Mäed kahel pool kerkivad aina kõrgemaks ning San Franciscos nii tavaline udusegune vihm ja külmad meretuuled jäävad kaugele selja taha. Lõpuks kolmekümnedollariline taksosõit ning auto peatub pärastlõunakuumuses väljasurnud kõrvaltänaval, kust lookleb asfalttee madalate majade vahelisse cul-de-sac’i. Kui hekis krabistaks langenud lehtedes mõni madu või sisalik, oleks seda kindlasti kuulda, ent vaikust ei häiri isegi nemad. Päike paistab veel.

Nähtavale ilmub modell Hanna Paat. Tal on väga pikad jalad ja ta kannab väga lühikesi teksapükse ning mõjub ilus-graatsiliselt ja pisut eksinult.