Turumajanduslikud suhted meditsiinis on tugevad ja rahateenimise soov aina suureneb. Kuidas muidu seletada, et vaginaalset sünnitust peetakse paljudes riikides täiesti teisejärguliseks. Selle asemel, et emadele selgitada vaginaalse sünnituse olulisust tulevase ilmakodaniku tervisele, reklaamitakse keisrilõiget kui parimat moodsat lahendust ja isegi õhutatakse naisi seda eelistama. Näiteks väitega, et loomulik sünnitus rikub sünnitaja figuuri. Heaoluriikides naised enamasti usuvadki ja muudkui maksavad oma kallite operatsioonide eest. Mõnes USA osariigis, Lõuna-Ameerikas ja siin-seal mujalgi ulatub keisrilõike osakaal juba 70–80 protsendini kõigist sünnitustest.

Eestis püsis see näitaja aastakümneid 7 protsendi piirides. Taasiseseisvuse algul, 1992. aastal oli keisrilõikega sünnitusi 6,4 protsenti. Nüüd on aga keisrilõike osakaal meil kasvanud 19–20 protsendini. Küllap on selle hulgas suurenenud ka vältimatute juhtumite hulk, aga kasv on siiski murettekitavalt suur.

Arvan, et see arv on jõudnud absoluutse lubatud maksimumini. Kui keisrilõigete osatähtsus veelgi suureneb, oleme kindlasti valel teel ja seame ohtu oma järeltulevate põlvede elujõu.

Me peame oma noori emasid julgustama ja õpetama, selgitama, kui oluline on vastsündinu arengule loomulik ilmaletuleku viis. See on looduse poolt naisele antud kõige tähtsam instinkt. Olen ikka küsinud: kas inimese sünnitusega seotud käitumise reeglite ja protsesside muutmine on kustunud instinkt?

Teoretiseerides on instinkt “pärilike närvimehhanismidega määratud keerukas käitumisvorm, mille tulemusena tagatakse organismi esmased vajadused”. Kui vaatleme loomariiki, siis kõikide, olgu või näiteks kasside stereotüüpne käitumine sünnituse ajal tagab liigi olemasolu ja hoiab ära väljasuremise.

Aga kuidas on lood inimesega? Kindlasti tuleb ka inimese sünnituskäitumise reeglitesse suhtuda ülima tõsidusega. Nende hulka peab kuuluma vaginaalne sünnitus, mitte kunstlik vahelesegamine, kui see pole vastsündinu ilmaletulekuks hädavajalik.

Sama olulised on rinnapiimaga toitmine, eriti ternespiima saamine lapse esimese elutunni jooksul. Ternespiimas leiduva väga vajaliku sekretoorse IgA (immuunglobuliin A) kontsentratsioon kahaneb piimas iga tunniga ja ternespiima kasutamise edasilükkamine ei anna enam vastsündinule sama efekti.

Loomulik on ka lapse paigutamine ema kõhule kohe pärast sünnitust, ema ja lapse silmast silma kontakt, naha puudutamine ja veel palju teisi väga tähtsaid sidemeid, mille laps emalt vaid loomulikul sünnitusel kaasa saab.

Industriaalühiskonna mängureeglid on seda suhtlusvormi kõvasti moonutanud. Ema ja laps lahutati kohe pärast sünnitust ning hoiti eraldi palatites mitte ainult nõukogudeaegsetes sünnitusmajades, läinud sajandi keskel toimiti nii ka lääne haiglates.

Alates 20. sajandi lõpust on meie sünnitusmajade töökorralduses toimunud suured muutused: perepalatid, ternespiima üleüldine kasutuselevõtt, rinnaga toitmise propageerimine jne. Püüame praegu taastada seda, mille tsivilisatsioon lammutas viimase 100–120 aasta jooksul.

Kahjuks on globaliseerunud maailmas ärimudelid tugevad ja võimu naljalt käest ei anna. Käesolevat artiklit kirjutangi sooviga, et meie tulevased emad kuulaksid rohkem seda, mida on meile ette öelnud tark loodus, ja mitte seda, mida jutustavad hästimakstud reklaamiandjad.

Ema saab ainult koos oma arstiga otsustada, kas keisrilõige on ikka hädavajalik armastatud lapse sünniks. Alati peab silmas pidama, et loodus on ette näinud just vaginaalse sünnituse ja et sellest sõltub lapse tulevane bioloogiline, füüsiline ja vaimne tervis.

Nii tähtsas asjas ei tohi kaasa minna turumajanduslike lolluste ja anomaaliatega.