Kekkonen. Eestlaste sõber või Kremli käsilane?
Urho Kaleva Kekkoneni koha üle Soome ajaloos on pidevalt vaieldud. Mitmetele uurijatele on sellest saanud elutöö. Vaieldud on ka tema eravisiidi üle Eestisse 1964. aasta märtsis. Seda on kogunisti peetud ametlikuks tunnustuseks Nõukogude Liidu okupatsioonile. Kahjuks võib niisugust ekslikku ajalootõlgendust kohata veel nüüdki.
President Kekkoneni enda paberile pandud read kõnelevad küll hoopis muud. Reisilt tagasi jõudnuna kirjutas ta 23. märtsil oma sõbrale praost Eino Saresele:
“Sõitsin Eestisse suurte kahtlustega, kuid tagantjärele olen külaskäiguga väga rahul. Eestlust – sellise mulje sain – saab säilitada ainult Eestis. Emigrantide abil pole seda võimalik säilitada Rootsis, Ühendriikides ega Kanadas üle paari sugupõlve. Soomlased peavad nüüd, kui kontaktid Eesti eestlastega on muutunud võimalikuks, avama kõik kanalid koostöö loomiseks. Just nii toetaksime eestlaste rahvuslikku soovi. Minu meelest oli lausa liigutav tunda seda südamlikku rõõmu, millega vanema põlve teadlased võtsid meid soomlasi vastu. Olen tõesti tänulik, et sain selle külaskäigu teha. Loodan, et sellest on kasu meie eestlastest vendadele ja meile koos nendega.”
Meie ajalooharrastajad ei pruugi president Kekkoneni seda intiimset kirja tunda, kuid loodetavasti peaks loetu põhjal tekkima väike kahtlus, kas Soome president ikka käis 1964. aastal Eestis hõimurahvast Kremli omandiks kuulutamas.
Presidendi kõne tsenseeriti
Soome presidendi saabumine Tartusse oli innustav elamus. “Ülikooli ette ja tänavatele oli kogunenud tohutu hulk, tuhandeid inimesi. Kõik ootasid elevil-põnevil Soome presidendi saabumist. Aulas pidas Kekkonen heas eesti keeles kõne, mida tervitasime vaimustatult. See otse valas usku meie endi võimetesse,” meenutab Soome Eesti-seltside Liidu peasekretär Kulle Raig.
Mida Kekkonen ülikooli aulas 12. märtsil eesti keeles ikkagi ütles? “Sisse astudes Tartu ülikooli aulasse, mida täie õigusega võib pidada Eesti vaimse elu sümboolseks keskpunktiks, Tartu ülikooli südameks, haaras mind niisamasugune pidulik tunne nagu mul on Helsingis sisenedes Soome Kirjanduse Seltsi peosaali, mis on Soome vaimse elu harrastuste ja soome rahvatraditsiooni südameks,” alustas president oma kõnet. Ja see oli ka ainuke lõik kõnest, mida tsiteeriti Rahva Hääles ja Noorte Hääles järgmisel päeval avaldatud ametlikus ETA teates. Edasine oli ümmarguselt, õigemini kastreeritult, kokku võetud.
Miks Kekkoneni kõnet nii napilt kajastati, selgub kõnest endast. “Nende saalide kõrvutamiseks annab tõuke see, et Soome Kirjanduse Seltsi peosaali rõdudelt vaatavad saalisolijaile eestlased Lydia Koidula, Anna Haava, Friedrich Reinhold Kreutzwald ja Ferdinand Johann Wiedemann. Marmorisse raiutult on seal eesti luule, rahvapärimuste ja keeleuurimise kuulsad esindajad saanud endale nagu aukohad soomlaste südameis, kõrvuti Elias Lönnroti ja August Ahlquistiga – Kalevala ja Kalevipoeg.”
Kogu kõne oli samas vaimus – eestluse ja soomluse hingeline lähedus, kordumatu omapära ja tähtsus teineteise kultuuri arengus. Kekkonen meenutas Tartu ülikooli üliõpilase A. Mõtuse soomekeelset tervituskõnet Soome Kirjanduse Seltsi 50. juubeli puhul juba 1881. aastal Helsingis. President luges kõne originaalist, et meie rahvaste sõprus “kasvagu igavesti võimsalt ja kandku vilja üksmeeles ja rahus Soomemaa hüvanguks ja Eesti rahva edenemiseks - austuseks Euroopa rahvaste silmis”.
Urho Kekkonen rõhutas Mõtuse sõnade värskust ka kolm meespõlve hiljem. Ja et nüüdne Eesti suurearvuline üliõpilaskond vastutab vaimse, majandusliku ja tehnilise arengu eest maal, kus eesti kaunis keel ja eluviis peavad jätkuma. Siis just see – valas usku meie võimetesse.
