/5) autosid. Igal
jõuallikal on omad head ja vead.
Elektrimootor on
“puhtam“ kui sisepõlemismootor, mis kipub näppe
määrima. Kuid esialgne soetamiskulu on korralikul elektriautol
tunduvalt suurem kui sisepõlemismootoriga mudelil.
Elektriauto lisakuludeks on akud (200–2000 krooni) ja akulaadijad
(150–3500 krooni).
Sisepõlemismootoril tuleb arvestada
mootori enda kulumisega ja lisaks veel kütusega, mis nitromootori jaoks
tuleb osta valmisseguna.
Servod. Servo on elektrimootoril
põhinev täppisseade, mis vastavalt saatja signaalile muudab ja
hoiab nurka. Servot on vaja selle jaoks, et auto saaks rattaid
vasakule-paremale keerata, anda sisepõlemismootorile gaasi või
reguleerida pidureid. Servot iseloomustavad kiirus (kui kiiresti ta suudab
võtta soovitud nurga) ja tugevus (kui palju on vaja jõudu
rakendada, et nurk muutuks).
Saatjad-vastuvõtjad. Saatja ehk
pult tundub esmapilgul lihtne vigur, aga seda saab väga keeruliseks ajada.
Autode saatjad on tavaliselt kahe kanaliga – üks rooli, teine
gaasi-piduri jaoks. Lennukitele ja kopteritele on vaja natuke rohkem kanaleid.
Igal kanalil on vastuvõtja poolel (autos) oma servo, mis
teostab tellitud liigutuse. Keeruliseks võib seda muuta
lisafunktsioonidega. Vingemad saatjaid saab kõikvõimalikul moel
programmeerida, mille tulemusel auto igas kurvis ja hüppes täpselt
õigesti käitub.
Mõned lingid:
www.hpi.ee – HPI Eesti esindus
www.hobikeskus.ee – Kyosho Eesti esindus
www.pistik.com – Üldine kaugjuhitavate sõidukite foorum
www.hpi.ee – HPI Eesti esindus
www.hobikeskus.ee – Kyosho Eesti esindus
www.pistik.com – Üldine kaugjuhitavate sõidukite foorum