22.03.2007, 00:00
Kaunis vaade aknast. Ka nõusid küürides
Vaike Parkerile on hea haljastus nagu sobiv pildiraam. Teenekat maastikuarhitekti portreteerib Merle Karro-Kalberg.
Kui aastal 1994 hakati taas maastikuarhitekte koolitama,
vaevlesid esimesed eriala lõpetajad identiteedikriisis – kes me
oleme, kuhu läheme? 13. aastaga on pilves taevas oluliselt selginenud ja
sogane vesi puhtamaks saanud ning maastikuarhitekti roll elukeskkonna
kujundamises konkretiseerunud.
1944. aastal ERKIs avatud aia- ja pargikunsti eriala spetsialiste õpetati vaid seitse aastat, misjärel leidis sotsialism kapitalistlikul moel, et puudub nõudlus selliste spetsialistide järele. Ometi koolitati selle seitsme aasta jooksul terve põlvkond maastikuarhitekte, kes panid aluse kodumaisele maastikuarhitektuuri kultuurile ja kelleta meil puuduksid aastal 2007 selle ala klassikud.
Aia- ja pargikujunduse eriala diplomi said ERKIst muuhulgas Vaike Parker, Valve Pormeister, Linda Patune, Ethel Brafmann jt. Et tegemist on vägagi elujõulise ja loomingulise seltskonnaga ka tänapäeval, tõestab ka Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu galeriis avatud Vaike Parkeri näitus “Väike aed”.
Võiks ju pakkuda, et tegemist on proua Parkeri loomingu ülevaatenäitusega. Vale puha! Sel aastal 80. sünnipäeva pidav aiandusarhitekt on nooruslik nagu kevadine lumikelluke. Näitusel eksponeeritud kolm aeda pärinevad käesoleva millenniumi aastatest 2002–2005.
“Need projektid on vaatamiseks välja valitud, kuna just nendes projektides on realiseerunud minu arusaamad aiandusarhitekti töö ülesannetest ja eesmärkidest,” põhjendab Vaike Parker valikut.
Aiale saab kujundusprotsessis olla kaks lähenemist: aed on kas orgaaniline hoone osa või taust majale, mille ta esile tõstab. Vaike Parker lahendab selle dilemma modernistlikule ideoloogiale toetudes: “Kui arhitekti loodu on pilt-maal, siis minu tehtud haljastus selle ümber on nagu raam pildile. Vale raam võib ju pildi suretada, ära tappa. Hea raami ülesanne on kunstiteos esile tõsta, seda isegi omamoodi lõpetada. Maja ja selle juurde planeeritud haljastus peavad moodustama harmoonilise terviku. Iga arhitektuuriline objekt nõuab oma haljastust, oma aeda. Aed kasvab välja hoonest, ruumijaotusest ja stiilist.
Aedade kujundamisel olen jälginud, et tekiksid kaunid vaated, milles on nähtavad aia dekoratiivsed aktsendid. Need peavad olema jälgitavad nii aias istudes, elutoast kui ka köögiaknast nõudepesu ajal pilku välja heites,” võtab Vaike Parker aia ja hoone omavahelise suhte kokku.
Ka arhitekt Andres Põime, kes on Vaike Parkeriga koostööd teinud kahes näitusel eksponeeritud projektis, toob välja Parkeri arhitektuuritunnetuse, aiakujunduse vaoshoituse ja selguse.
Vaike õepoeg, arhitekt Jaak Huimerind arvab samuti, et Vaike kunst toetub loominguliselt modernistlikule baasile. Ta meenutab lapsepõlves koosviibimistel valitsenud teatavat irooniat ja põlastust akadeemilise traditsiooni suhtes. Vaike Parker möönab ka ise, et funkmajade lihtsus ja otstarbekus talle meeldib. Tema ajakujundusliku käekirja moodustavad modernistlikud võtted – vähe liike ja sorte, mis tagab aiale ühtse stiili, ja avarad murupinnad, mis säilitab aia terviklikkuse. Aia planeerimisel on Vaike Parkeri oluliseks põhimõtteks muuta väikeaed suureks – mida vähem, seda parem. “Less is more,” ütlesid modernistid. “Less is bore,” skandeeris vastu postmodernism.
Jaak Huimerind leiab, et Vaike Parkeri kujundustesse toob särtsu traditsionistlik ja tundeline istutusmaterjalide kooslus ning inspiratsiooni ammutamine eesti rahvapärasest arhitektuurist, sisekujundusest ja käsitööst modernismi kõrval.
