Keelepolitsei karistab kirjavigade eest

Kas ajalehetekstis kirjavigade tegemine on kuritegu, mille takistamiseks riik peab vahele astuma? Või on õigekirjavigadega kirjutamine kodaniku põhiõigus?

Möödunud aasta oktoobris tegi Keeleinspektsioon Eesti Päevalehele ettekirjutuse: teie online-väljaandes on liiga palju keelevigu, olge hoolsamad või muidu saate trahvi!

Oot-oot, kas valitsusasutus tuleb sõltumatule väljaandele näppu viibutama, milliseid lauseid tohib ajakirjanik moodustada ja millised käivad riikliku tsensuuri alla?! Päevaleht oli pehmelt öeldes häiritud ja kaebas Keeleinspektsiooni kohtusse. Pealtnäha lihtne filoloogiline tüli mõne poolitamis- ja komavea pärast on paisunud vaidluseks põhiseaduslike õiguste ja vabaduste üle.

Kahvatud Eesti sportlased  

“Hirmu teretulnud naasmine maailma rahaturgudele!”, “Eesti sportlased jälle kahvatud!”. Need on lausenäited, mille Keeleinspektsioon leidis olevat lubamatu keelekasutusega. Eesti sportlased saavad võistlustel kahvatult  võistelda, aga ise on nad ju seejuures näost punased!

Kui tähelepanelik kodanik leiab ajalehest (olgu siis paberil või veebis) mõne kirjavea, võib ta helistada Keeleinspektsiooni. Ja eestlane on endiselt väga keeletundlik rahvas (jumal tänatud). Keeleinspektsiooni kohus on kaebustele reageerida.

Möödunud aasta septembris-augustis toimetasidki juurdlust Eesti Päevaleht Online’i veebiküljel Keeleinspektsiooni asjatundjad ja said kokku leheküljetäie apsakaid: komad vales kohas, kokku-lahkukirjutamise vead, ühildumis- ja poolitusvead.

Kurb muidugi, ent kas ka riiklikult karistatav? Kas Keeleinspektsioon on nagu sovetlik repressiooniaparaat Glavlit või on ehk Urmas Sõõrumaa loonud parkimiskontrolli kõrvale ka keelepolitsei?

EPL Online’i juht Aivar Pau, muidu rahumeelne inimene, paiskas oma väljaandesse programmilise seisukoha: “Teatan täna ametlikult ja avalikult, et Eesti Päevaleht Online vilistab uue nimega Glavliti sellise sisuga ettekirjutustele. Pandagu meid või vangi või saadetagu Muhu saarele asumisele! Meil kehtib jätkuvalt põhiseadus, mis lubab kõigil vabalt levitada informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Ja me teeme seda vabalt valitud stiilis ja märgisüsteemis, ka kirillitsas.”

Keeleinspektsiooni direktor Ilmar Tomusk aga leiab: “Meie puhul on tegemist riikliku järelevalvega ja meil on õigus teha kirjakeele osas ettekirjutusi.”

Põhiseaduslik väljendusvabadus tähendab, et kodanikul on õigus valida märgisüsteemi, milles ta ennast väljendab, leiab Päevaleht. Keeleinspektsiooni ettekirjutusega piiratakse ajakirjanduse väljendusvabadust.

Kirjutage oma sõpradega, kuidas paremaks peate, ütleb Keeleinspektsioon, aga ajalehes tuleb järgida kirjakeele norme. Normid on paika pandud värskeimas Õigekeelsussõnaraamatus.

Ajaleht on eesti keele ja meele kujunemisel juba papa Jannseni aegadest alates olnud juhtrollis ja rahvas usaldab lehte viimse komani ka tänapäeval, seetõttu ei saa siin lubada mingit “märgisüsteemiga” trikitamist, seletab Keeleinspetsiooni direktor Ilmar Tomusk.

“Väljendusvabadus kaitseb küll isiku õigust ideid ja informatsiooni levitada, ent ei anna isikule õigust teha seda kirjakeele normist hälbivas eesti keeles,” ütleb kohtuotsus, mis andis halduskohtus õiguse Keeleinspektsioonile. EPL kaebab otsuse edasi.

Olgu öeldud, et kogu see vaidlus käib ajakirjanike tekstide kohta – kommentaatorite keelelise matsluse vastu ei ole ka inspektsioonil rohtu ega vitsa.

Mis on avalik ja mis ametlik?

See on üks Keeleinspektsiooni ja Eesti Päevalehe tüliküsimusi.

Ajaleht on avalik, selge see, aga ta ei ole ametlik teabekanal, nagu seda on Riigi Teataja, siin kasutavad autorid ka poeetilisi väljendeid ja isikupärast kõnepruuki. Et riik saaks normidega sekkuda, peab ajaleht olema nii avalik kui ka ametlik. Ametliku ja avaliku mõisted pole aga juriidilises mõttes sugugi nii üldarusaadavad kui talupojamõistusega võttes.

