Me pole üldse verised: Lilleküla Seltsi suveaktiiv, vasakult Emil Rutiku, Olav Kivirand, Mati Roosnurm, Mati Makkar, Aarne Plunt ja Väino Rajangu. Foto: Tiit Blaat

“Mõni firma ajab megakasumeid kokku ning las ülejäänud Eesti kiratseb!”

Mees, nagu härg – endine karateka Olev Kivirand on valmis kirjutuslaua ühe raksuga pooleks virutama. Ta on maruvihane. “Eesti Energia on kui riik riigis, üks lollus ajab teist taga ja lõppu ei ole!”
Kivirand on Lilleküla mees, elab Välja tänaval. Neli aastat tagasi kuulis ta naaber Mati Makkariga uudist, et Eesti Energia tõstab taas kodutarbijatele elektri võrgutasu. Makkaril oli Eesti Energiaga niigi oma kana kitkuda (no ütleme: ta leidis, et võiks elektri eest vähem maksta). Mehed läksid uudisest keema. Nad pühendusid Eesti energiamajanduse “valede ja võhiklikkuse” paljastamisele ning tarbijate kaitsele. Orbiidile tõusis “keskkonna- ja tarbijakaitseline valitsusväline kodanikuühendus” Lilleküla selts.
Makkar ja Kivirand koondasid seltsi hulga tuliseid mõttekaaslasi, alates professoritest - Endel Lippmaa, Jüri Soone, Rein Oidram, Väino Rajangu jt - , lõpetades Emil Rutikuga (jah, seesama).
Seltsi teemadering laiub elektri- ja põlevkivi tehnoloogilistest peensustest energiajulgeoleku ja hinnakujunduseni.
Makkari ja Kiviranna eestvedamisel on riiakad härrad pommitanud kirjadega nii ministeeriume, konkurentsiametit, riigikontrolli, õiguskantslerit, kaitsepolitseid kui ka parteisid. Isegi Euroopa Komisjon on siinse rahvavaluga kurssi viidud.
Härrade meelest juhivad finantsistidest „poisikesed“ Sandor Liive ja Taavi Veskimägi suuri riigifirmasid kui omi. Uisapäisa investeeritakse energiajulgeoleku sildi all miljard siia, miljard sinna - Utah’is ja Jordaanias, innovaatilisse mittekäivituvasse õlitehasesse, vene gaasist loobumisse, taastuvenergiaprojektidesse, “igaks juhuks ehitatud” reservjaama, LNG terminali jne.
Kes need “õilsad” investeeringud kinni maksab? Eesti rahvas muidugi!
Selts tõstab olulisi küsimusi. Kuidas on võimalik, et Auveres kerkib - energiajulgeolekut silmas pidades - puiduhakkel soojuselektrijaam, mille rajamisel rikutakse riigihankereegleid ning mis tõstab küttepuidu hinda 30-40 protsenti? Veelgi enam: selle jaama kogu julgeolekuefekti nulliks üks kahuripauk naabruses asuvalt Venemaalt.
Miks oli tarvis matta miljard Kiisa uude reservjaama, kui Irus oli olemas tipp-topp gaasil töötav reservjaam?
Miks tahab Eesti end Venemaa elektrivõrgust lahti ühendada, kui Läti ja Leedu sõltuvad veel aastaid vene elektrist?
Miks ignoreeritakse tõsiasja, et tuulikute ehitamine muudab põlevkivi kasutamise ebaefektiivsemaks, sest kõikuv tuul nõuab põlevkivijaamadelt reservvõimsusi, mis tõstab kivi kulu ühe elektriühiku tootmiseks? See kulu on alates 2007.aastast Eestis järjepidevalt kasvanud, näitevad elektroenergeetik Rein Oidrami graafikukõverad.
Eesti Energia propageeris sajandivahetusel üleminekut “soodsale ja kindale” elektriküttele – kuidas sellega nüüd on?

« Avalehele 64 Kommentaari