“Taimede otsimisel olen alati püüdnud leida taimede kooslust dikteeriva põhimotiivi,” toob Parker välja oma loomingu ühe lähtepunkti. “Rannaäärsel krundil kasutan samalaadses looduses kasvavatest liikidest aretatud kultuursorte. Näiteks merikanni looduslik liik on kõrge ja vähe dekoratiivne. Sellest on aretatud madalamaid ja dekoratiivsemaid sorte. Neid olengi kasutanud. Samuti eelistan harilikust kadakast aretatud madalaid vorme, nad ei varja arhitektuuri ega aias kasutatavaid teisi elemente.” Oluliseks peab Vaike Parker ka aia atraktiivsust igal aastaajal: “Näiteks olen projektis “Lauri” kasutanud hilissügisel õitsevaid hokkaido kukeharju.”
Vaike Parker on nii kujundanud näitusi (Aleksander Niine mälestusnäitus, fotonäitus eesti aedadest) kui koostanud üldplaane (sh Saue, Haapsalu, Põlva linnale), andnud välja nii juhendteatmikke (“Haljasalade mullatööd”, “Õuealade katendid”, “Õuealade haljastustööd”) kui osalenud mitmesugustel konkurssidel (Tallinna laululava ja Maarjamäe lossi ümbruse Rahvaste Sõpruse pargi planeerimise ideekavandi konkurss). Ometi, tunnistab ta ise, on tema armastus aiad, kus kõige paremini ja kiiremini tulevad esile õnnestumised ja ka vead.
Tänapäevases aiakujunduses on kaks suunda. Üks on orienteeritud elututele tehismaterjalidele. Klaasist, kivist ja betoonist kujundusi armastab Lõuna-Euroopa ja USA. Teine lähenemine toetub skandinaavialikule keskkonnatunnetusele, on inimese- ja elusa taimmaterjali keskne. Eestlasele, metsarahvale, jääb esimene lähenemine võõraks ja liigtehislikud lahendused sisutühjaks. Dendroloog Aino Aaspõllu leiab, et Vaike Parker on üks väheseid tõelisi maastikuarhitekte Eestis: “Ta on andekas ja loominguline inimene, projekteerija, kes usub, et aias ja pargis on põhiline kujunduselement ikkagi puu ja põõsas ja lill.”
Ilus aed ei ole inglaslik piinlikult pügatud muru ega umbrohuvaba lillepeenar. Ilus aed on läbimõeldud harmoonia, armastus ja austus selle aia vastu. Ja just sellepärast on Vaike Parkeri looming ajatu, nüüdisaegne ja ilus. Palju õnne ja teguderohket juubeliaastat, Vaike Parker!
Näitus jääb avatuks TLÜ Akadeemilise raamatukogu galeriis (I korrus) 30. aprillini.
1944. aastal ERKIs avatud aia- ja pargikunsti eriala spetsialiste õpetati vaid seitse aastat, misjärel leidis sotsialism kapitalistlikul moel, et puudub nõudlus selliste spetsialistide järele. Ometi koolitati selle seitsme aasta jooksul terve põlvkond maastikuarhitekte, kes panid aluse kodumaisele maastikuarhitektuuri kultuurile ja kelleta meil puuduksid aastal 2007 selle ala klassikud.
Aia- ja pargikujunduse eriala diplomi said ERKIst muuhulgas Vaike Parker, Valve Pormeister, Linda Patune, Ethel Brafmann jt. Et tegemist on vägagi elujõulise ja loomingulise seltskonnaga ka tänapäeval, tõestab ka Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu galeriis avatud Vaike Parkeri näitus “Väike aed”.
Võiks ju pakkuda, et tegemist on proua Parkeri loomingu ülevaatenäitusega. Vale puha! Sel aastal 80. sünnipäeva pidav aiandusarhitekt on nooruslik nagu kevadine lumikelluke. Näitusel eksponeeritud kolm aeda pärinevad käesoleva millenniumi aastatest 2002–2005.
“Need projektid on vaatamiseks välja valitud, kuna just nendes projektides on realiseerunud minu arusaamad aiandusarhitekti töö ülesannetest ja eesmärkidest,” põhjendab Vaike Parker valikut.
Aiale saab kujundusprotsessis olla kaks lähenemist: aed on kas orgaaniline hoone osa või taust majale, mille ta esile tõstab. Vaike Parker lahendab selle dilemma modernistlikule ideoloogiale toetudes: “Kui arhitekti loodu on pilt-maal, siis minu tehtud haljastus selle ümber on nagu raam pildile. Vale raam võib ju pildi suretada, ära tappa. Hea raami ülesanne on kunstiteos esile tõsta, seda isegi omamoodi lõpetada. Maja ja selle juurde planeeritud haljastus peavad moodustama harmoonilise terviku. Iga arhitektuuriline objekt nõuab oma haljastust, oma aeda. Aed kasvab välja hoonest, ruumijaotusest ja stiilist.