Soome president andis diplomaatiliselt mõista, et suhtlemine teaduse ja kultuuri alal ei ole olnud soovitud tasemel, pigem minimaalne. Lausa nõrgad on olnud kirjanduslikud kokkupuuted, kus teineteisele oleks palju head pakkuda. Kättesaadava põhjal tõstis Kekkonen esile Ellen Niidu ja Jaan Krossi luulet ning 1962. aasta noorte luulekasseti autoritest Paul-Eerik Rummot, Mats Traati ja Enn Vetemaad.
Eraldi lõik oli presidendi kõnes pühendatud Jakob Hurda maailmakuulsatele rahvaluulekogudele, samuti oli lõik oma vanale tuttavale Friedebert Tuglasele, kellele Soome oli aastaid teine kodumaa ja keda soomlased tundsid suurepärase kirjaniku ning tõlkijana. Tuglas oli selleks ajaks juba rehabiliteeritud ning lubatud ka Urho Kekkoneni ja tema kirjanikust abikaasa Sylviaga kohtuma Teaduste Akadeemias.
Positiivselt hindas president spordikontakte, esimesi maavõistlusi kergejõustikus, ujumises, jalg- ja korvpallis. Kekkonen märkis, et on üliõpilasena ise osa võtnud Helsingi ja Tartu ülikooli kergejõustikuvõistlustest.
Millest ametlikult ei räägitud
Soome presidendi eravisiidist avaldati meil ainult ametlikke ETA teateid või sama steriilseid ETA erikorrespondentide A. Rätsepa ja V. Raudsepa informatsioone, mis olid kõigis ajalehtedes sõnagi muutmatul kujul. Neis on muuhulgas teade, et 12. märtsi pärastlõunal sõideti Kääriku spordibaasi, kus Kekkoneni tervitasid lilledega rahvarõivais neiud ja kus rajameistrid olid sisse sõitnud presidendile sobiva pikkusega ringi. Saun oli küdemas. Rajale läksid Kekkoneniga koos A. Green, H. Sisask, F. Kudu jt. Sikutiga jäi järvejääle Nõukogude Eesti Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Aleksei Müürisepp, kes küll midagi ei saanud, sest kohalikud kalad olevat ametliku informatsiooni põhjal olnud liiga kavalad.
Rahva suus liigub tänaseni legend, et Kekkonen olnud rajal nii kiire, et “ja teiste” hulka sokutatud julgeolekumehed jäänud 17 km pikkuse suusatamise jooksul metsa ning kaotanud “objekti” lootusetult silmist.
Tartus juhtus muudki, mida korraldajad ei osanud ette näha. Ülikoolis presidendi auks korraldatud õpetatud nõukogu pidulikul vastuvõtul küsis Kekkonen ootamatult: “Aga kus on August Annist?”
Kekkonen oli 1938–1944 Suomalais-virolainen Seura esimees ning tundis "Kalevala" ja “Kanteletari” tõlkijat Annistit isiklikult juba 1930. aastate keskelt. Loomulikult polnud talle saladus, et Annist oli “kodanliku natsionalistina” aastaid vangis istunud ning pidi seejärel kannatama “märgistatu” surutise all. Nüüd aga tekitas presidendi küsimus tõelise segaduse.
Kirjandusdoktor, Aino Kalda uurija Kai Laitinen oli järgnevat kuulnud Annistilt endalt.
Suur must auto peatunud tema maja ees. Jälle minek, oli Annisti peas välgatanud.
“Annist, ruttu valge särk ja tume ülikond selga! President Kekkonen ootab!”
Seekord siiski läks sõit mitte külmale maale, vaid vastu parematele aastatele – Kekkoneniga kohtumise järel rehabiliteeriti Annist lõplikult. Ta võeti Kirjanike Liitu tagasi, tema teoseid trükiti ja isegi arvustati ajakirjanduses.
Õnneks ei saanud KGB kunagi teada, et August Annisti terav sulg oli Jaan Siirase varjunime taga, kellelt 1942. aastal ilmus Soomes raamat “Viro neuvostokurimuksessa”.
Urho kauples sõidu Nikitalt välja
Eesti-visiidi oli Urho Kekkonen välja kaubelnud Nikita Hruštšovilt B>, kellega ta oli koos viina võtnud, jahil, kalal ja saunas käinud. Keskkomitee peasekretär oli ju nagu tsaar, kellest sõltus kõik ja kelleta venelased ei osanud elada. Nikita “Vodkalikely” võeti samal 1964. aastal oktoobri keskel maha. Paar nädalat hiljem kirjutas Kekkonen perekonnatuttavale Ester Willbergile:
“Hruštšov oli tõesti Soome sõber ja seepärast on tema lahkumine minule ja kogu maale õnnetus. Hea on siiski see, et ka tema järglased tunnevad Soomet ja mul on jäänud mulje, et nad suhtuvad meisse sümpaatiaga. Kahjuks ma ei usu, et saan käia Hruštšoviga kohtumas, sest Nõukogude Liidus kehtivate tavade järgi võin suhelda vaid ametlikku positsiooni omavate isikutega. Loodetavasti N. S. Hruštšov teab, et me Soomes oskame hinnata tema tööd.”
