Nüüd olen ootamatult aastaid turjale juurde kogunud, aga laps minus pole kadunud. Otsustasin uuesti asja käsile võtta ja kogu valdkonda põhjalikult uurida.


Kuidas alustada?



Kõigepealt tuleks otsustada, missuguse keskkonna sõiduk endale hankida – valikud on õhk, vesi ja maa. On võimalik lennata helikopterite ja lennukitega, on võimalik sõita vee peal kaatrite ja purjekatega ning otse loomulikult liiguvad vee all kaugjuhitavad allveelaevad.


Samuti ei pea alustamise juures muretsema kohe selle pärast, et peab haarama mutrivõtme ja kruvikeeraja oma kaugjuhitava sõbra kokkupanemiseks. Võib muretseda ka RTR (Ready To Run) versiooni, kus on kõik vajalik kokkupandud kujul olemas, ja sõitma hakata.


Kõige lihtsam on aga minna poodi ja suhteliselt väikese ettevalmistusega hakata kohe autot juhtima.


Eestis on esindatud mitmeid maailmas tuntuid brände – nagu näiteks Kyosho ja HPI. Nendel on olemas ka täiesti omad poed, kuhu on võimalik sisse astuda ja inimestega rääkida ning mudeleid uurida. Teine võimalus endale kaugjuhitava sõbra hankimiseks on netipoed. Sealt leiab juba oluliselt suurema valiku.


Muidugi tuleb silmas pidada tellimistega seotud lisakulusid – transport, toll ja muud võimalikud.


Paljud asjahuvilised pole Eestis ühtegi RC-poodi astunud, vaid on kogu oma kraami netist tellinud.


Hinnaklassid



Kui tahta korralikku lõbu, tuleb endale kohe selgeks teha, et kaubamajast ostetud Nikkodega seda ei saa. Nikkod on mänguasjad, mis mõeldud lastele.


Entry-level-auto, millega kohe saab sõitma hakata, maksab umbes 2500–3000 krooni.


Tegemist on väikeses mõõdus maastiku- või asfaldimasinaga (offroad või onroad). Sõltuvalt mootorist läheb autole lisaks vaja veel akut (400.-) ja laadijat (500.-) või nitrokütust (5 liitrit 700.-). Sellise raha eest ostetud autoga saab täiesti rahulikult käia ka võistlustel. Muidugi, kui te olete seda juba paar korda teinud, panete tähele, et oleks vaja autosse veel natuke investeerida. See tähendab uusi rehve, uut mootorit, paremat vedrustust, kergemaid alumiiniumjuppe jpm.


Entry-level-kopter maksab enam-vähem 2000 krooni, aga peab arvestama, et helikopteri juhtimine on märksa keerulisem kui auto käsitsemine. Mis tähendab, et selle oskuse selgekssaamine võtab kauem aega ja ilmselt on ka õnnetusmomente oluliselt rohkem. See omakorda tähendab lisakulusid. Sama jutt käib lennukite kohta.


Minu Baja 5B SS on bensiinimootoriga 1/4 mõõtkavas offroad-auto.

  • Ostuhind 14 000 krooni.
  • Saatja/vastuvõtja 3500 krooni.
  • Gaasiservo 1500 krooni.
Ülalnimetatud raha kulus puhtalt selleks, et autot omada ja tööle saada. Ülejäänud kulutused lisanduvad sellele hop-up’ide ehk lisavarustuse kujul. Bajal leidub hunnik kohustuslikku lisavarustust, mis auto eluiga ja sõidukvaliteeti pikendavad – amordikaitsmed, lisaõhufiltrid, pull-starter kaitse, esi- ja küljeklaasid. Need kõik kokku maksavad ligikaudu 2000 krooni.


Aga kes see ikka raha loeb, see on ju hobi.


Lõbusaks muudab tegevuse asjaolu, et selle hobiga tegel evad paljud inimesed, kes pidevalt käivad koosviibimistel ja võidusõitudel. Peetakse Eesti meistrivõistlusi, aga käiakse sõitmas ka Lätis-Leedus-Hispaanias. Kes võistelda ei taha, võib lihtsalt niisama kuskil karjääris või tagahoovis lõbutseda. See on väga mõnus, pingeid maandav “ajuvaba“ tegevus. Täpsemalt võib võistluste kohta lugeda mudelismifoorumitest.


Millest kaugjuhitav auto koosneb?



Kaugjuhitav auto ei erine täismõõdus sõiduautost põhifunktsionaalsuse osas praktiliselt üldse. Kliimaseade ja istmed muidugi puuduvad, küll aga on olemas poolassid, amortisaatorid, kardaanid ja kõikvõimalikud muud jooksuosaga seotud detailid. Kõik need kuluvad ja kõiki neid on võimalik välja vahetada paremate/suuremate/võimsamate jne vastu. Standard on see, et kaugjuhitav auto on neljarattaveoline – kaherattavedu on pigem erandid.


Raam on tegelikult mudel ise. See määrab ära mudeli suurusskaala ja tema tüübi – onroad, offroad, monster või midagi muud. Raam on põhi, mille külge kinnitub jooksuosa. Raam seab mõned piirid, milliseks saab autot ehitada.


Jõuallikad. Edasiviivat jõudu annab kas elektri- või sisepõlemismootor. Elektrimootoreid võib ka olla kahte sorti – harjadega ja harjadeta. Sisepõlemismootoreid on laias laastus kahte liiki – nitrometaani põletavad mootorid ja bensiinimootorid. Samuti on paljudele autodele olemas ka konversioonikomplekte, mis tähendab, et on võimalik minna üle nitrolt elektrile või vastupidi.


Bensiinimootoriga varustatakse tavaliselt suuremaid (mõõtkavas 1/4 või 1/5) autosid. Igal jõuallikal on omad head ja vead.


Elektrimootor on “puhtam“ kui sisepõlemismootor, mis kipub näppe määrima. Kuid esialgne soetamiskulu on korralikul elektriautol tunduvalt suurem kui sisepõlemismootoriga mudelil.


Elektriauto lisakuludeks on akud (200–2000 krooni) ja akulaadijad (150–3500 krooni).


Sisepõlemismootoril tuleb arvestada mootori enda kulumisega ja lisaks veel kütusega, mis nitromootori jaoks tuleb osta valmisseguna.


Servod. Servo on elektrimootoril põhinev täppisseade, mis vastavalt saatja signaalile muudab ja hoiab nurka. Servot on vaja selle jaoks, et auto saaks rattaid vasakule-paremale keerata, anda sisepõlemismootorile gaasi või reguleerida pidureid. Servot iseloomustavad kiirus (kui kiiresti ta suudab võtta soovitud nurga) ja tugevus (kui palju on vaja jõudu rakendada, et nurk muutuks).


Saatjad-vastuvõtjad. Saatja ehk pult tundub esmapilgul lihtne vigur, aga seda saab väga keeruliseks ajada. Autode saatjad on tavaliselt kahe kanaliga – üks rooli, teine gaasi-piduri jaoks. Lennukitele ja kopteritele on vaja natuke rohkem kanaleid.


Igal kanalil on vastuvõtja poolel (autos) oma servo, mis teostab tellitud liigutuse. Keeruliseks võib seda muuta lisafunktsioonidega. Vingemad saatjaid saab kõikvõimalikul moel programmeerida, mille tulemusel auto igas kurvis ja hüppes täpselt õigesti käitub.
Mõned lingid:
www.hpi.ee – HPI Eesti esindus
www.hobikeskus.ee – Kyosho Eesti esindus
www.pistik.com – Üldine kaugjuhitavate sõidukite foorum