Aedade kujundamisel olen jälginud, et tekiksid kaunid vaated, milles on nähtavad aia dekoratiivsed aktsendid. Need peavad olema jälgitavad nii aias istudes, elutoast kui ka köögiaknast nõudepesu ajal pilku välja heites,” võtab Vaike Parker aia ja hoone omavahelise suhte kokku.
Ka arhitekt Andres Põime, kes on Vaike Parkeriga koostööd teinud kahes näitusel eksponeeritud projektis, toob välja Parkeri arhitektuuritunnetuse, aiakujunduse vaoshoituse ja selguse.
Vaike õepoeg, arhitekt Jaak Huimerind arvab samuti, et Vaike kunst toetub loominguliselt modernistlikule baasile. Ta meenutab lapsepõlves koosviibimistel valitsenud teatavat irooniat ja põlastust akadeemilise traditsiooni suhtes. Vaike Parker möönab ka ise, et funkmajade lihtsus ja otstarbekus talle meeldib. Tema ajakujundusliku käekirja moodustavad modernistlikud võtted – vähe liike ja sorte, mis tagab aiale ühtse stiili, ja avarad murupinnad, mis säilitab aia terviklikkuse. Aia planeerimisel on Vaike Parkeri oluliseks põhimõtteks muuta väikeaed suureks – mida vähem, seda parem. “Less is more,” ütlesid modernistid. “Less is bore,” skandeeris vastu postmodernism.
Jaak Huimerind leiab, et Vaike Parkeri kujundustesse toob särtsu traditsionistlik ja tundeline istutusmaterjalide kooslus ning inspiratsiooni ammutamine eesti rahvapärasest arhitektuurist, sisekujundusest ja käsitööst modernismi kõrval.
“Taimede otsimisel olen alati püüdnud leida taimede kooslust dikteeriva põhimotiivi,” toob Parker välja oma loomingu ühe lähtepunkti. “Rannaäärsel krundil kasutan samalaadses looduses kasvavatest liikidest aretatud kultuursorte. Näiteks merikanni looduslik liik on kõrge ja vähe dekoratiivne. Sellest on aretatud madalamaid ja dekoratiivsemaid sorte. Neid olengi kasutanud. Samuti eelistan harilikust kadakast aretatud madalaid vorme, nad ei varja arhitektuuri ega aias kasutatavaid teisi elemente.” Oluliseks peab Vaike Parker ka aia atraktiivsust igal aastaajal: “Näiteks olen projektis “Lauri” kasutanud hilissügisel õitsevaid hokkaido kukeharju.”
Vaike Parker on nii kujundanud näitusi (Aleksander Niine mälestusnäitus, fotonäitus eesti aedadest) kui koostanud üldplaane (sh Saue, Haapsalu, Põlva linnale), andnud välja nii juhendteatmikke (“Haljasalade mullatööd”, “Õuealade katendid”, “Õuealade haljastustööd”) kui osalenud mitmesugustel konkurssidel (Tallinna laululava ja Maarjamäe lossi ümbruse Rahvaste Sõpruse pargi planeerimise ideekavandi konkurss). Ometi, tunnistab ta ise, on tema armastus aiad, kus kõige paremini ja kiiremini tulevad esile õnnestumised ja ka vead.
Tänapäevases aiakujunduses on kaks suunda. Üks on orienteeritud elututele tehismaterjalidele. Klaasist, kivist ja betoonist kujundusi armastab Lõuna-Euroopa ja USA. Teine lähenemine toetub skandinaavialikule keskkonnatunnetusele, on inimese- ja elusa taimmaterjali keskne. Eestlasele, metsarahvale, jääb esimene lähenemine võõraks ja liigtehislikud lahendused sisutühjaks. Dendroloog Aino Aaspõllu leiab, et Vaike Parker on üks väheseid tõelisi maastikuarhitekte Eestis: “Ta on andekas ja loominguline inimene, projekteerija, kes usub, et aias ja pargis on põhiline kujunduselement ikkagi puu ja põõsas ja lill.”
Ilus aed ei ole inglaslik piinlikult pügatud muru ega umbrohuvaba lillepeenar. Ilus aed on läbimõeldud harmoonia, armastus ja austus selle aia vastu. Ja just sellepärast on Vaike Parkeri looming ajatu, nüüdisaegne ja ilus. Palju õnne ja teguderohket juubeliaastat, Vaike Parker!
Näitus jääb avatuks TLÜ Akadeemilise raamatukogu galeriis (I korrus) 30. aprillini.