Eestil läks siiski hästi, sest riigijuhid olid jõudnud käed lüüa, et Tallinna ja Helsingi vahel taastatakse 1939. aastal katkenud laevaliiklus. See oli ilmselt Kekkoneni Eesti-visiidi kõige jõulisem tulemus, mis samas kinnitas, et Leonid Brežnev B> ei hakanud võimule tulles eelkäija Soome-poliitikat nullima. Esimene “valge laev”, väike Vanemuine saabus Helsingist Tallinna 1965. aasta juulikuu algul, pardal paarsada soomlast. Nii see algas, pretsedenditu reisilaevaliiklus kapitalistliku riigi ja liiduvabariigi vahel.
Erakordne oli Eesti kultuuri nädal 1967. aasta maikuus Helsingis, mille patroon oli muidugi Urho Kekkonen, idee autor ja ka kaitsja Kremli ees. Raadiotoimetajana olin üks viiesajast kultuuriinimesest, keda selleks ürituseks antud reisilaev Maria Uljanova üle lahe viis. Kui kedagi ja midagi märkida, siis – Estonia teater, Tiiu Randviir, Georg Ots, Neeme Järvi… “Luikede järv”, “Othello”, “Maskiball”, hulk näitusi.
Venemaaga tuleb osata läbi saada
Soome politoloog Max Jakobson on Kekkonenist kirjutanud kõigis viimaste aastakümnete raamatutes. Tema hiljuti ilmunud mälestustes “Tilinpäätös” (2003) on analüüs kõige viimistletum ning vastab ilmselt täpselt autori läbitunnetatud hinnangule. Mind huvitas eeskätt see, kuidas Jakobson on korrigeerinud oma varasemaid seisukohti Kekkoneni 1964. aasta Eesti-visiidi suhtes. Ja tõesti, Jakobson tunnistab, et ta omal ajal ei mõistnud selle külaskäigu erakordselt suurt tähtsust hõimurahvale, kuigi ta ise oli siis välisministeeriumi poliitilise osakonna juhataja.
Jakobson tõdeb, et Eesti-visiit oli presidendi isiklik julge operatsioon, mille eesmärk oli eestlaste julgustamine oma keele ja kultuuri säilitamiseks. Just seda kinnitab ju ka ülaltoodud isiklik kiri. Üldiselt tunnustab Jakobson Kekkoneni poliitikuvõimeid ja teravat mõistust, kuid ei taha lõpuni andeks anda “soomestumist” ja opositsiooni kuulekusele kamandamist. “Kekkonen oli põhimõtetelt demokraat, kuid olemuselt autokraat,” kirjutab Jakobson.
“Venemaa võib ajuti olla nõrgem või tugevam, kuid Venemaa jääb suurriigiks, kellega tuleb osata läbi saada,” on Jakobson öelnud. Kekkoneni välispoliitika, eriti suhetes Venemaaga, oli paindlik, isegi filigraanne, seejuures jäägitult enesekindel. Vananev president kaotas siiski kriitikameele ning pidas end lõpuaastatel ilmeksimatuks. Jakobsoni sõnutsi Kekkonen uskus, et “saavutades ja säilitades nõukogude juhtide isikliku usalduse vaid tema – ainult tema – suudab kindlustada Soome iseseisvuse”.
Max Jakobsoni “okas” Kekkoneni suhtes oli aastakümnete tagune – seotud sellega, et too ei suutnud ära hoida Moskva vetot, kui Jakobson 1971. aastal oli tegelikult Kurt Waldheimist eelistatum kandidaat ÜRO peasekretäri kohale. Objektiivselt oli Kekkoneni roll siin siiski väike, sest Brežnevile ei sobinud lihtsalt Jakobsoni juudi päritolu.
Kekkonenile on ette heidetud, et ta keelas pärast Eestisse tehtud reisi Soome kultuuriinimestel suhelda pagulastega Rootsis. Tegelikult sai ta seda küll ainult soovitada. Ja soovitas nii juba märksa varem.
Eeva Niinivaara kirjutas raamatus “Yhä paistaa sama aurinko” 1956. aasta sügisel toimunud esimesest sõjajärgsest Soome kultuuridelegatsiooni reisist Eestisse. Seitsmeliikmelist delegatsiooni juhtis professor Lauri Posti (oli ka Kekkoneni meeskonnas 1964. aastal). See külaskäik tekitas paksu verd Rootsis elavates pagulastes, kirjutas Niinivaara. Kui Kekkonen kutsus delegatsiooni liikmed ja muid Eesti kultuuri sõpru Tamminiemisse, selgitas ta, et “juhul kui tahetakse luua sidemeid Soome lahe taga, poleks mõistlik edendada kontakte pagulaseestlastega.”
Kekkonen lähtus pragmaatiliselt sellest, mis oli Eesti kultuuri püsimiseks ja arenguks olulisem ning ei ärritaks samas Moskvat. Tunnetatud paratamatus.