Ilmar Tomusk: “Kui ajaleht ei ole ametlik, siis mis ta on? Eraviisiline ta ju ei ole. Eraäri võib ta olla, aga see ei puutu praegu asjasse.”

Termini “ametlik” sisu ei suutnud Riigikogu määratleda juba 90ndate alguses, mil Keeleseadus vastu võeti. Jäädi selle juurde, et ametlik tähendab igasugust juriidilise isiku asjaajamist. Ei aita siinkohal ka Õigekeelsussõnaraamat, mis annab vaid vasted: rangelt asjalik, reserveeritud, korralik, mitte eraviisiline.

Eksimine on inimlik

Päevalehes (nagu ka teistes suurtes väljaannetes) püsti pandud korrektorite-keeletoimetajate tihe (ja tige) sõel teeb kirjakeele nimel iga päev karmi tekstide toimetamise tööd. Aga juhtub ju paremateski peredes...

Teksti mittevastavus kirjakeele normile ei ole ebaseaduslik ning selle eest ei saa kohaldada sunnivahendeid.

“Ma nõustun igati igaühega, nii meie kommentaatorite kui inspektsiooniga, kes heidavad meie online-väljaannetele ette kirjavigasid. Uudiste tootmise tempo on läinud sedavõrd kiireks, et pahatihti jäävad lugudesse sisse lihtsalt tobedad ja piinlikud apsakad. Aga asuda lihtsustatud keelekasutuse kallale, see on absurd,” ütleb Aivar Pau. Päevalehe protesti peale tegi Keeleinspektsioon oma ettekirjutuse ümber, mööndes, et väljendite, epiteetide ja metafooride üle vaidlemine oleks ummiktee. Aga grammatikareeglite osas jäi Keele-Falck kõigtamatuks.

Arutelu

Mina isiklikult tervitan Keeleinspektsiooni enesekindluse kasvu ja võimu näitamist. Nii mõnigi kord (lugedes menüüsid, veebikülgi või suheldes umbkeelse poemüüjaga) on ka mul olnud tung keelepolitsei kohale kutsuda. Veebis leviva kirjaoskamatuse õigustamiseks ei saa viigilehena kasutada põhiseaduslikke õigusi. Kasutage parem oma põhiseaduslikku õigust haridusele.

Aga kohtuprotsess Keeleinspektsiooni ja Eesti Päevalehe vahel teeb valvsaks.

Juhtum on pretsedenti loov, sest lahend (kui see ükskord tuleb) paneb paika meie väljendusvabaduse piirid.

Keeleinspektsiooni töö:

• 2007. aastal fikseeriti 3029 keeleseaduse nõuete rikkumist.
  
  

• Trahve määrati kokku 344 440 krooni ulatuses.

Vead, mille pärast EPL kohtusse jõudis:

• Läbi virutaalse teleskoopi

• Berliini olümpiamägud

• N Liidu paviljoni ehitis

• Vähe maateelõike

• Küm-me aastat

• Rendi-lepingu

• 6-15 aastase

• Riigi poolne
• Pea-osas
• kahtlustatavana peeti kinni 41-aastase Tõnu
• Eesti väljapanekut kandsid rakenduskunstnike looming.
  
  

Peatoimetaja Lea Larin:

Me peame kaunist ja korrektset emakeelt väga tähtsaks.

Keeleinspektsiooni ülesanne on kontrollida ametlikku keelekasutust ja suunata avalikku keelekasutust, aga meetodiks ei pea olema trahvi tegemine kirja- ja trükivigade eest.

Keeleinspektsiooni arusaam keele puhtuse eest võitlemisest on meie arvates tõsiselt üle pingutatud.

Keeleinspektsiooni algse arvamuse kohaselt võivad nad teha ajalehele trahvi koguni pealkirjade eest, mis inspektsiooni arvates on sobimatud. Pealkiri “Eesti sportlased jälle kahvatud” oli nende arvates ajalehes avaldamiseks liiga primitiivne!

Kirjavigade osas, mida me kuidagi ei taha õigustada, on asi sama kurioosne – nii tehti meile ettekirjutus Eesti Vabariigi presidendi kõne tekstis oleva komavea eest.

Enamik Keeleinspektsiooni poolt osundatud kirjavigade näiteid on pärit Päevalehe võrguväljaandes ilmunud artiklitest. Siin tuleks arvestada, et online’i-töö kiiruse tõttu on vea oht suurem. Samas ei anna see õigustust vea tekkimisele ja me parandame vead kohe, kui neid märkame.